4/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis 6
Sammud omas Eestis 6

Udud Emajõe luhal Reku lähistel aasta viimasel juuniõhtul
Ingmar Muusikus
Jalgsirännak ühest servast teise serva Ingmar Muusikus ja Juhani Püttsepp sammuvad Eesti mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kõige lõunapoolsema punkti, Naha küla poole. Ühtejutti liigutakse kaks päeva, kahe kuu pärast jätkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli jäi. Rännakumuljed ilmuvad järjelugudena ajakirjas Loodus. Mais jõuti Alam-Pedja looduskaitseala soodesse, kust ühel raskel hetkel tuli väsimuse tõttu retk katki jätta ning tuldud teed tagasi pöörduda. Juunikuus võeti Puurmani lähistelt ette uus üritus.

Sedakorda tuleb hakkama saada sellega, mis eelmine kord pooleli jäi, minna Nõmmeotsalt Palupõhja. Et retk kindlasti õnnestuks, saadetakse tagasihoidlikumas füüsilises vormis retkeline Juhani, julgestajaks sõber, kirjandusteadlane Jaanus Vaiksoo, Pedjat pidi sõudepaadiga allavoolu.
Teejuht, hundiuurija Ilmar Rootsi ja fotograaf Ingmar Muusikus aga hakkavad Nõmmeotsalt taas jalgsi astuma. Kohtumispaigaks on määratud Palupõhja küla.
Suur soo ei mõista nalja. Kokku on lepitud, et Juhani ja Jaanus helistavad iga tunni tagant Ingmarile-Ilmarile, et kuulda, kui kaugele kaks kanget meest jõudnud on.

Tumesinised mõtted. Juhani asjade nimekiri paadiretkeks: kile (vihma kaitseks), midagi istumise alla (et pehmem oleks), spinning-landid, viski, binokkel, soe riie, fotokas, süüa, päästevestid.
Jaanusel on peale muu kaasas termos kange kohviga.
“Hääd reisi, poisid,” lehvitab Ilmar ühel kuumusest sumiseval suvepäeval meile niidu roheliselt sadamakailt järele.
Kell 11.32 libiseb Alam-Pedja kaitseala poolt retkelistele kasutada antud paat kohmamisi Kirna silla alt läbi.
Pedja jõe veeseis on hästi madal, paat takerdub kuppudes. Jaanus võtab aerutada.
Parmud on väljas. Vee kohal lendlevad kümned ja sajad tumesinised vesineitsikud. Teen esimesed kobavad spinninguvisked.
Piinlik on küll paadis liuelda ja lanti loopida, kui sõbrad, higipull otsa ees, rohelises padrikus murravad. Enda sammud jäävad seekord astumata, aga peaasi, et ükski mees selle tüma maa läbi astub. Meie Jaanusega saame see-eest kõvasti aerutada. Kui oleks võimalik sammumõõtja aeru külge panna!
Esimene side Ingmariga kell 13. Sõber teatab: “Pöörasime Nõmmeotsalt soo vahele. Jube ilus männik, all mustikas, sinikas, pohl. Tunne: positiivne. Käia: kerge. Samme: 1458. Parmud sumisevad ümberringi. Neid on sadu, aga õnneks nad ei hammusta.

”Kuhu me õhtuks jõuame? Kell 13.22 jõuame läbi Kirna matkaraja rippsilla alt. Vaatame kaarti: kahe tunniga oleme ära tulnud kuuendiku teest. Ohoo! Niimoodi jätkates saabuksime Palupõhja alles õhtul kell üksteist.
“Ega me ei ole praegu aerudele rõhunud ka,” arutleb Jaanus.
Jõesäng paljastab madala veega oma põhja ning sellel porisel vihikulehel jooksevad metsloomade jäljeread.
“Vaata, kui palju on neid jälgi!”
Palju jäljeridasid, palju loomi. Oleme suurte loodusmaastike südames.
Kell 14.01. Pole levi.
Kell 14.10 saame Ingmariga siiski ühendust: “Teed on lõppenud. Orienteerume päikese järgi. Päris ürgmetsaks läheb. Otsime sookaasikus kraavi, mille järgi edasi minna. Tuhat parmu. Tõrjevahend ei mõju! Meeleolu on hea. Samme 4617.”

Kas kotkal on ilumeel? Kohtame jõel esimest suuremat takistust, millest paat tuleb ümber vedada. Vähe, meeldivalt vähe leidub ajupuude sees olmeprahti.
Takistuse põhimassi moodustavad ajupuud, kobraste lastud puud. Haiseb hirmsasti. Keegi, kes oli kunagi elus, on ammu risusse kinni jäänud.
Allpool näeme vees pommikesti, roostetavaid mälestusi nõukogude sõjaväepolügooni ajast.
14.50 möödume viimaks Umbusi jõe suudmest. Kunagi käis Umbusit mööda palgiparvetus, nüüd paistab Umbusi rohkem kesksuvise kraavikesena.
Käärud lähevad järjest laiemaks, valguseküllasemaks. Ihul on tunda esimest päikesepõletust.
Ühe käänu taga avaneb muinasjutt. Avarus, valgus, haljendav jõekäär.
“Nii head kohta ei ole enne olnud!”
Siis näeme merikotkast istumas kuivanud kuuse otsas.
Küllap kotkaski näeb seda ilu, valis selle koha ilu järgi!
Helistan kotkauurijale Urmas Sellisele, tema ütleb aga, et kotkas valib istumispuu ikka muudel kaalutlustel. Tahaks vastu vaielda, kunagi vaidlemegi edasi.
Kell 15 annab teada kahisev ja katkev hääl, mis kuulub Ingmarile: “Ei ole viga. Läheme mööda kraavi äärt. Joogijanu ja parmud. Kraavis jube vesi, juua ei saa. Soine võserik. Lähme lõunasse, Karussaare peale.”
Kui Ingmar hakkab teatama sammude arvu, katkeb side.

Purika lõuaehe. Sõidame jalakaõite sees, tahaks öelda: jumala rahus. Rikun seda rahu spinninguvisetega. Esimene haug, kes rabab, pääseb minema koos landiga, kahjuks. Mitte landist ei ole kahju, aga haugist, kes peab sellise jubeda suuehtega edasi elama.
Kell 16 soossammujatega kõneleda ei õnnestu. Telefon kutsub, kuid keegi ei vasta. Miks?
Kell 17.10 maandame ühe landihammustaja paati. Helistame, viimaks vastab Ingmar. Selgub, et ta telefon oli tund aega kadunud olnud. Ingmar otsis seda soost ja leidis ka üles.
“Leidsid nõela heinakuhjast üles,” sõnab Jaanus.
Kell 17.50 teatab rahulolev telefonileidja: “Avastasime mahajäetud laagriplatsi. Teekannud, pajad, rohtu kasvanud kalossid. Nüüd oleme Karussaarest läbi. Läheme sooheinamaal, vana taliteed mööda. Samme 10 750.
Joogijanu on suur. Klaasitäie jagu vett kahe peale, hoiame seda.”

