2/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Mahevein üllatas sommeljeed

Kas mahedalt toodetud vein ka juua sünnib? Eesti esisommeljee Urvo Ugandi veinimaitsmist jälgis ajakirjanik Malle Pajula.

See on sama, mis Ivo Nikkolole ülikonna viimine, lõin pelglikuks, kui sammusin Herne tänava ökopoe poole, et mitu aastat Eesti parimaks sommeljeeks valitud Urvo Ugandile maitsmiseks maheveini osta.
Kui veel kolm aastat tagasi polnud Eestis maheveini saada, siis mullu-tunamullu kohtas seda üksikute pudelite kaupa ökopoodides. Praeguseks on mõnes neist veine juba riiulijagu. Suurtes kaubamajades, kus muidu kirju veinivalik, sellist veini aga endiselt pole.
Tegelikult ei ole paljud paadunud ökoostlejad maheveine proovinud. Levib lausa umbusklik jutt, et ega see hää rüübe pole. Nii näiteks lajatas mõned nädalad vaid mahetooteid söönud-joonud Briti perenaiste ajakirja Good Housekeeping toimetaja karmilt, et mahevein pole joodav.
Minu katse-eelne kogemus piirdub klaasikese valge veiniga vastavatud mahetoidurestoranis Aed. Meeldis küll. Aga üldiselt olen inimene, kes tõmbab oma vähese osalusega Eestis aastaga joodava alkoholi statistikanäitu pisut väiksemaks.

Margivein ja hea hinnaga vein. Herne tänava mahepoes on kuu aja jooksul veinide arv riiulil väikeseks kahanenud. Ja neid, mis olemas, eriti hästi ei näe. Pudelite ja minu vahele jääb lett ning ontlik müüjadaam.
Mind saab päästa vaid vestluskunst. Aga see pole koolitatud soovitajaga suure kaubamaja veiniosakond. Pigem nagu vürtspood, kust ostetakse jahu, mähkmeid, leiba ja seepi.
Kui kõige parema veini teemal dialoogiga jänni jääme, tuleb tagaruumist välja särtsakas daam ja küsib konkreetselt: “Soovite margiveini?” (mäletate veel seda väljendit!). Ja paneb 2000. aasta Rioja Crianza pudeli lauale.
“Seda ostetakse, sel on hea hind,” toob ta ka Tšiilis toodetud Las Lomas Chardonnay 2004. Minus hakkab tekkima kahtlus, et see “margivein” on kallis. Aga kui kallis? Prillid jäid töölauale.
“Margivein” maksab 256 krooni ja “hea hinnaga hea vein” 118. Kolmandat ma ei saa, mulle anti 400-kroonine eelarve.
Kui hommikuses Balthasari restoranis sommeljee Urvo Ugandiga minu oste maitsma asume, paistab, et ka tal on huvitav. Ta on küll mõningaid ökoveine varem proovinud, kuid üks neist jättis väga kahvatu mulje.

Mida ütlesid sommeljee meeled? Tshiilis toodetud Las Lomas Chardonnay 2004:
“Hästi aromaatne, väheke rohune, puuviljane, küpset kollast õuna on sees, väheke ka valget sõstart, aroomis on mõrkjat sidrunikoort.
Maitse on hea värske, veidi mündine, ilusa elava happega. Järelmaitse on pikk ja mahlane. Täiesti tipp-topp toiduvein, just kergemate kalaroogade ja mereandide juurde. Näiteks aurutatud jõeforell, värske salat õrnalt grillitud krevettidega, röstitud juurviljad. Lihtne, elav, värske, mahlane vein – ühtki halba sõna ei saa öelda.”
Marqués de Vitoria Rioja Crianza 2000: “Küpse värviga, ilus rubiinpunane ja sügav. Aroom on ka hästi küps ja ilus. Mustikane, õhukene suitsunüanss on juures, aroomis on ka hästi küpseid aedmaasikaid, vaarikavarre puidusus.
Maitse on hästi ühtlaselt pehme, mahe, väheke küpset kirssi, üleküpsenud metsamarjade maitset, põldmarja. Järelmaitses on mõnusalt natuke õhetavat purustatud musta terapipart sees. Parkaineid on vähem kui keskmisel Rioja veinil, ta on pehmem.
Tavaline Rioja Crianza on aga väheke kontsentreeritum ja tihedam.
Rioja on Hispaania üks parimaid piirkondasid ja 2000. aasta suh­teliselt hea aasta. Vein on aasta aega olnud ameerika tammes, mis lisab sellele vaniljesust ja magusust. See vein on väga heas konditsioonis praegu, hetkel parim joomiseks. Sobib vasikalihaga, talle­lihaga. Hea, kui need on ka mahepõllumajanduses kasvatatud. Ka metskitsega võib olla päris hea – liha on pehme ja ka vein on hästi pehme. Metskitsele sama veiniga kastet kõrvale ja põldmarju kastmesse – selline roog oleks joogile ideaalne partner.”

Kerge ja maheda sõpradele. Kuigi enne maitsmist ütles Urvo Ugandi, et pole ühtegi halba veini, vaid on lihtsalt mittesobiv seltskond ja aeg nende joomiseks, hakkab mul siiski kergem, kui ta nimetab mõlemaid korralikeks veinideks.
Paljud tooted, mis on väga ökod, kannatavad aeg-ajalt ju jälle kuskilt teisest otsast. “On inimesi, kellele seda tüüpi kerged mahedad veinid väga meeldivad ja muidugi ka neid, kes eelistavad hoopis vastupidiseid.”
Kui avalikustan veinide hinna, juhtub see, mis ikka ökotoodete puhul tootmise eripära tõttu kipub juhtuma. Sommeljee sõnul maksab mu “margivein” tavaveinina kuskil 120–130 krooni, ühesõnaga on siis poole odavam.

Mõjub kiiremini!? “Mina olen öko ja neelan alla,” teatasin ma veini maitsmise alul tähtsalt. Tasapisi hakkab mulle kohale jõudma, et oleksin pidanud Urvo Ugandi eeskuju jälgima. Liigutustesse ja ka häälikutesse tekib kerget ähma. Vein on mu selle päeva esimene söök. Paanika!
On vähestele teada saladus, et puhta toiduga harjumatust organismist võib mahetoit kiiremini läbi käia. Kas ka maheveinid hakkavad rutem pähe?
“Seda saab vaid katsetades teada,” arvab sommeljee. “Aga ma ei usu hästi, sest vein on nii või naa elus organism, ja sellisel kujul ollakse veiniga harjunud. Öko ja hariliku veini erinevused pole nii suured kui koduõlle ja Saku Originaali vahel.”
Pilt saab täiesti sirgeks veerandtunnise jalutuskäiguga tööle. Pargin kõhu veiseliha täis ja annan maheveine ka kolleegidele mekutada. Muide, keegi neist ei teadnud enne midagi maheveinide olemasolust.
Üks tunnistab, et see ajab rutem silmad krilli küll, teine teatab hiljem, et ta ei saanudki peavalu, mis on tal ka vähese veini puhul tavaline. Maitset kiidavad kõik.
Kinnituseks, et asi pole minuga hull, joon õhtul kodus ära pool pudelit Torino olümpiaküla mägihotellist pärit mittemahedat veini. Ähmasuse-reaktsiooni ei teki. Kõht on muidugi ka täis.
Diktofonilinti veinitestist julgen kuulata alles kaks päeva hiljem.


Orgaaniline vein ja ökovein
Kõik veinid on looduslikust toorainest ja säilitusaineteta. Maheveine eristab ülejäänutest see, et viinamarju pole istandustes keemiaga haiguste ja putukate tõrjumiseks pritsitud.
Urvo Ugandi sõnul kasutatakse veinivaatide desinfitseerimiseks väävlit. Enamasti pannakse sellekohane märge ka siltidele kirja. Maheveinide puhul vaate nõnda ei puhastata.
“Maheveine on kaht tüüpi, ökoloogilised ja orgaanilised. Ökoveinide puhul on viinamarjataimedel lastud kasvada nagu jumal juhatab, st kasvamine on jäetud täiesti looduse hooleks, sealt ka veinijoojale harjumatud aroomi- ja maitsenüansid. Orgaaniliste veinide marjataimi jälgitakse: kärbitakse, hooldatakse pinnast, pritsitakse bordoolahusega, mis oli juba esivanematel kasutuses,” selgitab sommeljee, lisades, et meie maitstud veinide marjad olid orgaaniliselt kasvatatud.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet