Hallpõsk-pütt
	Jaanus Järva

Pulm on üks tore üritus. Pulmakommete seas leidub rituaale, kus paarilised peavad tõestama oma sobivust kooseluks. Tänapäeval võetakse neid hea naljana, kuid olid ajad, mil pulmas selliste asjadega nalja ei mõistetud.
Ka looduses võib täheldada pulmakommete täitmist, rituaale, ilma milleta poleks liikide ellujäämine mõeldav. Lõppude lõpuks on eesmärgiks liigi säilimine.

Uhke kuub, tehtud mees. Meie linnupulmarituaalidest on kõige tuntum kindlasti tedremäng. Tedred korraldavad omi turniire kevadhommikuti rabades, aastate jooksul välja kujunenud paikades. Neil mängudel puuduvad korralduskomitee ja kohtunikud, tedrekuked saavad kogunemisega ise hakkama ja reeglid on rangelt paigas.
Pealiskaudsel vaatamisel võib tunduda, et tegu on mõttetu sibamisega, kuid süvenedes selgub, et mänguplatsil käib reeglipärane tegevus – võitlus positsiooni pärast. Platsi keskel trooniv tegelane on reeglina kõige tugevam, ilusam ja targem.
Kui inimeste maailmas otsivad paarilist enamasti meessoost isendid, siis lindudel on hoopis vastupidi. Isased peavad palju pingutama, et vastassugupoole tähelepanu võita. Jõupingutuste hõlbustamiseks on mõnel liigil isaslinnu sulestik erinev emase omast. Eriti uhkete kuubedega on varustatud eelkõige väiksemate lindude ja kanaliste isased. Nemad peavad igal pesitsushooajal endale uue paarilise leidma.

Mõni jääbki mänguplatsi veerde. Tedrekuke uhkuseks on tema lüürakujuline saba, seda ilmestavad lumivalged suled. Tumeda sulerüü taustal paistab lahtilöödud saba hästi silma. Laiem saba tähendab suuremat ja võimsamat isendit. Valgeid sabasulgi näitavad oma maiöistes mängudes ka rohunepid, need mängivad suurt rolli emaste ligimeelitamisel. Tedrekukkede turniiril on osaleja eesmärgiks teine mänguplatsi keskmest välja tõrjuda. See ei olegi nii kerge. Mõned isandad jäävadki mänguplatsi äärde kudrutama ning ei saa mitte kunagi kiidelda järeltuleva põlvkonnaga. Samad reeglid kehtivad ka rohunepi mänguplatsil, kust nõrgemad lihtsalt minema aetakse. Emase külaskäik turniirile tekitab osalejate seas tõelise kaose. Kõik tahavad olla väljapaistvad ja väljavalitud, kuid paraku saab see õnn osaks ainult ühele. Vahel paarituvad tedred lausa teiste silme ees, kuid sageli minnakse seda tegema veidi varjulisemasse paika. Rohunepid aga ei pea imelikuks armuasjade ajamist teiste ees. Peale paaritumist peab vaatemäng jätkuma, sest uued emaslinnud juba ootavad. Varakas mees on hea mees. Looduslik valik soosib neid isaseid, kes on konkurentsis emaste pärast edukamad. Järelikult on pulmamängude ja -turniiride ülesandeks edukate väljasõelumine. See tagab liigi säilimise. Vastasel korral oleks järjest nõrgemate järglaste saamise tulemuseks liigi väljasuremine. Pulmaturniiri juurde kuulub ka jõudemonstratsioon (hääl, poosid, þestid, sulestik), mis aitab välja tuua isase omadusi. See näitab isase potentsiaali või nagu käitumisökoloogia ütleb: “ressursihoiupotentsiaali”. Kuidas saavad hakkama need linnud, kes turniiridel ei osale? Nende pulmamäng kujuneb veidi teistsuguseks. Läbilöömiseks peavad isased näitama oma praktilisi oskusi. Paljud linnud kaitsevad oma territooriumi. Seda ala, kus asuvad emastele olulised ressursid: toit, joogikohad, pesapaigad jne. Need isased, kel parem territoorium, tagavad järglastele paremad tingimused kasvamiseks. Emastele on seega soodus heita ühte rikka peigmehega, kes jõuab laste eest hoolt kanda. Õigesti valitud pesapaigast ja toitumistingimustest sõltub näiteks rähnide, värvuliste ja samuti paljude veelindude järglaste tulevik. Ära tule minu magamistuppa! Hallpõsk- pütid kaitsevad oma territooriumi väga innukalt. Pesitsemiseks valivad nad meelsasti roostikuliste kallastega madalaveelisi järvi. Saabudes meile aprilli lõpus, on hallpõsk-püttidel juba paarid moodustunud. Et sobivaid pesapaiku polegi nii palju, kui alguses tundus, siis käib paaride vahel tõsine võitlus nende hõivamisel. Tavaliselt jagavad maid isaslinnud. Valitud pesakoha peab emane heaks kiitma. Pesakoha valikul peab ta arvestama mitme asjaoluga: veetaseme kõikumine, pesamaterjali olemasolu, toitumisala lähedus jne. Sellest kõigest sõltub tulevik. Pütid paarituvad pesal. Paaritumine on ka pesaaluse vastupidavuse testimine. Kui see kahte lindu kannab, on alus piisavalt tugev. Paaritumisel on omad rituaalid. Paar läheneb teineteisele vaikselt. Emaslind hüppab pesaalusele ning pärast hetkelist sättimist laseb ta end kõhuli. Isane tiirutab paar ringi ümber pesa ning hüppab emasele selga. Häälekas paaritumine kestab kümmekond sekundit, misjärel isane libistab end üle emase pea pesa ette vette. Järgneb mõnesekundiline tants, jalgade ja tiibadega vee pritsimine. Nii nagu kopulatsioon, toimub ka tants üsna häälekalt. Need hääled on teadmiseks liigikaaslastele, et piirkond on juba hõivatud. Pikemate sulgedega on parem. Juhtub, et järglaste üleskasvatamisel saab probleemiks mitte ressursside nappus, vaid hoopis emase saamatus neid kasutada. Järglaste hooldamisel vajab emane rohkem toitu, kuid paraku on ta samal ajal ka liikumisvõimetum. Siis on isase roll toidu hankimisel ülioluline. Mille järgi valib emane isase, enne kui pereloomiseks läheb? Märksõnaks on “pulmakink”. Isased toovad emasele midagi söödavat. Tiirudel on pulmarituaali oluliseks osaks kalaga lendamine. Isane annab oma püütud kala lennult emasele noka vahele. Emaste ootusi peab täitma ka isase geneetiline potentsiaal. Erinevalt isastest on emasele tähtsam järglaste kvaliteet kui nende arv. Emaslind peab kasulikumaks paarituda nende isastega, kelle järglased on tugevamad ja läbilöögivõimelisemad. Mille järgi tulevase kaasa geneetilist potentsiaali hinnata? Eks ikka teatud väliste tunnuste järgi. Näiteks valivad suitsupääsukesed endale kaasat selle sabasulgede pikkust hinnates. Pikemate sabasulgedega isased on osavamad toidu püüdmisel, pikemad suled annavad parema manööverdamisvõime. Ka nakatuvad pikasabalised pääsupojad vähem parasiitidega. Tahan tublit last! Toonekurgede pulmamängud täidavad pigem eelmängu osa. Toonekurge peetakse monogaamsuse etaloniks. Samas on teada, et isased käivad naaberpesades üle aisa löömas. Seda siiski naaberisase äraoleku korral. Seega hoolitseb isakurg üsna sageli järglaste eest, kes tegelikult ei kannagi tema geene. Selline sarvekandmine esineb peamiselt hiljem pesitsevatel emaslindudel. Arvatakse, et nn madalakvaliteetsed emad, kes pole endale õiget printsi leidnud, kasutavad teiste isastega paaritumist, et saada heade geenidega järglasi.