Kes on näinud karu kobistamas hilissuvise õhtu päikesekuldsel vaarikaraiesmikul, vaevalt et kohtumist unustab. Headest inimestest on puudus, veel enam tuntakse vajadust heade karude järele.
James George Frazer kirjeldab oma suurepärases raamatus “Kuldne oks”, kuidas Siberi ainud karusse suhtuvad. Toovad metsast karupoja, lasevad naistel teda imetada. Kasvatavad aastakest kaks puuris, söödavad-joodavad. Veavad siis karu läbi küla, majast majja, ajavad vihaseks. Siis võtavad seovad karu tulba külge kinni ja kägistavad üheskoos surnuks. Ise enne karult andestust paludes – ja õpetusi jagades, mida millistele loomadele teises maailmas edasi ütelda.
Austatakse ainult surnud loomi. Loodetakse mitut laadi tulu saada, tappes olendeid, kellesse suhtutakse kui jumalatesse. Meil on seda raske mõista. Kuid kindlasti pole selline teguviis ebaeetilisem, kui näiteks karupoeg metsas koju tuua, et see siis pärast loomaaeda viia. Või sammuke edasi – et seda siis püüda jälle metsaotiks kasvatada. Kas ainu saaks sellest aru? Kas inimene üldse oskab kasvatada karust head karu? Kui palju on inimene kasvatanud häid inimesi? Inimene küsib, karu vastab. Kui vaid tõlkida oskaksime.