3/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Tenerifest teisiti

Botaanikud Ülle Reier ja Elle Meier tutvustavad Kanaari saari, rännates mererannast üles Tenerife kõrgustesse.

Tenerife on suurim Kanaari saartest.
Aastakümneid seondusid Kanaari saared eestlasele tõusikliku puhkusega palmide all, mis nõukogude ajal oli võimalik vaid vähestele kadestamist väärt äravalituile. Ka iidne kreeka päritolu legend kõneleb, et ainult hoolega valitud isikud pääsevad pärast surma Kanaaridele.

Aastas külastab neid saari aga miljoneid turiste. Viimastel aastatel on ka Eesti tavakodanikule saanud järjest taskukohasemaks see maine paradiis oma silmaga üle vaadata. On ilmunud palju Kanaaridel käinute vaimustatud reisikirjeldusi, erinevatest telesaadetest rääkimata, millest kõlama jäävad sõnad “puhkus” ja “lõbutsemine”. Aasta tagasi käis paarkümmend Tartu ülikooli botaanikut ja ökoloogi Tenerifel teaduslikul ekspeditsioonil. Vaatamata osavõtjate hoolikale teoreetilisele ettevalmistusele professor Meelis Pärteli juhendamisel, ei uskunud paljud osavõtjaist siiski, et see Saaremaa suurune saar võiks olla looduse poolest nii erakordselt huvitav ja vaimustada ka tänapäevast uurijat samavõrd kui kuulsaid loodusuurijaid sadu aastaid tagasi. Vahepeatus maadeavastusretkel. Oma soodsa asendi tõttu Maroko ranniku lähedal olid Kanaarid aastasadu merereiside peatuspaigaks, kus täiendati varusid enne Atlandi ookeani ületamist või ümber Aafrika purjetamist. Sageli peatuti neil saartel ka tagasiteel Euroopasse. Kolumbuski võttis nii oma Uue Maailma esimesel (1492) kui ka teisel (1493) avastusretkel ookeani ületuseks Kanaaridelt hoogu, kuigi Hispaaniale alistus see saar Kanaari saartest viimasena alles kaks aastat hiljem. Kuulus loodusuurija Alexander von Humboldt vaimustus Tenerifest 1799. aasta suvel ja nimetas Teidelt allasõitu Orotava poole maailma ilusaimaks vaateks. Santa Cruz de Tenerifel peatus ka meie kuulus kaasmaalane von Krusenstern oma ümbermaailmareisi alguses 1803. aasta sügisel. Omamoodi läbisõiduhoovi seisusega kaasnes see, et paljud eksootilised taimed jõudsid Kanaaridele veidi varem kui kuningate aedadesse. Kanaari saarte kliimas läksid nii mõnedki inimesele huvi pakkuvad uustulnukad hoopis paremini kasvama kui mujal ja jäid seal kauemaks püsima kui Euroopas. Kirjut päritolu floora. Alates 16. sajandist edendati Kanaaridel paari sajandi vältel suurejooneliselt suhkrurookasvatust. Kalli purpurpunase värvaine saamiseks vajalike košenillitäide kasvatamiseks rajati 19. sajandi keskel viigikaktuste istandused ja kuigi aniliinvärvide turule tulekuga on see tegevus tänaseks hääbunud, on Ameerikast pärit viigikaktused mäekülgedel nii tavalised, et taimede levilatega vähem tuttav turist peab neid Tenerife põlisasukateks. Ka ameerika agaavid tunnevad end Kanaaridel suurepäraselt. Kaktustele ja paljudele teistele nõutud ilutaimedele on kliima soodne. Meilgi müügil olevad pallisuurused grusoni siilkaktused ehk kuldkerad on sageli suureks paisutatud just Kanaaridel. Isegi turistidele pakutav Kanaari saarte sümbollill kuninglik strelitsia ehk paradiisilinnulill ei ole Kanaaride floorast, vaid pärit Lõuna-Aafrikast. Taimehuviline võib ka linnast välja minemata saada eksootiliste elamuste osaliseks, sest linnahaljastuses kohtab sadu meile vaid potitaimedena tuntud liike maailma erinevaist paigust: Mehhikost pärit kaunis piimalill ehk jõulutäht on siin sirelipõõsa suurune ja kasvab sõbralikus naabruses lehvikuna laiuva Madagaskari ränduripuu ning mõne Austraalia akaatsiaga. Botaaniku lastetuba. Lisaks saare põhjaosas paiknevale Orotava botaanikaaiale on kogu saarel suuremaid ja väiksemaid parke ning aedu, kus huviline saab siltide abil taimede nimed teada. Kuigi tegemist on hispaaniakeelse maaga, on mitmesuguseid nii kohalikke kui ka ilutaimi tutvustavaid raamatuid inglise ja saksa keeles. Erakordne juhus tutvuda vabas õhus maailma taimede mitmekesisusega, ilma et peaks selleks kohe ümbermaailmareisi ette võtma. Või hoopis võimalus õppidagi tähtsamad eksootilised viljapuud siin enne troopikareisi selgeks! Selline ettevalmistus Kanaaridel peaks küll ideaalis kuuluma iga botaanikuks õppija kohustuslikku õppekavasse. Walteri läbilõige. Tenerife saare keskel kõrgub lumemütsiga Pico de Teide vulkaan, mis on olnud sajandeid meresõitjatele kaugelt nähtavaks orientiiriks. Teide vulkaani ookeanist ligi nelja kilomeetri kõrgusele välja ulatuvat osa kutsutakse tavaliselt Tenerife saareks. Suur kõrguste vahe saare väikese pindala kohta muudab looduslikud tingimused väga mitmekesiseks. Kaasa mängivad ka hoovused ja tuuled, nii on saare põhjaosa lopsakalt niiske ja lõunaosa kõrbeliselt kuiv. Kogu saar koosneb vulkaanilistest materjalidest, mis on küll mineraalaineterikkad, kuid mis oma poorsuse tõttu vett kaua ei säilita. Seega on saare lõunaosas veepuudus probleemiks nii kohalikele taimedele kui ka istanduste pidajatele. Puhas mage vesi on Tenerifel defitsiit. Veevärgis jookseb ookeaniveest magestatud vesi, mis joomiseks ei ole kõlbulik, joogivesi on mitmeliitristes plastikpudelites saadaval poodides. Tegevvulkaanide edetabelis asub Teide kõrguselt 15. kohal. Kõrge matest lähim asub Türgis, enamik aga Uues Maailmas. Botaanikutena ei huvitanud meid lumega kaetud tipu vallutamine, vaid tutvumine taimestiku kõrgusvööndilisusega. Selles osas pakub Tenerife klassikat. Botaanikutele on õpikutest tuttav Heinrich Walteri tehtud taimkatte kõrgvööndilisust iseloomustav läbilõige Pico de Teidest. Päike 364 päeva aastas. Hämmastav, et vaatamata suurele puhkajate hulgale on Kanaari saarte omapärane kohalik taimestik hästi säilinud. Vaid veidi El Medano linnakesest välja jalutades jõuame poolkõrbeliste koosluste keskele Montaña Roja (Punase Mäe) kaitsealal. Mägi on vaid 171 meetrit kõrge, kuid maastik eestlasele kaunis harjumatu. Jala all krabiseb tumedates punakates toonides vulkaaniline kivim, millesse on end kinnitanud tugevas tuules vabisevad madalad, sageli jändrikud taimed. Suurem osa neist on lihakate varte või lehtedega, et veevarusid säilitada, ning tihti ka astelde ja ogadega, et seda varu taimtoidulistele loomadele mitte kergelt loovutada. Hästi hakkavad silma erkkollased ja hallid samblikulaigud. Turistile suurepärane kliima, kus vihma sajab haruharva ja päike paistab 364 päeva aastas, ei ole taimede kasvuks kuigi soodne. Põhja poolt tulevad vihm ja pilved ei saa üle Teide mäe. Isegi võhik imestab. Turdvõsa, mis ulatub mägede kuivadel nõlvadel kuni 800 meetri kõrgusele, avaneb meile üllatuslikult kanaari piimalillede sirgete tulpadena kohe Güimari linna viimaste majade taga. Kanaaride kohalik taimestik on saarte asendi tõttu kujunenud nii Vahemere piirkonnast kui ka Kirde-Aafrika päritolu taimedest. Kanaari saared asuvad küll Aafrikast vaid ligikaudu saja kilomeetri kaugusel, aga kuna nad on tekkinud vulkaaniliselt ning ei ole mandriga kunagi otseselt ühenduses olnud, siis on taimestik kauaaegse eraldatuse tõttu saanud areneda omasoodu. Kohalikke taimeliike on küll umbes sama palju kui Eestis, kuid suur osa neist on omased ainult Kanaari saartele ja on kodus ainult Tenerife saarel. Osa neist on niivõrd veidrad, et paeluvad ka taimedega vähem tuttava tähelepanu. Näiteks lihakate kandiliste vartega kanaari piimalilled, aga ka oleandrilehine kleinia, tursunud vartega korvõieline, mis suguluses meie ristirohtudega. Vanakese ümarad viljad. Näeme sedagi, mis on pikaajalise inimtegevuse tõttu alles jäänud kunagistest kanaari datlipalmi, hariliku draakonipuu ja euroopa õlipuu saludest. Nende metsade õnnetuseks kasvasid nad põlluharimiseks ja karjakasvatuseks soodsates tingimustes ja on tänapäevaks praktiliselt kadunud. Draakonipuid võib, lisaks maailmakuulsale Icod de los Viñoses kasvavale, saarel näppudel üles lugeda. Monumendina kõrguvale hiigeldraakonipuule omistatakse vähemalt tuhandeaastast vanust, mida ei saa ka kuidagi vaidlustada, sest draakonipuu üheidulehelise taimena ei moodusta jämeduskasvu tulemusena aastarõngaid. Meid üllatab hoopis see, et vanakesel valmivad kõrgel ladvas ümarad viljad ja alla potsatanud on nii väge täis, et juba idanevad. Nii draakonipuid kui ka kanaari datlipalme kasvatatakse nüüdsel ajal saare haljastuses. Samas ei maksa lasta end eksitada, sest haljastuses kohtab siin ka hulgaliselt erinevatest maailmajagudest pärit eksootilisi palmiliike, samuti draakonipuuga sarnaseid tääkliiliaid Ameerikast ja tõlvpuid Austraaliast. Endiste metsade kohal köidavad tähelepanu kummalised rosettidega turdtaimed kestvikud, mis kasvavad kaljupragudes ja osa neist on asustanud maaliliste väikelinnade kivikatused. Kanaarimännikud. Tõuseme serpentiinina siuglevaid teid pidi kõrgemale. 1400 meetri kõrgusel jääb maha viimane asula õitsvate mandlipuudega ja edasi läheb tee läbi kanaarimännikute. Esialgu on need kõrged ja tihedad, kuid ülespoole jõudes muutuvad järjest hõredamaks ja madalamaks. Kanaari mänd on omane ainult Kanaari saartele, kuigi veidi sarnaste pikkade okastega mände (valge, kollane ja rumeelia mänd) võib kohata ka Eesti parkides. Kanaarimännikud on kaitse all. Väärtusliku puidu tõttu olid nad peaaegu juba kriitilise piirini raiutud. Okaspuude seas erakordne on kanaari männi omadus anda tüvevõsusid. Oludes, kus tulekahjusid on tegevvulkaani tõttu (seni viimane Teide purse oli 1909. aastal) suurema tõenäosusega kui mujal, on see kiireks taastumiseks vajalik kohastumus. Männiku alune on peaaegu taimestikuta, kuiv ja kiviklibune. See sarnaneb meie põlevkivi aherainemägedele rajatud männiistandike alusega. Vana kraatri juures. Canadas de Teide kaldeera ehk siis vana sissevarisenud kraater asub umbes kahe kilomeetri kõrgusel, läbimõõduga ligi 20 kilomeetrit. Uus tipp on veel poolteist kilomeetrit kõrgemal. Kraatri juures ei kõlba enam öelda, et Kanaarid on igavese suve saared, isegi Eesti suve silmas pidades. Tuul raputab raagus luudpõõsaid ja väristab teisigi kuivetunud endeemseid puhmaid, mille vahel on sulamata lume laigud. Puid ei ole, ümberringi laiub vulkaaniline kuumaastik. Teide küljel näeb laava alla valgumise jälgi. Ümbruses on filmitud nii “Ahvide planeeti”, “Tähesõdasid” kui ka Bondi seeriaid. Et just on sadanud lund, on kohalikud tulnud autotäite lastega lund katsuma. Ei mõista meie Eestimaa talvest põgenenutena eriti nende rõõmu jagada. Nemad ilmselt ei saa aru, miks meie kükitame vaimustunult kuivanud lehtedega puhmaid katsudes ja samblikke uurides. Inimesekõrgune kanarbik. Laskume Teide põhjakülge mööda. Kõrguse alanedes saame näha niiskuse mõju taimestikule. Teeme peatuse puiseerikate juures. Tõepoolest eriline tunne on inimesekõrguste kanarbikupõõsaste keskel viibida. Niiskematele tingimustele viitavad ka puude otsas kasvavad samblikud, eriti tuules lehvivad pikad puuhabemed. Veelgi madalamal asuvad loorberimetsad. Need on niisked ja hämarad, tüved täis samblikke, samblaid ja sõnajalgu, üks huvitavam kui teine. Metsavilus varjab end oranži kellukaga kaunis kanaari endeem Canarina canariensis, kelle teaduslik nimi räägib iseenda eest. Loorberimetsad ei koosne ainult loorberipuudest, vaid ka mitmetest eemalt vaadates sarnaste nahksete lihtlehtedega puuliikidest. Loorberimetsad levisid kunagi laiemalt Vahemere piirkonnas, kuid on tänapäevaks muutunud väga haruldaseks ja seetõttu nüüd ka Natura elupaigatüüpide nimestikus. Jätame uduvihmapiiskadest märja metsa maha, tagasi vaadates kaob ta kiiresti halli vihmapilvesse. Kanaarid kohustuslikuks. Taimegeograa filised õppetunnid saavad selleks korraks läbi. Kaasa toodud taimenäidised lähevad pärast korrastamist ja määrangute kontrollimist hoiule Tartu ülikooli botaanikamuuseumi herbaariumi, kus nad on täienduseks möödunud sajandi algusest pärit Kanaari saarte näidiskogule. Majanduslike võimaluste paranedes peaks Tartu ülikoolis botaanika ja taimeökoloogia erialal doktorikraadi kaitsnu kindlasti nädalase Kanaaride õppuse läbi tegema. Ja mis siis, kui selle õppuse jooksul jõuab ta ainult ühe korra minna ookeani ujuma.

Meremehena Las Palmases

Nõukogude ajal oli ka Eesti kaubaja kalalaevade peatuspaigaks Las Palmas Tenerife naabersaarel Gran Canarial. Tee Lääne-Aafrikasse viis Las Palmasest mööda. Seal peatuti, kui oli teenitud raha. Kaptenid arvestasid sellega, et laev jõuaks hommikuks Las Palmase reidile, et mehed saaksid poodi minna. Põhiline oli siis mitte linna ja maad vaadata, vaid külastada odavaid poode, spetsiaalselt vaeste meremeeste jaoks loodud poode. Neid pidasid kas Vene emigrandid või kohalikud, kes oskasid vene keelt. Taolised kauplused asusid kohe sadama lähedal. Nende omanikke kutsuti maklakkideks. Põhiline pood kandis nime “Kosmos”. Meremehed ostsid seda, mida sai hiljem kodus maha ärida: põhiliselt vaibad, teksaspüksid, lõngad. Meremeeste palk oli väike ja see äri andis olulist lisa.
Enn Püttsepp, endine laevaarst





Ülle Reier ja Elle Meier
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet