Olen aastaid õpetanud kuuendates klassides loodusõpetust ja rääkinud Eesti ökosüsteemidest.
Sel aastal otsustasin kõik kooli kolm kuuendat klassi viia välja loodusesse. Klassid jagasin kolmeks rühmaks. Esimene rühm käis Käbliku metsakeskuses, kus uuriti tiigi elustikku ja segametsa. Teine rühm oli Alam-Pedja looduskaitsealal tutvumas soo ja rännikuga. Kolmas rühm müttas aga Emajõe Suursoos, kus matkati luhaniidul ja
tutvuti jõe ökosüsteemiga.
Käblikul võtsime planktoni ja põhjaelustiku proove ning uurisime neid. Meil vedas, nägime üle kahekümne loomaliigi.Tore oli binokulaariga vaadata, et kui kiilivastne ründas väiksemaid loomi, oleks nagu torm alanud: tõusid suured lained ja kohale ilmus suur hirmus koletis. Päris nagu õudusfilmis.
Alam-Pedjal matkasime soos ning meie “kõvad mehed” said tunda, et soos jooksmine pole naljaasi. Katsusime ja nuusutasime sootaimi. Õpilased leidsid naljaka pikkade tundlatega männisiku. Sellist putukat polnud keegi veel oma silmaga näinud.
Emajõe Suursoos meisterdasime plastikpudelitest Emajõe mudeli, mõõtsime vee läbipaistvust ja matkasime õpperajal. Õpilased kogusid kaasa taimi ja tegid pilte. Digifotokas on tänuväärne õppevahend!
Tagasi klassitunnis, koostas iga rühm seinalehe, kus tutvustas üht ökosüsteemi. Neist õppekäikudest on mul tundides kasu terve õppeaasta. Meil on olemas salajane side õpiku ja elu vahel. Oleme seda näinud, katsunud, nuusutanud, mõõtnud.