Rohelise põrgu õnn. Meid hakkab vaevama küsimus, kas Roka on juba möödas või mitte. Kelleltki küsida ka ei ole, viie kilomeetri raadiuses pole peale meie ilmselt ühtegi inimest.
Roka on vana, polügooniala serva jäänud metsavahikoht, kus viimastena, nõukogude ajal, vahiametit pidasid õed Helmi ja Amanda. Üks õdedest toodi pärast surma paadiga Meleski poole välja, teise olevat kunagi hiljem koolnuna leidnud ja matnud sõjaväelased. Pärast seda rüüstasid elamise sõdurid.
Laseme paadi ühel lagedamal kohal kaldasse. Jaanus käib vaatamas. Palju nõgeseid, aga majavaremeid ei näinud.
Ikkagi Roka?
Sõidame, aerutame edasi. Aerukääksud. Päike vajub madalamale. Jõgi muutub veel laiemaks, salumetsad kallastel kõrgemaks, aga ühinemist Põltsamaa jõega, seda ei tule. Soovitan Jaanusel valmistuda öiseks veelviibimiseks. Jaanus ütleb, et on selleks valmis.
Kell 20.12 saame Ingmarilt rõõmustava uudise. Mehed on Palupõhjas, jõudnud juba ujumas käia ja ootavad. Ingmar on päevaga teinud 16 616 sammu.
Meie näeme viimaks Põltsamaa jõe suud. Läheb aga veel paar tundi, enne kui läbime laia Pede jõe ning Emajõgi meid allavoolu Palupõhja kannab.
Ilmar võtab Tartu poole veerevas autos oma päeva kokku: “Meil oli mitu kilomeetrit ilus lai tee. Siis tuli jalgtee, aimatav. Lõpuks see kadus, hääbus. Tuli paakspuuvõsa, tümad augud. Roheline põrgu. Eestis on veel selliseid kohti, Saksamaalt ei leia sellist. Tundidepikkune roheline põrgu, ja seejärel võimalus kasta end vette – ja oled rahul, õnnelik. Vaata, kui vähe on õnneks vaja!”

Jutuajamine peoleoga. Paar nädalat hiljem, viimase juunikuu päeva õhtupoolikul oleme jälle Palupõhjal. Hakkame kahekesi edasi astuma, jätkame oma käiku. On väga vaikne, esimesed põdrakanepid õitsevad, aga seda pole kuulda. Samal ajal kohtuvad jalgpalli maailmameistrivõistlustel Saksamaa ja Argentina, aga meie seda ei näe.
Peoleo vilistab. Vilistame vastu ja meenutame Alam-Pedja hoidjat Einar Tammurit, kes peoleole nii hästi vastas, et peoleo Einarit ka peoleoks pidas ja tema juurde lendas.
Kuulatama jäädes kuuleme uut häält. See on rahutu sumin. Sajad kärbsed, parmud tiirlevad meie ümber. Oleme saanud Timberlandi firmalt uut matkavarustust. Väidan Ingmarile, et minu Timberlandi matkasärgist parmud läbi ei võta. Sõbral on tavaline särk.

Pimekooldu mahlakask. Pimekooldu vanajõe suubumiskohas ootab sealse talu perenaine Helgi Velja. Ta on meile lahkelt vastu tulnud, et Rekule viiva teetammi algus kätte näidata. Rekul tahame ujudes Emajõe ületada.
Pimekooldu on nime saanud sellest, et sinna on üks pime, Puhja poolt tulnud krahv, ära uppunud. See oli väga ammu.
“Vanajõe peal hakkasid vesiroosid õitsema,” ütleb Helgi. “Aga see võpsik siin ümberringi on nii vana kui Eesti vabariik, see teine. Siin oli kõik enne luht.”
Osasid vanu luhaalasid Alam-Pedja kaitsealal niidetakse, et avatud põlismaastikke säilitada.
Helgi näitab meile vana kasepuud. Juba tema vanaisa Georg Eisen rääkis sealt mahla võttes, et puu on hästi vana. Ainuke puu ümbruskonnas, mis on üle elanud kõik üleujutused ja jääminekud.
“Peaks kaitse ümber tegema, et kobras ära ei näriks,” ütleb Helgi.

Saapapaela kiusaja. Teel Rekule ei saa ma märkmeid teha. Igal sammul pean jalge ette vaatama, et mitte kukkuda.
Sellel teetammil, kus kunagi veeresid heinavankrid, kasvab nüüd võimas võserik, kraavides elavad koprad.
Kaks korda kukun, kui jalg satub kopraauku. Hea, et hüppeliigest ära ei väänanud. Ingmar seob kolm korda saapapaelu, võserik rebib neid kiuslikult lahti. Luurame Emajõel kobrast, kes õhtupäikeses silmi vidutab ja võimsa sabalaksuga meile head teed soovib.
Lõpuks, enne Rekut läheb astumine kergemaks ja hoogsamaks. Ühel hetkel seisame Emajõe kaldal. Vaja on jõest üle saada, aga meil pole käepärast ei silda, parve ega paati. Võiks üle ujuda, aga mis saab siis kallist fototehnikast!?

Piraat-ahv aitab. Poeg Johannes andis mulle kaasa oma ujumisabinõu, täispuhutava, kelmi näoga ahvi, keda Johannes ise kutsub Piraat-ahviks.
Puhume Piraat-ahvi Rekul täis ja seome Ingmari fotokoti nöörijupiga ahvile selga. Ettevaatlikult libistame ahvi vette. Kaks meest ja kummiloom! Kalamehed teisel kaldal teritavad meie suunas oma tähelepanu. Selgub, et ahv jõuab seljakotti kanda küll. Ujume koos ahviga kordamööda üle jõe. “Hea, et parve ei hakanud ehitama,” ütleb Ingmar teisel kaldal.
Naelad olid meil kaasas.
“Tere tulemast Lõuna- Eestisse, Ingmar!” ütlen mina. “Tere tulemast Ugalasse, ilusale maale, mis asub lõuna pool Emajõge!”
Kell 23.10 lahkume Rekult. “Ikka väga valge on, nagu päeval kõnni.”
Juuli on üheksa minuti pärast algamas, kui Ingmar seisma jääb ja otsustab udusid pildistada. Mina kuulatan. Üks Nasja küla koer haugub. All luhtadel häälitsevad jõgi-ritsiklinnud, ülal põldudel rukkiräägud. Ei saagi nende ilusate udude juurest kaugele. Kell 00.16 saabub Poriküla bussipeatusse sõber, kes meid öömajale sõidutab. Ingmaril samme sel päeval 13 975, Juhanil 12 874.

Karikakrad musitseerimas. Järgmisel hommikul viib Alam-Pedja valveülem Jüri Ketner meid Porikülla. Sammume Puhja poole. Näeme, hiir jookseb üle tee. Veidi hiljem lendab üle tee konnakotkas, noka vahel konn, või hiir? Kas seesama hiir, kes üle tee läks?
Puhjas sööme teeveerest ostetud maasikaid ja puhkame kirikuaias jalgu.
Edasi, põldude, orgude, küngaste ja metsatukkade vahel, Elva poole! Kadakatäksi täks-täksimise saatel. Ingmar teab rääkida, et täksidele on kaunis südame järele põllumaade kinnikasvamine.
Läheme, tuletame meelde teeservas õitsevate taimede nimesid: pusurohi, ussikeel, kollane karikakar. Jääme kuulatama. Ritsikas musitseerib. “Esimene ritsikas! Mis see on? See on ju sügis, kes oma pille häälestab!”
Meie nähtavateks päevakülalisteks lindude hulgast osutuvad hallrästapoeg ja hiireviud. Ingmar heidab selili ristikupõllu sisse ja pildistab viusid.
Mina istun kivi peal, vilistan peoleosid, kes kusagil kräunuvad nagu kassid, ning lasen mõtetel niisama olla. On ilus päev tolmustel külavaheteedel.

Tuule tänamine. Läbime auväärseid põliseid külasid: Karijärve, Külaaseme. Täname tuult, kes meid kuumusest “säästis” ja “päästis”!
Viisjaagu teel mõõdame parajasti sajajalgse liikumise kiirust (meeter 25 sekundiga), kui juhuslikult sõidavad mööda tuttavad. Meid kutsutakse ujuma. Otsustame, et oleme supluse ära teeninud. Kell 20.24 ületame Tartu-Valga maatee, jõuame Peedule. Juhani tegi sel päeval 26 801 sammu, Ingmar 28 635 sammu, kokku on samme vastavalt 305 415 ja 335 776.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet