3/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis 5
Sammud omas Eestis (5)

Suitsupääsukesed Määndas
Mäletate? Oma retke alguses panime pika joonlaua Eesti kaardile ja tõmbasime hariliku pliiatsiga joone Purekkarilt Naha külla. Nüüd mõõtsime sellel joonel käidud tee pikkust: Lahavere küla kohal sai 82,5 kaardisentimeetrist läbitud 36,5. Alla poole maa.
Tähendab, kui tahame aasta lõpuks lõunatippu jõuda, peame tempot tõstma. Nii otsustamegi teha aprillis ühe lisakäimispäeva. Loodame selle päevaga astuda Puurmani lähistele Kirnale, heale stardiplatsdarmile maikuuseks etapiks Alam-Pedja suurtes soodes.

Kui jüripäeva hilisel hommikul stardipaika Lahaverre jõuame, ei ole lumest enam jälgegi. Mätas rohetab. Liiklusmärgil, mille juures eelmisel korral lõpetasime, ei helgi enam jääkristallid, vaid ronib ämblik.
Meile läheneb ilma igasuguse aukartuseta järjekordne nelja jala ja sabaga uudistaja. See on Dzhambo, nagu selgub vestlusest külaelanikega.
Dzhambo saab tüki tuunikalapitsat, mille endale suure isuga peaaegu hingekurku tõmbab, meie hakkame alles pool kaksteist astuma. Pisut kiirustades, sest päevaplaan näeb ette 30 kilomeetrit.

Kollase liblika suvi? Maantee serva pidi minek, pea kohal päike, pea tuuletu ilm.
Kevad on käes, ütles autoraadios hommikul ilmateatetädi. Meil pole käes midagi, ei ole mitte kevade sabaotsagi peos, küll aga sillerdab ta kusagil õhus. Kevade. Põldude kohal, lõokeseparve laulus. Meeliülendav kontsert, mille solistid ei vaja ei noodilehti ega ka mitte taktikepiga dirigenti.
Loeme ajaviiteks (ise ikka edasi astudes) kokku linde, keda sel hommikul juba märgatud: sookurg, valge-toonekurg, punarind, kuldnokk, laulurästas,käblik, hallrästas... Iga saabuja on aprillis veel uudis.
Metsa vahel silk-solgutab oma ettekujuteldavasse lüpsikusse lüpsimeister, väike-lehelind. Korraga lööb taamalt sekka jõurav saehääl. “Pane see lind ka kirja – raierähn,” soovitab sõber.
Kollane lapsuliblikas lendleb kraavi kohal.
Kui esimene liblikas on valge või kollane, siis tuleb õnnelik-õnnelik suvi. Kui tume, siis kurb suvi. Kui kirju, siis... Praegusajal peetaks kirjut elu ehk toredakski: poeriiulid kirjud, päevad kirjud, mõtted samuti kirjud-kirjud. Vanarahvale tähendas kirju aga segast, rahutut, ja kirju esimene liblikas seega mitte kõige paremat suve.

Peaaegu lõokese tunne. Pärast Aidut saame asfaldilt kruusateele. Matk möödub looduskaitsealast, kus peaksid elama must-toonekurg, kassikakk, laanepüü, metsis ja kanakull. Ehk kohtame kedagi neist? Ingmar on optimistlikult meelestatud. Vaatame metsa poole, kuid mets ei näita meile seekord oma tiivulisi aardeid.
Enne Sadukülla jõudmist võtab sõber aja maha, heidab samblale kõhuli ja pühendub sinilillede pildistamisele. Istun maanteeservas ja arvestan kokku samme: neid on sel ilusal päeval kogunenud peaaegu võrdselt: Juhanil 11 132 ning Ingmaril 11 378.
Kogu retke pikkuseks peaks tulema pool miljonit sammu. Kas need sammud muudavad meie maailmanägemist? Eestist arusaamist kindlasti. Tunda omaenese jalataldade ja silmadega, kuidas kodune, armas maa sammhaaval möödub, see on igatpidi ülev, peaaegu lõokese tunne.
Enne Sadukülat ei tea korraga, kuhu teeristil pöörata. Paremale või vasakule. Määrame päikese abil oma asukohta, kui teeristile tuiskab päästeingel, kes osutab õiget suunda. “KTM, see on üks paremaid rattaid üldse,” kostab poripritsmete ja 600 hobujõu möirete seest veel hüüe ning kadunud ta on – heasoovlik Jõge vamaa mootorrattur.
Marsime kergelt, kui Saksa sõdurid 1942. aasta pealetungil Doni steppides. Ees terendab pisut tolmune kevade õhk, ees terendab Saduküla.

Tere, Saduküla! Väljade, põldude tagant näeme lõpuks suurt küla – Saduküla.
Traktor põristab kevadkünnil, kajaka - parv lehvitab tiibu adrahõlma taga. Seal on kalakajakas ja seal naeru kajakas, osutab Ingmar. Läheme ligemale sooviga künniseltskonda pildistada.
Võib-olla tahaksime meiegi olla kajakad ja lennata Naha küla suunas! Jõuaksime kähku eesmärgile, jalgsikäijatena kipub väsimus kontidesse. Sadukülas kulub aega.
Mäända bussipeatuses vabastab sõber jalad korraks käimadest ja liigutab varbaid, Määritsa peakraavis loputab ta nägu. Korra ja teise. See meetod olevat ärksuse tekitamiseks paremgi kui kohvijoomine. Kulgeme mööda metsavaheteid Puurmani suunas.
“Suitsupääsukesed!”
Traadil istudes korraldavad oma sulekuubesid kaks varajast päevasooja toojat. Vaatame neid kaht kui imeasju. Alles olid ju tuisud ja hanged, nüüd juba justkui ajast ette rutanud suitsupääsukesed.
Soojast päevast on aga saamas jahe õhtu. Lahkuv talv tõmbab veel oma jäise keelega üle termomeetri.

Haavatud jänese kisa. Raielangilt korjatud kasetohu abil kiiresti keema aetud rassolnik-supp tõstab sõbra toonust. Ta näpistab loojuvalt päikeselt valgust, et otsida kaameraga metssiga, kes metsaservas röhib.
Hommikul hoogsalt alanud linnulaulupeo õhtuses ja vaiksemas osas kannavad põhiraskust laulurästaste ansamblid. Kell 20 fikseerime Kaarli bussipeatuses retkepäevikus Tartu- Tallinna maantee ületamise.
Autod tunduvad kui ebameeldivad metallist tõugud, kes mitte ei rooma, vaid kihutavad. Õnneks peame suurteel vaid pool kilomeetrit kõndima, siis saame taas pöörata metsa rahulikku rüppe.
Ingmar on enesele muretsenud jahipoest vile, mis peab matkima haavatud jänese häält. Sõber puhub ja avaldab lootust, et kõik Alam-Pedja hundid jooksevad kohe tema vile peale kokku. Võta näpust!
Alam-Pedja hundikarjast lasti läinud talvel kaks looma maha. On siiski lootus, et emahunt õnnelikult poegida sai.
Kell 21.50 näeme hämaras vilkuvat tulukest – sihtkohas Kirnal asub alalise valvega kaitseliidu polügoon.
Jüripäeva sammutulemuseks kujunes Ingmaril 39 826 ja Juhanil 39 138.

Vahemäng Emajõel. Ühel soojal aprillilõpu õhtul, kahe sammumise vahel, räägin vanale Kärevere kalurile Pensa Kaarlile, et meil on plaan Kirnalt üle soode Palupõhja kõndida.
Veame parajasti noota, õieti puhkame kahe loomuse vahel. Viimased haneparved lähevad üle juba kuivaks tõmbuva luha, kui Kaarel sõbralikult mu plaani pihuks ja põrmuks teeb. “Sinna vajute kõhuni sisse,” on tema jutu iva.
“Ei tea, veeseis on ju nii madal, et Võrtsjärv kipub kuivama, kus me seal ikka vajume,” mõtlen.
“Soos on alati palju vett. Katsuge ikka teid pidi minna,” soovitab Alam- Pedja looduskaitseala valveülem Jüri Ketner, kuid kirjutab välja liikumisloa marsruudil Kirna-Nõmmeotsa- Palupõhja.

Teel soode sügavusse. “Küll siis näeme, kui ellu jääme,” ütleb Ilmar Rootsi jumalagajätuks meid 13. mai hommikul Kirnale sõidutanud bioloog Kaidi Kübarale.
“Küll me jääme,” sülitan kolm korda üle vasaku õla.
Oleme huntide sõbra ja hea Alam- Pedja tundja Ilmar Rootsi palunud endale teejuhiks.
Kell 8.25 hakkame Kirna sillalt kolmekesi astuma, kõrvus ööbikute laksutamine ja silmanurkades kollased varsakabjad. Ka sammumõõtjad alustavad oma tööpäeva.
“Kui pika sammuga me läheme,” küsib Ilmar. “Mõõdame ära, mul on tollipulk kaasas! Hundi samm on 70 sentimeetrit pikk!”
“Leviaugud algavad teil kohe,” hoiatasid Kirnal õppelaskmisteks valmistuvad kaitseliitlased, kes meid instrueerivad ning kellele jätan oma telefoninumbri. Igaks juhuks.
“Võiks ju magamiskoti kaasa võtta ja metsa all magada,” arutleb Ilmar, kellel üle õla vaid kaarditasku. “Aga hommikuks oled sellisest magamisest kange.”
Soos ööbimine oli retke plaanimisel jutuks, sest päevatee on kavas õige pikk. Tahame õhtuks läbida 20 kilomeetrit ning Palupõhja-Laeva teele Ristsaare kandis välja jõuda.
Esialgu viib tee Nõmmeotsa, endise metsavahikoha poole. Seal seisis nõukogude korra ajal 45 meetri kõrgune vaatlustorn, kust sõdurid jälgisid, kuidas lennukid märke tabavad.
Pommitajad tulid tuhandete kilomeetrite tagant, ka Odessast ja Krimmist, teab Ilmar. Kuulatame metsvinti ja salulehelindu, Ilmar õpetab, kuidas nende sarnaseid laule eristada. Kui sinul Ilmarisugust teadjat sõpra ei ole, otsi üles Fred Jüssi plaadid!
9.30 kuuleme kaugeid hääli, mis ei kuulu ei loomale ega ka mitte linnule. Polügoonil algas õppelaskmine.

Huntide rajal. Ilmarile helistab keegi.
“Läheme, tuju on hea,” räägib Ilmar telefoni. “Raske tee on alles ees. Linnud jäävad laulma, aga kas meie ka kuiva jalaga Ristsaarde jõuame, ei tea.”
Jääme seisatuma.
Üks loom on keset metsateed oma hunniku jätnud.
“Talvine sitt, paksult karva täis.”
Kitsekarvad. Hunt on kükitanud.
Saame pool kilomeetrit edasi, seisame jälle hunniku ees.
Palume Ilmaril kui hundiuurijal pildistamiseks hunniku kõrvale seista.
“See on nii vägev asi, et selle kõrval ei väärigi iga mees seisma,” lõõbime.
Edasisel astumisel näeme hundi hunnikuid sama sageli kui maanteel kilomeetriposte.
Miks hunt oma häda tee peale teeb?
“Ta on nii nagu meiegi. Tuleb häda peale, laseb ära,” selgitab Ilmar. “Tee peal käib hunt aga seepärast, et temalgi on vaja energiat kokku hoida.”
Oleme metsateed käinud juba kolm tundi, aga Nõmmeotsa ei paista.
“Nõmmeotsa, kus oled sa lõpuks!” hüüab Ilmar.

Nõmmeotsa: edasi- edasitagasi. “Nüüd lõpeb mineraalmaa ära, algab soo, mulle tundmatu maa.” Ilmar uurib kaarti. “Peame sutsu lõunasse minema, siis tuleb see kraav, mis meid vajalikku kohta välja viib.”
Istume Nõmmeotsal pakkude peal, einestame, ajame enne otsustavat minekut juttu. Selgub, et Ilmar on 1969. aastal neljanda eestlasena jooksnud 10 000 meetrit alla poole tunni.
Ingmargi on 1500 meetrit noorteklassis päris kena ajaga läbinud. Mehed püsivad heas vormis, minul ei ole sellele peale ülekaalu midagi vastu panna.
Kui teelt kõrvale pöörame, satume madalsoosse.
“Nonii, kaunis Eestimaa,” sõnab Ilmar.
Tüüpiline kõrge madalsookaasik, aga lõppu ei näe.
Läheme mööda sihti.
“Veepuudust meil ei tule,” märgib Ilmar.
Igal sammul vajun vähemalt pahkluuni sisse. Siis vajun põlvini.
“Ingmar, pildikoht!”
Ingmar: “Pead vähemalt kubemeni vajuma, siis võtan pildi!”
Oleme ehk kolmveerand tundi soos mütanud, kui minul jaks üles ütleb.
Istun hingeldades kau ni soosaare mahakukkunud kuusetüvel ja mõõdan pulssi. Ees laiub madalsoo.
Mõne minutiga sünnib otsus: tagasi pöörduda!
Kui Nõmmeotsa taas paistab, ütleb Ilmar: “Juhani, hüüa hurraa, oled eluga pääsenud! Nüüd hakka harjutama!”

Karu visiitkaart. Helistan Kaidile, kes nõustub meile Nõmmeotsa teele vastu tulema. “Pole mõtet hulljulgelt riskida, sest asi ei ole iga kord seda väärt,” lohutab Ilmar.
Peatume korraks jälje ees, mille poriloigu põhja on vajutanud karu, siis varsti paistab metsa vahelt Kaidi auto. Kella viieks viime Ingmari Puurmani bussi peale.
Sel korral tulime siis mindud teed pidi tagasi, võtsime aja maha.
“Vaata! Ei ole nii, et muudkui tuled ja lähed,” arutlen tagasiteel vaikselt astudes. Alam-Pedja on vägev paik.
Astusin sel päeval 25 752 sammu, Ingmar aga 25 646 sammu.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet