3/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Eesti vägevad
Kuidas mõõta puisniidu nägemisest saadud rõõmu?

Kärbesõis
Olime pöördumas koju järjekordselt loodusreisilt Skandinaavias. Tol päeval tuli sõita võimalikult pikk vahemaa, et jõuda Rootsi läänepiirilt idapiirini, Läänemere rannikuni. Hommikust saadik roiutavas suvesoojuses autoroolis istunud, tundsin, kuidas silmad vastupandamatult kinni hakkasid vajuma. Nii jätkata ei tohtinud.

Kummelön – kaunis kui unenägu. Kristinehamni linnast paarikümne kilomeetri kaugusel nägin viita “Kummelöni looduskaitseala”. Pikemalt mõtlemata keerasin kiirteelt kõrvale. Mõne kilomeetri pikkune kitsuke külatee lõppes väikesel parkimisplatsil. Stend platsi serval tõendas, et olime päral.
Roigastest aia sees oli värav. Väravast sisse astunud, nägime enda ees rohetavat niitu, kus siin-seal kasvamas vanu, laiuva võraga puid. Enamik puudest olid vägevad tammed. Jämedaimal neist mõõtsin huvi pärast rinnasümbermõõdu. Sain viis ja pool meetrit.

Tammede järel oli kõige rohkem pär napuid, mis jämeduselt tammedele alla ei jäänud. Põõsaliikidest hakkas kõige enam silma kadakaid. Peagi nägime ka loomi: üksikuid hobuseid, lambaid ja lehmi. Lehmad olid punased, mis Rootsis haruldane. Olime stendilt lugenud, et Kummelöni kaitsealal karjatataksegi rootsi maatõugu loomi, kes mujalt karjamaadelt kadunud. Inimesi ei olnud peale meie näha kusagil. Laotasin telgimadratsi murule ja sirutasin end sinna pikali. Sulgesin silmad. Pea kohal puu võras kohisesid madala, otsekui kõbiseva heliga tammelehed. Olen alati tajunud tamme kohinat rahustava, ilmeka, kuid sõnadesse pandamatu kõnena. Nii ka seekord. Ajuti läbi okste ulatuvad päikesekiired tekitasid läbi suletud laugude nõrka valgusemängu. Sametised tuulehood paitasid põski. Taamalt kuuldus lehmakella kuminat. Juba une lävel, jõudsin veel mõelda: “Milline täiuslik koht ja hetk!” Kui poole tunni pärast ärkasin, ja autosõitu jätkasime, mõtisklesin pikalt, mis äärmiselt tugev ja terviklik taju mind uinumise eel oli vallanud. Olin nagu sattunud vanaaegse pildi sisse. See pilt pidi olema tallel mu mälusopis ja Kummelönis elustunud. Kas oli see pilt pärit lapsepõlvest, kellegi juttudest, mõnest raamatust või kusagilt mujalt, ei suutnud meenutada. Pärast seda reisi olen Kummelöni kõigis üksikasjades tihti oma silme ette mananud. Näiteks siis, kui vähkren unetult voodis ja olen rahutu. Kujutluste Kummelön loob sisimas alati tasakaalu- ja turvatunnet. Ta aitab jõuda rahulikku uneriiki. Eesti eluküllaseim kooslus. Laelatu puisniit Läänemaal on paik, kuhu pikkade aastate jooksul ikka olen tagasi pöördunud. Kevadest sügiseni on ta ilme iga kord isesugune ja vaheldust pakkuv. Virtsu sadamast neli kilomeetrit ida pool asuval Laelatul vahelduvad puu- ja põõsatukad väikeste niiduväludega. Lillede küllus tekkib esimest korda maikuus. Peamiselt valge- , kollase- ja lillakirju lillevaip koosneb võsa- ja kollasest ülasest, kevadisest seahernest ja teistest varakevadel õitsevatest metsataimedest. Suuremad lagedad on sellal kaetud igava koltunud kuluga. Südasuveks on osad vahetunud. Siis on puude varjus kasvamas üksluiselt haljendav rohi, aga niidulappe katab kollase-, punase-, sinise- ja valgekirju lillemuster, mis on kirjumgi kui kevadine. Niidutaimede õitsemise tippajal on taimede seas üle tosina orhideeliigi ja teisi looduskaitsealuseid haruldusi. Suve teisel poolel, kui hein niidetud, sarnaneb Laelatu, nagu teisedki Eesti puisniidud, pargiga. Puude vahel laiub ühtlane pöetud muruvaip. Puisniidu taimekooslus on midagi metsa ja rohumaa koosluse vahepealset. Ühest küljest oleks nagu niit, aga sarnaneb metsaga – sest seal leidub puid-põõsaid. Teisest küljest oleks nagu mets, aga sarnaneb niiduga – sest metsa kohta paiknevad puud liiga hõredalt. Linnulennult vaadates on ülekaalus siiski lagedad alad, sest puuvõrad katavad maapinnast mitte rohkem kui ühe kolmandiku. Puisniidu erakordse taimeliikide rohkuse aluseks on asjaolu, et kõrvu saavad kasvada kahe koosluse, metsa ja niidu taimed. Kui on palju taimi, siis on rikkalikult ka putuka- ja linnuliike. Puisniitu võib pidada Eesti looduse eluküllaseimaks koosluseks. Laelatu on liigirohkuselt ruutmeetril maailma tippude seas. On üpris tavaline, et puisniidul leiab inimese jalajälje suurusel lapikesel tosinkond taimeliiki. Kui aga lugeda kokku liikide arv ühel ruutmeetril, siis ulatub see sageli üle poolesaja. Milline on liikide rekordarv ühel ruutmeetril? Meie puisniite uurivate taimeteadlaste vahel on rekordi selgitamisel juba paar aastakümmet käinud omalaadne võistlus. Kuni 1996. aastani oli rekord 68 taimeliigiga Laelatu puisniidu käes. Siis aga loendati Pärnumaal Vahenurme puisniidul ühel ruutmeetril kokku 74 taimeliiki. 2001. aastal sai Laelatu puisniit tiitli tagasi. Nüüd leiti seal ühes kohas ruutmeetrisel alal 76 taimeliiki. Sellist tööd saavad usaldusväärselt teha vaid väga head taimetundjad. Tihti peab liike määrama kõigest taimeosa järgi. Tulemusi kontrollivad mitu tunnistajat, alles seejärel kinnitatakse tulemus. 76 taimeliiki ühe ruutmeetri kohta pole rekord mitte ainult Eesti ulatuses. See on tähelepanuväärne näitaja koguni kõigi maakera taimekoosluste seas. Botaanikute andmetel on sellist liigirohkust ühel ruutmeetril registreeritud vaid kahes kohas. Venemaal Streletsi stepis loendati 1962. aastal ühel ruutmeetril 87 taimeliiki ja Argentinas Sierra Cordoba looduslikul rohumaal eelmise sajandi lõpul 88 taimeliiki. Tuleb rõhutada, et kui proovitükk, kus liike loendatakse, oleks teiste mõõtmetega, reastuksid kooslused liigirohkuse järgi teistmoodi. Näiteks ühe ruutkilomeetri suurusel alal on maakera liigirohkeim kindlasti puutumatu ekvatoriaalne vihmamets. Tükike muinasaja maastiku. Termini “puisniit” võttis kasutusele baltisaksa botaanik Karl Reinhold Kupffer 1912. aastal. Rahvakeeles tunti puisniite erinevate nimede all: heinamaa, metsaheinamaa, heinaaed või metsakarjamaa. Kui öeldi: “Lähme metsa heinale!”, mõeldi minekut puisniidule. (Vt ka Lembitu Tarangu artiklit käesolevas ajakirjas.) Eesti kliimas ei ole puisniit kunagi kujunenud looduslikult. Ta on ikka inimese ja looduse ühislooming ja kuulub seega poollooduslike koosluste hulka. Ajaloolaste arvates said puisniidud meil alguse aastatuhandeid tagasi, kui karjakasvatus ja heina varumine Eestis laiema ulatuse võttis. Eriti hoogsalt laienesid puisniidud siis, kui inimene haaras kätte vikati. Vanimad Eestist leitud vikatid on rohkem kui 1500 aasta tagused. Järelikult on vähemalt sama vanad ka meie vanimad puisniidud. Asustuse tihenemisega puisniitude pindala üha suurenes. Kõige rohkem oli seda tüüpi niite meil 20. sajandi algul. Loodusuurijate hinnangul võis siis olla puisniitude all tervelt viiendik Eesti maismaast. Ei maksa arvata, et puisniite laiendati mingil kombel teadlikult. Elu tahtis lihtsalt elamist ja hein tegemist. Oli tavaline, et talude ja külade ümber laius põldude ning heina- ja karjamaade vöö. Kuna aga pudulojustele sealt piisavalt talvist ninaesist kokku ei saadud, tuli heina teha ka kaugemal – metsaväludel ja sooservades. Nagu kirjutab 19. sajandi algul elanud baltisaksa teadlane ja publitsist Alexander Friedrich von Hueck, oli sääraste metsaheinamaade saagikus enamasti madal. Järelikult pidi selleks, et vajalik heinakogus siiski kokku saada, nende pindala olema suur. Töö laiskuse printsiibil. Puisniitude kasutamises valitses inimese ja looduse vahel omapärane suhe. Puisniidult sai inimene heina ja igal aastal heinamaid puhastades ka võsa. Viimast kasutas ta haokubude tegemiseks, mida kasutas kütteks. Võsa läks ka lehisevihtade sidumiseks – loomade talviseks lisasöödaks. Vahel võeti maha üksikuid suuremaid puid, et valmistada neist mõnda tarbeeset. Pärast heinategu lasti puisniidule sageli lahti kariloomad. Kuid mida iganes inimene siin tegi, ta ei võtnud kunagi maha kõiki puid ega muutnud muul viisil ümbrust täielikult. Ta töötas puisniidul n-ö laiskuse printsiibil. “Tee seda nii harva kui võimalik, kuid nii tihti kui vajalik.” Ega talumehel polnud tõtt-öelda ka rohkemaks jaksu. Metsaheinamaal valitses inimese ja looduse vahel habras, kuid selge tasakaal. Nimelt seetõttu said puisniidud muutumatuna püsida palju inimpõlvi. Veel enne Teist maailmasõda olid puisniidud Eesti ja eriti Lääne-Eesti üheks kõige tüüpilisemaks maastikuks. Ajaloolaste hinnangul oli nende ilme siis õige samasugune kui tuhatkond aastat tagasi. Puisniidud nõuavad hoolt. Sõjaaegne ja -järgne külade tühjenemine ning kolhoosikord jätsid puisniidud laokile. Nad hakkasid kiiresti võsastuma ja kinni kasvama. Kui näiteks 20. sajandi esimesel poolel arvestati puisniite 850 000 hektarit, siis 1988. aastal oli neid järel tuhat hektarit. Tegelikult oleksid puisniidud, nii nagu muud heina- ja karjamaad, enamjaolt võssa kasvanud ka juhul, kui Eesti iseseisvus oleks säilinud. Puisniitudele ei saanud saatuslikuks mitte nõukogude võim, vaid tsivilisatsiooni progress: suurmajandid, hobuse asendumine traktoriga jmt. Kõige põhjalikumaks eestikeelseks puisniitudele pühendatud trükiseks tuleb pidada Toomas Kuke ja Kalevi Kulli raamatut “Puisniidud”. Kui raamat 1997 ilmus, oli sedalaadi poollooduslikke rohumaid Eestis alles jäänud 800 hektarit. Raamatu autorid märkisid esitlusel nukra huumoriga, et nende monograafia on ühtlasi järelhüüe Eesti puisniitudele. Praegu võime siiski öelda, et puisniite lausa kadunukeste hulka arvata on enneaegne. Puisniite kaitstakse ja taastatakse, viimastel aastatel rohkem kui ennemalt. Mitmed niitudest on võetud riikliku looduskaitse alla. Suurt osa neist, mis asuvad väljaspool kaitsealasid, hoiavad ja laiendavad looduskaitsefondide toel kohalikud elanikud ja teinekord ka vabatahtlike organisatsioonid. Neist tõhusaim on Eestis 1997. aastal loodud pärandkoosluste kaitse ühing. Kui kaitstava metsa arengusse ei tohi sekkuda mitte mingil juhul, siis puisniidu puhul tuleb seda tingimata teha. Vaja on aasta-aastalt järjekindlalt rassida: raiuda võsa, niita heina, karjatada loomi. Euroopa kultuuriloo esinduslikud kil- killud. lud. Ei maksa arvata, nagu oleksid Eesti puisniidud Euroopa kultuuriloos midagi ennekuulmatut. Samasugune puisniitude laienemise ja hääbumise kaar on teada paljude maade ajaloost. Ainult et enamikus Euroopas jäi see varasemasse aega. Näiteks Prantsusmaal taandusid puisniidud avamaastike ees põhiliselt keskaja lõpus. Inglismaal kadusid nad peamiselt 19. sajandil. Kõige kauem püsisid laialdased puisniidud Põhjamaades ja Baltimaades. Rootsis algas puisniitude kiire kadumine 20. sajandi algul. Praegu on puisniite Euroopas järel tühisel määral. Peamiselt asuvad nad Venemaal, Rootsis ja Eestis. Euroopa Liidu maades püütakse puisniite sihiteadlikult kaitsta ja taastada. Nende tähendus pole aga enam endine. Piltlikult öeldes peeti puisniite varem pudulojuste pärast, nüüd aga peetakse pudulojuseid puisniitude pärast. Heina tehakse ja loomi karjatatakse vaid selleks, et puisniidu ilme püsiks endisena. Euroopa kõige ilusamatest säilinud puisniitudest asuvad mitmed just Eestis. Näiteks on hinnatud Laelatu puisniitu raiutavat tüüpi puisniidu parimaks näiteks kogu maailmas. Nedrema saja hektari suurust puisniitu Pärnumaal on aga nimetatud Põhja- Euroopa suurimaks niidetavaks puisniiduks. Enamjaolt põhjendatakse Euroopas puisniitude säilitamise vajadust haruldastele liikidele elupaikade säilitamise vajadusega. Nimelt selle põhjendusega on meilgi Natura 2000 projekti raames puisniite üle vaadatud ja arvele võetud. Kui hinnaline on puisniit aga pärandkultuuri elava mälestisena? Ent kuidas mõõta rõõmu, mida puisniit igale looduses liikujale pakub? Nedrema kutsub. Üks minu lemmikuid tänaste puisniitude seas on Nedrema puisniit. Seal võib ringi kõndida pikki tunde, ilma et tüdineksid. Suletud ja avatud maastikud vahelduvad. Nedremal võib näha isegi heinaküüne, mõni neist õige uus. Nedrema puisniidu hea väljanägemise eest kannab hoolt Koonga looduse sihtasutus. Selle nime taga peitub peamiselt üks mees – Kaljo Brandt. Tema on see, kes korraldab talguid, muretseb tööriistade ja tehnika pärast. Kaljo Brandtiga juttu ajades sain teada, et kariloomadele läheb praegusel ajal niidetud heinast vaid kolmandik. Ülejäänu jäetakse niidule, see rullitakse maha ja muutub uuesti mullaks. Või kuhjatakse saadudesse ja saab metskitsede- jäneste talviseks söödaks. Puisniidule on rajatud selgitavate stendidega õpperada. Leidub ka puhkepaik pinkide ja lõkkeasemega. Õpperaja algusesse pandud külalisteraamatu sissekannete järgi käib aastas puisniidul 3000 uudistajat. Nedrema puisniit ootab iga huvilist oma ilust osa saama. Neil aga, kes ei taha piirduda ainult nautimisega, vaid on valmis puisniidu heaks ise käed külge panema, tasub pöörduda Kaljo Brandti poole. Töökäsi on puisniidul tarvis jätkuvalt.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet