Kevadsuvisel kiirel ajal on mõnus minna ererohelisse värskelt lõhnavasse, häältest pungil võpsikusse, mis võrreldes talve ja kevadega on lausa tundmatuseni muutunud.

Lisaks uudsusele silmade jaoks jagub uudsust ka kõrvadele. Pea kohal kostub väike-lehelinnu silk-solk, veel kõrgemal kostub kogu tukakese kajama panev käo kukkumine. Järsku haarab silmanurk madallennul tuhiseva isase metsvindi, kellel on tegemist, et oma nokatäit mitte maha pillata. Ohtu aimamata laskub ta valendavate kaskede vahel endale koha leidnud noore kuuse okstele ja tühjendab oma nokatäie kisendavate poegade kurkudesse. Ole me leidnud linnupesa! Milline imeline üllatus!

Tahaks näha elu imet! Loomulikult tahaks poegade toitmist kohe uuesti näha – näha, kuidas püsti aetud nokakesed iga suutäie pärast rabelevad ning ei jää kunagi vait. Tahaks kogu vaatemängu jälgida võimalikult lähedalt, et ükski nõtke liigutus kaotsi ei läheks, et saaks kogu looduse vaatemängu endasse haarata. Kuidas see aga mõjutaks linnuperet, kes väsimatult iga natukese aja tagant uue ja uue nokatäiega nähtavale ilmuvad, ning sama kiirelt kohe järgmiste järele kaovad. Kas neil on aega uudistavat inimest üldse märgata? Või on kohustused niivõrd üle pea kasvanud, et ei saa endale hirmu ega kõhklust lubada? Oleks see ainult nii. Pilk võõrasse tuppa. Märgates imelikku tumedat ja suurt inimest oma õrna kodu lähedal, ei julge linnud ise enam sisse astuda. Nad hakkavad lähedal asuvate puude otsas meeleheitlikult piiksuma ja igasugu ebameeldivaid peletamishelisid kuuldele tooma. Pojad pesas piiksuvad vastu. Väiksemad linnud võivad mõne aja möödudes n-ö inimesega harjuda ning nad riskivad oma eluga, et vaid pojukesed saaksid toidetud. Suuremad ja kartlikumad linnud ei harjugi, ainult ootavad kuni uudistaja lahkub. See põhjustab neile niigi äreval pesitsusajal lisastressi ning annab võimaluse kiskjatele pesarüüsteks, sest uudistaja lahkudes ei pruugi ju nemad esimesena jaole saada. Seepärast tasub väiksemate lindude puhul neid vaadelda teatud kauguselt ning varjetelk püsti sättida. Siis saab ise rahulikumalt olla ning linnud segamatult omi toimetusi ajada. Pikksilm või varje. Kõige hellem periood on haudeaeg. Siis võivad linnud oma pesa kergesti maha jätta. Kui pojad on juba väljas, seda enamasti ei juhtu. Siis võib tekkida see oht, et kisavatele pisikestele satub peale metsnugis või mõni muu väikekiskja, kellele pole õrnadest linnupoegadest mingit vastast. Ühesõnaga: kui peaksime sattuma munadega pesale, tasub selle lähistelt kiiresti lahkuda, et ära peletatud vanalind saaks kiiresti tagasi tulla ja haudumist jätkata. Huvi korral saab ju paari nädala pärast uuesti tulla ja pesitsusedukus kindlaks teha. Kindlasti ei tasu haudumisperioodil ka varjet püstitada, linnud võivad siis pesa hüljata. Kui jälgimishuvi on suur ning kaugemalt jälgimise varustust pole, siis võiks varje teha pärast poegade koorumist. Kindlasti peab enne varje püstitamist määrama linnu liigi, et tegemist ei oleks eriluba nõudva kaitsealuse isendiga. Hoopis hullem on aga, kui haruldasel ning kaitse alla kuuluval linnul jääb vaatleja teadmatuse tõttu pesitsus katki ning liigi püsimiseks olulised järglased andmata. Käitu kui külaline. Äärmiselt hellad on röövlinnud, kelle pesad on tavaliselt kõrgemate puude otsas. Sinna lähedusse varje püstitamine pesitsushooajal tähendaks ka poegade ajal pesitsuse nurjumist. Varje püstitamine võtab väga kaua aega ning see on ka lindude jaoks liiga suur muutus. Leides röövlindude pesa, võiks piirduda eemalt sisse- ja väljalendude jälgimisega. Enamik röövlinnuliike on meil kaitse all. Toimetades lindude territooriumil, ei tohi unustada, kes on seal peremees. Käituda tuleb külalisena, samamoodi, kui sõbrale külla minnes.