3/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Käivad koos: looduse- ja kultuuriõpe

Sadu aastaid valitses Eestimaal talupojakultuur, mis oli rahvale omase loodustunnetuse aluseks. See kultuur põhines igapäevasel loodusega kokkupuutel, igapäevasel tööl ja viibimisel looduse keskel.

Tööde mehhaniseerimisega muutub maastikupilt mustvalgeks; kas lage põllu- ja karjamaa, mida hooldatakse masinatega, või mets, mida samuti hooldatakse ja kasutatakse masinate abil. Vahepealsed alad, puisniidud, saludega karjakoplid, liigirikkad karjamaakadastikud, väiksemad jõeluhad, mida varem niideti käsitsi, on kaotanud oma tähtsuse maaelule ning võsastuvad.

Kaob meie maastiku mitmekesisus, ühes sellega väheneb taimede ja loomaliikide arv. Säästva arengu reeglid, mille oleme deklaratiivselt omaks võtnud kui tänapäeva globaalsed elunõuded, eeldavad alalhoidlikku mõttelaadi, see omakorda nõuab lähtudes kujunenud oludest süvendatud loodusharidustööd. Vastasel korral asendub looduslähedane ja säästlik mõtteviis tehnitsistlikurbanistliku eluviisiga, mis on suunatud hoopis tarbimise suurendamisele. Loodushariduse edendamiseks on praegu soodne pinnas, kuna looduslikkuse taastamine on tõusnud päevakorda kõikides kultuurriikides. Pärandkooslused on viimastel aastatel pälvinud suurt tähelepanu kui tähtsad bioloogilise mitmekesisuse säilitajad ning nende taastamine ja hooldamine on riiklikult toetatav. Pärandkooslused on aga üks osa pärandkultuurist, kuigi meie esivanemad ei lähtunud nende kujundamisel mitte bioloogilise mitmekesisuse taotlusest, vaid majanduslikust eesmärgist. Seega on puisniit kui pärandkooslus looduse ja kultuuri sümbioos. Kivist kaevurakked külavainul. Kui vaatleme mõnda maastikku tema koostisosade lõikes, on algul raske kõiki märke siduda kultuuri või isegi loodusega. Näeme põliseid metsateid kaardilt kadunud külade vahel, kiviaedu, mõisaaegseid karjatanumaid, kadunud metsakülas üksikut kivilahmadest keldrit või kivist kaevurakkeid kunagisel külavainul. Teisal leiame veel võsastumata jaanituleplatsi või kiigemäe, üksiku kivist tahutud loomade joogiküna kunagisel metsakarjamaal. Sooserval ja uudismaade vahele jäävates lodudes on märgata vana taliteed, mida metsatalude elanikud kasutasid hobuse-reega vallamajja ja kirikusse minekuks, pulmasõiduks ning eluks vajaliku poekauba muretsemiseks. Silme eest jäävad peitu vana lubjaahi, söemiilimise või tõrvaajamise koht. Koos põlispuude, kivide, allikate, vanade talude õue- ja väravapuude, sündmustega seotud kohtade, nimeliste jõekäärude, luhtade, põldude ja metsatukkadega moodustavad need kõik loodusliku pärandkultuuri, kus loodus ja kultuur on lahutamatud. Koolitund pärandmaastikus. Pärandkultuuri ainelised ilmingud on aga tihedas seoses mitte ainult omavahel, vaid ka rahvakultuuri vaimse loominguga. Kui me neid sidemeid ei otsi, ei säilita, ei kaitse ega tutvusta oma lastele, ei tunne järgnevad põlvkonnad enam oma kodukoha kultuuri, loodust ega ajalugu. Loodust saab tutvustada ikkagi ainult looduses. Kooliekskursioonid looduskaitsealadele üksi seda ülesannet ei suuda täita, kuna seal näeme ainult hetkeseisu looduses. Juba 20. sajandi alguse õppekavades oli ette nähtud teha neli täispäevast õppekäiku loodusesse. Klassitöö oli siis jäetud kogutud materjali läbiuurimiseks ja kinnistamiseks. Õppekäigud tuleks korraldada erinevatesse maastikutüüpidesse. Selles suhtes on näiteks pärandmaastikud tänuväärsed alad looduse tundmaõppimiseks. Siin saame tutvustada korraga rikkalikku taimestikku, elupaiku, kooslusi, mulla- ja metsatüüpe, puid, põõsaid, linde, putukaid; peale selle kultuuripärandit ning ajalugu. Need mõtted tekkisid, kui lugesin hiljuti ilmunud Looduse interpreteerija käsiraamatut. Sealt leiab häid näpunäiteid ja õpetusi looduse vahendamiseks. On aga ka küsitavusi. Pole võimalik looduslikke protsesse käsitleda ilma inimmõjuta (teatava lähendusega ehk ainult suures rabas, ürgmetsas). Loodusest peab ju tekkima teadvuses peegeldus. See ei saa olla adekvaatne, kui keskendume ainult bioloogiliste objektide iseärasuste tutvustamisele, eriti loodusmaastike käsitlemisel. Oleks oodanud Eesti näidetes edasist interpretatsiooni – looduskoosluste, liigirikkuse, liigilisuse jne sidumist inimkultuuriga. Loodust puhta lehena Eestis ju siiski pole. Naised-lapsed puisniidul. Looduse ja kultuuri käsitluse ühtsusele annab tuge ka äsjailmunud “Õuesõppe pedagoogika” Mikk Sarve tõlkes. Selle autorid kinnitavad, et õuesõppes tuleb kõik tegevused siduda looduse ja kultuuriga (2; lk 21). Samas tuuakse välja oht, et meie infoühiskond laseb kasvavale põlvkonnale üha vähem edasi anda vanema põlvkonna kogemusi looduseja kultuuripärandist. Nii lõigatakse läbi juured, mille otsimisest ja säilitamisest just eriti ohtralt räägitakse (2; lk 34). Vaatleme näiteks üht aastaringi talupere ja puisniiduga seotult (loe ka Hendrik Relve puisniidulugu käesolevas ajakirjas). Puisniidud on väliselt pargisarnased hõredad puude ja põõsastega kaetud alad ning on tekkinud pideva käsitsi niitmisega puude ja põõsaste vahel. Minevikus kujunes puisniitudel välja ainuomane majandamistsükkel. Pärast maa tahenemist korjati kokku risu, oksad, riisuti lehed, tasandati mutimullahunnikud. Seda tööd tegid enamasti naised-lapsed. Puude all kuivas hein aeglasemalt. Oksad seoti kimpudesse, mis viidi koju pliidi alla, lehed pandi puude ja põõsaste jalamile või seest tühjade sarapuupõõsaste keskele. Kui talus oli karjamaa puudus, kasutati puisniitu kevaditi hädakarjamaana, kuid põhiliselt hoiti seda ikka heina tegemiseks. Niideti alati peale jaanipäeva, tavaliselt juuli keskel, kui hein oli täiskasvanud ja maapinnal pesitsevate lindude pojad kodunt lahkunud. Hein tassiti lagedamatele lappidele puude vahel ja kuivatati seal. Selleks tuli mõnikord heina keerata paar korda päevas nädala jooksul. Ei kuivanud hein puude all ju nii kiiresti kui lagedal. Nii valmis ja pudenes ka heinaseeme uuesti niidu täienduseks. See oligi suure taimeliikide arvu põhjuseks niidul. Erinevatel aastatel niideti veidi erineval ajal ja ka seemned valmisid erinevalt. Nii said aastakümnete ja -sadade jooksul kõik taimed end seemendada ning ka uusi liike tõid tuul ja linnud-loomad juurde. Juulis, pärast heinategu alustati karjatamist. Heinateo järel algas ka lehisvihtade tegemine loomadele talvesöödaks. Vihad suurendasid sööda kogust umbes poolteisekordseks: lehmad andsid rohkem piima ja olevat kasulikud olnud hobuste hammastele. Pärast rehepeksu hakati hagu raiuma peamiselt karjamaadelt, aga ka heinamaade puhastamiseks ja niidupinna suurendamiseks. Hagu raiuti peamiselt kiiniga maapinna lähedalt ja tehti kubudeks. Kubud laoti virnadesse, kust nad siis kuivanult reeteega koju veeti. Seda tööd tegid enamasti vanemad sulased või päevilised, kel jõudu rasketeks talutöödeks juba nappis. Päeva norm oli 35 kubu heinamaalt või 50 kubu karjamaalt (seal võis pikemad tüükad jätta). Puisniitudelt raiuti ka kütet, peamiselt vigaseid, mädanikega kuivanud puid. Kakkudele ja oravaile sobivaid suurte siseõõntega puid ei puudutud. Käidi pähkleid korjamas, mitte kirikus. Kuivõrd tähtis oli meie esivanemaile metsaandide osa toidulaua täiendamisel, näitab üks Kullamaa koguduse aruanne 18. sajandi esimesest poolest. Nimelt kurdetakse, et inimesed käivad eriti halvasti kirikus heinaajal, pähklite ja humalate korjamise ajal. Siis minnakse massiliselt kaugetele heinamaadele ja metsadesse, ööbitakse küünides ning ei tulda enne tagasi, kui kõik, mis endale ja loomadele süüa kõlbab, on koristatud. Valitses viljapuude raiumise keeld, kui see polnud just hädavajalik. Viljapuudeks peeti aga kõiki söödavate viljadega puid: sarapuid, pihlakaid, metsõunapuid, kibuvitsasid, lodjapuid ja toomingaidki. Sajand tagasi ei olnud ununenud veel näljatalved, kus puude viljadest purustatud segu lisamine leivaviljale aitas kevadeni nälga ära hoida. Vajaduse korral sai talu puisniidult ka tarbepuu – kasest tehti reejalased ja põhjavitsad, rattarummudeks lõigati metsõunapuu või jalakas, rattakodarad ja tuuleveski hammasrattad tehti künnapuust, ka aisad ja look said künnapuust kõige tugevamad. Pärnapuust sai sööginõu. Pärnalt tõmmati niint, sellest punuti viiskusid, korvisid, märsse ja viljatuulamise sarjasid. Pärnapuu oli ka parim puunõude valmistamiseks – ta ei andnud piimale ega võile võõrast maitset. Vaher on hästi sile ja kõva, see oli kõige parem höövlipaku puu. Kadakas oli hädavajalik puunõude ja ruumide desinfitseerimiseks. Pajukoorest tehti karjapasun või vile, lepakoore all olev mähk aga kõlbas maiustamiseks. Lapsed ja perenaised said puisniidult korjata marju, seeni, pähkleid, tihti leiti maamesilase pesa suutäie linnumagusaga. Heal lapsel kümme nime. Õitsevad põõsad ja maarohud olid aga sajandeid ainsad ihu- ja hingehädasid leevendavad ravimid. Nii kujunes puisniidust eesti talukultuuri üks tähtsamaid koostisosi, õieti elamisruum, ilma milleta talupere elu poleks olnud võimalik. Pärandkooslustel on palju nimesid. Puisniit või -karjamaa on vahel ka mets, nõmm, palu, puuaed, metsaaed, padu, vahel sõeru-, võhma- või katkupealne. Uskumatu lugu, rabas elasid inimesed. Kultuuriajaloo ning ökoloogia seisukohalt on veel üks maastikutüüp erilisel kohal: see on rabamaastik. Minnes üle madal- ja siirdesoo raba keskpaiga poole puis- või lagerabani, tutvume erinevate taimedega ja raba arenguastmetega, laugastikega, älvetega. Kasulik, kui kaasas oleks hea linnutundja. Ajalooliselt on aga rahva asustus, eluja majandustegevus, seega elamiskultuur olnud tunduvalt tihedamalt seotud soode ja rabadega kui praegu. Vabadust ihkavaid talupoegi on põgenenud soosaartele, kuhu rajasid eluasemed ning aletasid põldu. Sinna põgenes ka inimesi, kes läksid vastuollu kogukonnaga. Hiljem, mõisate arenedes aeti soosaartele ja -servadele talupoegi parematelt maadelt, mida mõisad vajasid vilja- ja karjakasvatuse laiendamiseks. Rabades saadi varju ka sõdade ning rüüsteretkede korral. Metsavennad varjasid end rabades pärast viimast sõda. Arvestades teede puudumist soodes, tuli sooasukail pea kõik eluks vajalik ise toota. Sobivatesse kohtadesse raadati põllulapid, teed rajati talveteedena või soosildadena, kus puit- või hagusillutis oli peidetud veekihi alla. Vajalikud olid kultusekohad ja matmispaigad. Kütteks, ehituseks, majapidamiseks oli vaja turvast, lupja, tõrva, tökatit. Kujunesid välja kohad, kus neid materjale kaevandati või valmistati. Hilisminevikus olid sooservad ning rabasaared vabadike ja popside elukohtadeks. Metsaelanik teadis ussisõnu. Nende paikade elanikel oli mõnikord veidi salapärane maine. Tihti arvati, et nad oskavad ussisõnu, haigusi peletada või nõiasõnadega kaetada. Nad ei olnud enamasti ühiskonnast ära tõugatud – ikka oli kellelgi nende juurde asja. Mitmetest kohtadest on veel viimasest sõdadevahelisest ajast teada, et mõni pere sai oma elupaigast soosaarelt välja ainult talvel reeteega, et varustada end terveks aastaks poekaubaga – soola, rauakauba, seebikivi, hobuseriistade ja muu vajalikuga, mida kodus ei valmistatud. Sooelanikele olid tähtsad ka veesooned. Sealt võis saada kala ning vähki, mõnikord parvetati neid mööda ka mõisa palke muidu kättesaamatutest teedeta paikadest asulatele lähemale. Sarnaselt on võimalik tutvustada loodust ja kultuuripärandit koos kõikjal. Mis tahes maastikus, kas siis metsas, rabas, jõeluhal, rannikul või looaladel, leiab peale taimestiku ka pärandkultuuri märke. Nende hulka kuuluvad ka kohanimed, mis asustuse kadudes paratamatult ununevad. Looduse ja kultuuri sidumine on parim meetod mõlema tutvustamiseks. Looduse inforinge. Meie kaasmaalane, rahvusvaheliselt tuntud loodusfilosoof Jakob von Uexküll on öelnud enda loodud omailmaõpetust kommenteerides isegi, et loodust ja kultuuri ei ole võimalik lahus käsitleda. Nii tema kui ka teine meie kuulus kaasmaalane Hermann von Keyserling on väitnud, et peale looduse aineringe on olemas ka looduse inforinge. Kui üks läbi põlismetsa juhtiv küla- või jalgtee on tuhat aastat olnud, siis on sinna akumuleerunud eelmiste põlvkondade energiaosiseid. Need on seal säilunud nagu kodukandis kasvanud põllusaadusteski. Oma kultuuritraditsioonide kaitse ja edasiloome on inimõiguste konventsiooni teema. Loodushingeline maakultuur on aga eestlaste ainus oma tsivilisatsioon, teatud mõttes loodussõbralik maailmavaade, mida peame hoidma. Võiks öelda isegi, et kui riik toetaks looduslähedast elamiskultuuri, säiliks puisniitude liigirikkus iseenesest ja poleks mõttetut heina äravedu niitudelt.



Lembitu Tarang
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet