2/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Eesti vägevad
Vanimad ja võimsaimad elusolendid

Hendrik Relve
Maailma suurimalt elusolendilt mõõtu võtmas. Viimaks ometi olin teoks teinud oma elu ühe unistuse – minu ees seisis Kindral Sherman isiklikult. Nõnda on ameeriklased ristinud mammutipuu, kes kogukuselt teadaolevalt suurim puu maailmas. Selleks, et teda näha, olime tõusnud 2001. märtsi lõpus USA California rannikumadalikult kahe kilomeetri kõrgusele Sierra Nevada mägedesse. Olin otsinud kirjandusest andmeid selle puu ümbermõõdu kohta, ja leidnud vaid ühe allika, mis ütles tüve ümbermõõduks 23,9 meetrit.
Aastaid põlispuudesse kiindunud, olin võtnud mõõtu sadadelt puuhiidudelt Eestis, Euroopas ja mujal maailmas. Kuidas võisin nüüd jätta kasutamata võimalust mõõta üle maailma suurima elusolendi ümbermõõtu?

Tegin midagi, mis auväärse Kindral Shermani puhul hästi polnud lubatud. Kalpsasin üle madala rõhtlattidest tara, tõmbasin taskust selleks puhuks Eestist Ameerikasse kaasa võetud mõõdulindi ning asusin tüvel taljet mõõtma. Rinnakõrguselt, sealt kust põlispuudelt rahvusvaheliste reeglite kohaselt ümbermõõtu võetakse, tuli käsi lindi pingutamiseks laiali sirutada ja siis kehaga tüve vastu naalduda.
Kui vastav sirutus tehtud, tuli lindiga edasi liikuda. Selline korduv puu embamine, mis toimus küll täiesti teaduslikel eesmärkidel, pakkus mulle sisimas naudingut. Kohati tekkis tunne, et võin hiiglast kaisutades ta volüümidesse eksida.

Eriti suured olid kaks õnarust hiidtüve vastaspooltel. Neisse võinuks täiskasvanud inimene end vabalt ära peita. Polnud raske arvata, et need olid tekkinud ammuste põlengute tagajärjel. Kohati oli õõnsuste seintel säilinud söestunud puitu. Sellisest tühimikust tuli lint õige tulemuse saamiseks sirgelt üle tõmmata ja ümber puu rühkimist jätkata. Kolme mõõtmise tulemusel sain tüve keskmiseks ümbermõõduks 24 meetrit. Seega langesid andmed kirjanduses tooduga kokku ja mu süda oli rahul.
Nüüd eemaldusin puust nii kaugele, et sain teda silmitseda tervenisti. Põhjus, miks just see hiiglane on suurem kui teised, oli selgesti näha. Teadsin, et puu latv peab küündima 84 meetrini. Jäme tüvi sirutus kõrgusesse näiliselt peenemaks muutumata.
Kirjanduse põhjal on tüve ümbermõõt 20 meetri kõrguselt maapinnast ikka veel 18 meetrit ja 60 meetri kõrguselt maapinnast 13 meetrit. Kindral Shermanist on maailmas olemas küll jämedamaid ja kõrgemaid puid, aga nii suure koguga ehk teaduslikult öeldes mahuga, pole maailmas ühtegi teist puud. Tema maht on 1470 kuupmeetrit.
Eesti teadaolevalt suurima mahuga puust, Järvselja Kuningamännist, mis silmaga vaadates ilmatu vägev, on maailma suurim puu kogukam 134 korda.

Hendrik Relve
Mis on puu vägevuse mõõt? Põlispuud näevad enamikus välja hästi võimsad. Kuid mille alusel otsustada, milline nende seast on omakorda kõige vägevam. Nagu rändrahnudegi puhul peame küsima, kas suurim tähendab suurima ümbermõõduga, suurima kõrgusega või hoopis suurima mahuga hiiglast?
Erinevalt hiidrahnudest on hiidpuud elavad olendid. Miks ei võiks siis puu vägevuse mõõduks olla ka hoopis tema vanus? Puid peetakse maailma vanimaiks elusolendeiks. Niisiis tähendaks maailma vanima puu tiitel ka maailma vanima elusolendi tiitlit. Seda tiitlit kannab üks USA lääneosa mägedes kasvav igimänd, mille eaks mõõdetud üle 4700 aasta.
Usaldusväärseid andmeid puude jämeduse, kõrguse ja vanuse kohta pole ühevõrra kerge hankida. Kõige lihtsam on muidugi mõõta tüve ümbermõõtu rinnakõrguselt. Sel viisil saadud andmeid puude ümbermõõtude kohta on nii Eestist kui ka mujalt maailmast kõigist puumõõtudest kogutud kõige rohkem.

Siberi metsavahi meetod. Keerulisem on otsustada puu kõrguse üle. Kõige lihtsam ja lõbusam viis on teha seda nn siberi metsavahi meetodil. Selleks tuleb liikuda puust nii kaugele, et seljaga puu poole seistes ja sügavale alla kummardades saaks, pea alaspidi, hargivahelt vaadates ära näha puu ladva.
Sealt kohast tuleb mõõta kaugus maapinnalt puu tüveni ja puu kõrgus ongi käes. Kui üldse aimu pole, kui kõrge puu võib olla, annab see mõõtmisviis muide isegi ligikaudsest kõrgusest aimu.
Puude kõrguse täpseks mõõtmiseks on aga olemas erilised metsameeste riistapuud – kõrgusmõõtjad. Kõrgusmõõtjaga töö nõuab oskust ja vilumust. Pole siis ime, et andmeid eri liiki puude kõrgusrekordite kohta on märksa vähem kui jämedusrekordite kohta.
Veel keerulisem on kindlaks teha puu vanust. Harvadel juhtudel saab seda teha mõne ajalooallika järgi, kus kirjas puu istutamise täpne aeg. Vanal tammel ja pärnal, kellel tüvel paks korp, saab puu vanuse üle otsustada korbas säilinud aastaringide järgi. See nõuab erilisi vahendeid ja oskusi.
Kõige klassikalisem viis vanuse üle otsustamiseks on selline, kus tüvest võetakse juurdekasvu puuriga puiduproov ja rehkendatakse kokku aastarõngad.
Juurdekasvupuuri käsitlemine ja puiduproovilt aastarõngaste kokku arvestamine pole aga lihtne. Pealegi võib vana puu olla seest õõnes, nii et aastarõngaid on puidus alles väga vähe.
Kõige selle tõttu on täpseid andmeid põlispuude vanuse kohta napilt.
Puu tähtsus inimmälus. Aga lõppeks, miks ei võiks puu vägevuse mõõduks olla hoopis tema tähtsus inimmälus ja -kultuuris? Paljud puud Eestis ja maailmas on kuulsad peamiselt tänu sellele, et nad on seotud mõne ajaloolise seiga või isikuga või on neid peetud pühapuudeks. Puu ei tarvitse olla oma jämeduse või kõrgusega üldse silmapaistev – ometi peetakse teda vägevaks, sest ta on seotud mingi olulise inimkultuuri küljega. Seda, nii-öelda inimlikku mõõdet ei maksaks põlispuude puhul sugugi alahinnata.See mõõt on aga ümbermõõdu või vanusega võrreldes veel raskemini mõõdetav.

Kõrgeim puu on Järvseljal kasvav kuusk. Eesti kõrgeimaks puuks on kuusk, millel pikkust 44 meetrit. Puu kasvab Tartumaal Meeksi vallas Järvseljal kvartalil nr 22. Samas kuusetukas mõõtsime 2000. aastal veel kaheksa kuuske, mis kõik vähemalt 40-meetrised.
Järvselja rekordkuusest õige pisut madalam on rekordkõrgusega euroopa lehis. Selle võõramaise päritoluga okaspuu kõrguseks saime 2000. aastal 43 meetrit. Puu kasvab Eesti uhkeimas lehisetukas Viljandimaal Paistu vallas Loodi Püstmäel.
Enam-vähem sama kõrge on kodumaine teadaolev kõrgeim mänd. Rekordmänd kasvab samas kandis, kus rekordkuusk. Ta asub Järvselja metskonna kvartalil nr 261, seljakul, mida rahvasuus kutsutakse Riiupaluks. 2000. aastal mõõtsime ta kõrguseks 42,7 meetrit.
Kolmas okaspuu liik, mille kõrgus­­rekord eelmiste liikide omadele väga lähedale küündib, on ebatsuuga. Kõrgeima selle võõrpuuliigi eksemplari oleme mõõtnud 2003. aastal Valgamaal. Saime seal ühe ebatsuuga kõrguseks 42 meetrit.
Meie kõrgeimad lehtpuud jäävad okaspuudest selgelt madalamaks. Kõrgeimaks on Eestis sirgunud harilik haab. Rekordhaava mõõtsime Järvseljal ühes eriti vanas ja heakasvulises haavikus 2000. aastal. Puu latv sirutus täpselt 40 meetrini. Teiste lehtpuuliikide osas määrasime mitmeid uusi Eesti kõrgus­­­­­rekordeid kindlaks alles hiljuti, tänavu veebruaris. Kui olime eelneva info järgi Valgamaale Sangaste parki kohale jõudnud, mõõtsime seal 37-meetrise pärna, 35-meetrise tamme ja 35-meetrise saare.

Rekordid kobaras koos. Mis on põhjuseks, et suur osa Eesti puude kõrgusrekorditest on nagu kobaras koos kahes kohas, Järvseljal ja Sangastes? Igatahes ei maksa arvata, nagu poleks mujal Eestis puude kõrgusi mõõdetud. Metsameestele on see igapäevatööks ja andmeid eriti pikkade puude kohta on olemas kõigist Eesti nurkadest. Rekordpuid oleme läinud tõsiselt üle mõõtma vaid siis, kui meieni on jõudnud fakt puust, mille kõrgus teadaolevaid ületab. Oleme siis rekordikandidaadi üle mõõtnud eriti täpse riistaga, elektroonilise teodoliidiga.
Tõelähedasem põhjus, miks Järvseljal ja Sangastes nii palju kõrgeid puid kasvamas, on see, et puud saavad seal sirguda peaaegu ideaalsetes tingimustes. Muld on viljakas ja puud kasvanud tihedas puistus, mis sunnib neid latva teiste puude varjust hoogsalt üles sirutama. Oluline on olnud ka see, et puud on saanud rahus sirguda oma loomuliku vanuse ülempiirile.

Jämedaim ja vanim on Tamme-Lauri tamm. Puude vägevust saab jämeduse järgi võrrelda põhimõtteliselt kahel erineval moel. Esimene ja selgem võimalus on kõrvutada rekordikandidaate ümbermõõdu järgi nn rinnakõrguselt. Sel juhul on mõõdud, olgu nad pärit mis tahes puuliigilt või kus tahes maalt, kergesti võrreldavad. Kuid leidub ka puuhiiglasi, kes harunevad nii madalalt, et neid rinnakõrguselt enam ühtse tüvena mõõta ei saa. Siis tuleb ümbermõõtu võtta madalamalt, sealt, kust tüvi veel harunemata.
Altpoolt rinnakõrgust on Eesti jämedaimaks puuks Põlvamaal Mooste vallas Rasina külas kasvav hõberemmelgas. Remmelgal on märgata tugevaid raukumise märke. Üks haru kipub maha vajuma, selle alla on seatud toeks puuposte. Kokku kasvanud kolm tüve moodustavad ühtse tüve vaid maapinna lähedal. Sealt, vaid 30 sentimeetri kõrgusel maapinnast mõõtes on puu ümbermõõduks ligi 11 meetrit.
Puude seas, mille tüve saab mõõta rinnakõrguselt, on Eesti jämedaim Võrumaal Urvaste vallas asuv Tamme-Lauri tamm. Tema tüve rinnasümber­mõõduks mõõtsin 2005. aastal 8 meetrit ja 25 sentimeetrit. Järgmisel kohal on hõberemmelgas, kes kasvab Harjumaal Raasiku raudteejaama lähedal. Tema keerdkasvulise tüve rinnasümbermõõduks sain 1999. aastal 7 meetrit ja 64 sentimeetrit.
Jämeduse järgi puuliikidest kolmandal kohal on Eestis pärn. Rekordpärn kasvab Saaremaal Liikülas Täri talus. Tema madala pahkliku tüve rinnasümbermõõduks saime 2000. aastal 6 meetrit ja 80 sentimeetrit. Rohkem kui kuuemeetrist ümbermõõtu on meil suutnud kasvatada veel saar, jalakas, künnapuu ja pappel.


Kuid millised on Eesti kõige vanemad puud?
Kui uskuda rahvasuud, siis on mitmete põlispuude vanus tuhat aastat ja rohkemgi. Tihti peab kohalik rahvas tuhandeaastaseks just mõnda omakandi uhkeimat tamme. Põhimõtteliselt on rahval ju õigus. Puuliikidest, kes Eestis looduslikult kasvamas, võib tamm elada tõesti kõige vanemaks. Euroopa keskosas, kus kliima tammele soodsam, on üksikuid nii vanu puid tõesti ka täpselt kindlaks tehtud. Eestis pole siiski ühelgi tammel nii kõrget vanust mõõdetud.
Vanim tamm, kelle iga juurdekasvupuuriga kindlaks määratud, on Tamme-Lauri tamm, seesama Eesti jämedaim. Säilinud väheste aastarõngaste järgi arvestades saadi 1998. aastal puu vanuseks 680 aastat. Võiks eeldada, et tamme järel on Eestis pikaealisuselt järgmisel kohal mõni vana kadakas või pärn.
Juurdekasvupuuriga või puude korpa uurides on meil leitud ligi 400-aastaseid, kuid mitte vanemaid pärnasid. Vanimad mõõdetud kadakad on olnud ligi 300-aastased.
Üllatuslikult on seni mõõdetud puude seas vanade tammede järel vanimaks osutunud üks iidne mänd. Hong kasvab Lääne-Virumaal Pedassaare rannas. 1999. aastal tüvest võetud puiduproovi järgi saadi puu vanuseks 460 aastat.
Kuninga ja keisri puud. Meie põlispuude seltskond, kes pole vägevad mitte niivõrd oma mõõtmetelt, kuivõrd lugude poolest, mis nende kohta teada, on rohkearvuline ja kirju. Ohtralt on selliseid, keda rahvapärimust kasvama pannud kas Karl XII või Peeter I. Kui kõiki rahvajutte tõeks võtta, võiks peaaegu arvata, et need kaks riigivalitsejat on Eesti metsanduse alusepanijad. Vähemalt ühel säärasel rahvajutul on siiski olemas ajalooline tõepõhi. Rahvasuus kuninga pärnaks nimetatud puu on Rootsi kuningas väga tõenäoliselt Põhjasõja ajal tõesti kasvama pannud. Pärn asub Jõgevamaal Laiuse kiriku pargis. 1701 talvitus Karl XII oma armeega Laiuse ordulossis. Enne lahkumist istutas ta kevadel kirikuaeda kolm pärna. Nõnda kinnitavad usaldusväärsed ajalooürikud.
Kaks pärna hiljem hävisid, kuid üks püsib täies elujõus tänaseni. Seda, et pärn on kindlasti pärit Põhjasõja aegadest ja kolm sajandit vana, kinnitavad ka juurdekasvupuuriga võetud proovid.
Eesti hilisemast ajaloost on kuulsate isikutega seotud puudest vist enam tuntud Viiralti tamm Viljandimaal. Õige tihti, kui olen mõnes koolis lastelt pärinud, kas nad teavad nimetada nimepidi mõnda Eesti põlispuud, on esimesena pakutud ikka seda tamme. Selliseid kähara võraga tammesid on üksi Viljandimaal kümneid. Kui aga Eduard Viiralt 1943. aastal sõjapaos viibides tammest gravüüri valmistas, muutus see hiljem vaata et Eesti tuntuimaks puuks.

Eesti puudest vägevaimaks võib pidada Ranna tamme. Kuid miks mitte pidada Eesti kõige vägevamaks hoopistükkis mõnda püha- või hiiepuud? Olen neid Eestis leidnud sadakond. Soomlastel, rootslastel ja teistel me naabritel pole vanu ohvripuid säilinud ligilähedaltki sama palju. Pühapaikade puud on meie muistse maausu järgi looduse väe kandjad. Kel neist võiks olla väge kõige rohkem?
Pakuksin Eesti vägevaimaks puuks Ranna tamme, mis kasvab Tartumaal Ranna külas Peipsi lähedal. Ajalooallikaist on teada, et sadakond aastat tagasi kasvas seal tammehiid, kelle tüvi oli võib-olla jämedam kui nüüdsel Tamme-Lauri tammel. Hiljem peatüvi hävis ja alles jäi vaid üks jäme, viiemeetrise ümbermõõduga haru. Seegi haru oleks ilmselt hävinud, sest vajus üha enam längu. Aga kohalik rahvas asus auväärse puu allesjäänud haru puupostidega toestama.
Eestis ei leidu ühtegi teist pühapuud, mille kohta oleks teada sama ohtralt pärimusi kui Ranna tamme kohta. Lisaks lugudele, mis kinnitavad, et teda on vanasti austatud kui hiiepuud, kinnitavad ühed rahvajutud, et puu on seotud muistsete vägilastega, teised, et puu juurte alla olevat maetud varandus ja kolmandad, et puu läheduses ilmutavat end tänaseni kummalised olevused. Kokku on Ranna tamme kohta teada kümneid rahvajutte. Kui ühe põlispuu ümber on mitmete inimpõlvkondade jooksul koondunud nii arvukalt pärimusi, annab see selgesti märku, et puus peab olema varjul midagi inimeste jaoks äärmiselt erilist ja tähtsat.
Mis sest, et Ranna tamme vägevust otse silmaga mõõta ega käega katsuda ei saa, sellegipoolest on selles puuraugas väge vahest rohkem kui üheski teises Eesti põlispuus.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet