4/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Eesti vägevad
Meteoriidikraatrid kätkevad saladusi

Toomanina Suurkivi Nõva rannas
Hendrik Relve
Kraater Arizonas – maailma tuntuim meteoriidikraater. Kraatri juurde jõuda polnud raske. Ei tohtinud vaid maha magada viita Flagstaffi ja Winslow’ vahelisel maanteelõigul. Sealt edasi jätkus mõnekümnekilomeetrine sõit laudsiledas poolkõrbes.
Peatusime avaral parkimisplatsil, mis kihas sõidukitest ja inimestest. Kraater ja selle ümbrus kuuluvad eraomandusse. Vist seepärast on ka sissepääsumaks õige krõbe. Kui olime treppe pidi roninud ligi poolesaja meetri kõrguse kraatrivalli harjale, avanes meie ees erakordselt korrapärane nõgu. Esmapilgul võis seda pidada antiikseks hiidstaadioniks. Või siis vulkaanikraatriks.

Nõo läbimõõt ulatus veidi üle ühe kilomeetri ja sügavus kahesaja meetrini. Otse süviku keskel hakkas silma imeväike vanade ehitiste kobar. Tillu kestena paist sid ehitised ainult seetõttu, et asusid meist kaugel. Nende, ligi sajanditaguse kaevanduse jäänuste juurde laskumine oli külastajatele rangelt keelatud.

Varemed on omamoodi mälestusmärgiks aegadele, kui paiga ümber möllasid pöörased kired. 1902. aastal ostis paiga mäeinseneri ja juristi haridusega mees Daniel Monro Barringer. Tol ajal peeti mõtet, et maakeral võiks leiduda jälgi kosmosest kukkunud kehadest, täiesti ebateaduslikuks. Aga see mees oli kaljukindlalt veendunud, et maatükile, mille ta ostis, on kunagi jõudnud meteoriit.
Barringer oli ka kindel, et meteoriit pidi koosnema hinnalistest metallidest. Kui kosmiline keha on maasse tekitanud nii tohutu augu, pidi see olema hiigelsuur. Niisiis otsustas ta meteoriidi jäänused kraatri põhjast välja kaevata, maha müüa ja niimoodi pururikkaks saada.
Barringer avaldas oma teooria kohta artikli erialases ajakirjas. Kuid teadusringkonnad ei võtnud ta seisukohti tõsiselt. Vaid kõmuajakirjandusele pakkus suurejooneliste ideedega energiline mees mõningat huvi.
Barringer kulutas kaevamistöödele kraatri põhjas 27 aastat ja 600 000 dollarit, kuid meteoriidikamakad jäid leidmata. Siis, 1929. aastal, tellis ta ühelt tolle aja tippteadlaselt eriti täpse ekspertiisi selgitamaks, miks kraatri põhjas kosmilise keha jäänuseid ei leidu. Vastuseks sai ta tulemuse, mis tol ajal paistis uskumatuna, kuid praegu ei üllata kedagi.
Kui sadu tuhandeid tonne kaaluv raudmeteoriit maapinnaga kokku põrkab, toimub sellise löögijõuga plahvatus, et suur osa meteoriidirauast aurustub silmapilkselt ning ülejäänu pihustub püüdmatute killukestena laiali väga suurele maa-alale. Seda uudist ei suutnud Barringer üle elada. Mõned päevad pärast vastuse saamist suri ta südamerabandusse.
Barringer suri küll vaesuses, kuid tema ostetud maalapp sai maailmakuulsaks. USA-s asuv Meteori kraater läks teaduslukku kui esimene teaduslikult tõestatud meteoriidikraater maailmas. Praegu võib Arizona kraatrit pidada maailma kõige populaarsemaks meteoriidikraatriks. Igal aastal käib sealt läbi sadu tuhandeid turiste. Nende teenindamisest saavad nüüdsed omanikud piisavalt tulu, et täiustada ja korras hoida uhket meteoriidimuuseumi ja õpperadu ning teha paigale reklaami. Nii kindlustatakse jätkuvat turistidevoolu ka tulevasteks aastateks.

Kaali – Saaremaa kuulsaim looduse- looduseime.. Viimati sattusin Kaali kraatri juurde tänavu suvel. Nii nagu loendamatuid kordi varemgi, vantsisin mööda jalgrada üle ringvalli ja jäin silmitsema veesilma enda ees. Jah, seda kausjat nõgu ning ümmargust järvekest nõo keskel mäletan samasugusena juba koolipõlvest, kui esimest korda klassiekskursiooniga Kaali kraatri juurde tulime.
Tol esimesel korral olin vähe pettunud. Ümar auk ning täpselt selle keskel asuv ümar veekogu paistsid liiga korrapärase kujuga, et olla looduse looming. Ning niinimetatud Kaali järv osutus kõigest roheka ja sogase veega tiigiks. Vaid lood, mida kraatri tekke kohta kõneldi, mõjusid koolilapse fantaasiale ergutavad ning talletusid mällu.
Võrreldes tolle ajaga on Kaali ümbrus nüüdseks muutunud seevõrra, et see on korrastatum ja rahvast liigub rohkem. Ringvall on võsast täiesti puhastatud ja alles jäetud vaid suured puud. Järve juurde viib soliidne raudtrepp. Kaali ümbrust juhatavad vaatama hästikorrastatud õpperada ja asjalikud stendid.
Kraatri kõrvale on hiljaaegu rajatud meteoriidikraatreid tutvustav eramuuseum. Ehkki hulga väiksem, meenutas see stiililt mulle kaunikesti Arizona meteoriidkraatri oma. Mõnede Eesti arhitektide meelest olla muuseumihoone ja selle sisustus maitsetu ning ülepakutud.
Kaalil tuli mulle pähe mõte, mida olin mõlgutanud juba Arizonas. Kui eraomanik paneb oma isikliku kapitali ehitisse, mis on mõeldud eelkõige üldsuse harimiseks, siis ei tohiks maitseküsimustes olla temaga ehk sama noriv kui riikliku ehitise puhul.
Sel päikeselisel suvepäeval vooris kraatri juurde ja tagasi katkematu huviliste voor. Eesti keele sekka kuuldus soome, rootsi ja muid keeli. Viimase aastakümnega on Kaali kraater kogunud hoogsalt juurde tuntust ja ka külastajaid. Praegu võib teda pidada nii eestlaste kui välismaalaste seas populaarseimaks looduseimeks mitte ainult Saaremaal, vaid ehk terves Eestis.

Esimene teaduslikult tõestatud meteoriidikraater Euroopas. Kaali kraatri teadusliku avastamise lugu on Arizona omast küll sootuks erinev, kuid vähemasti sama paeluv. Julgeid oletusi, et tegemist võiks olla meteoriidikraatriga, tehti juba 1919. aastal. Kuid teadusliku tõestamise au kuulub siiski eesti geoloogile Ivan Reinwaldile. 1927. aastal, kui uudis esimesest avastatud meteoriidikraatrist maailmas oli veel värske isegi Ameerika Ühendriikides, suundus tol ajal 49-aastane mäeinsener Saaremaale, et leida sealt ümberlükkamatuid tõendeid kosmilise keha ammuse plahvatuse kohta.
Uurimistöö haaras Reinwaldi jäägitult. Alles 1937. aastal, kümneaastase põikpäise otsimise järel, tuli ta lihtsale ja teravmeelsele ideele: kui Kaalil tõesti plahvatanuks meteoriit, peab ju ümbruskonnas leiduma säilinud meteoriidiraua kilde. Ja kui tegemist on rauatükikestega, siis peab neid saama magnetiga üles leida. 1937. aastal leidiski ta sel viisil mitukümmend meteoriidiraua tükikest. Selged tõendid kraatri päritolu kohta olid käes ja Ivan Reinwald sai oma uurimistöö avalikustada. Mujal Euroopas ei oldud selleks ajaks meteoriidikraatrite uurimisega veel sama kaugele jõutud. Kaali kraatrist sai esimene teaduslikult tõestatud meteoriidikraater Euroopas.

Millal ikkagi plahvatus toimus? Meie päevil kinnitavad geoloogid üsna üksmeelselt, et Kaali kraatri tekitas raudmeteoriit, mis saabus kirde suunast ja purunes veidi enne maapinnale jõudmist tükkideks. Suurima maha sadanud tüki läbimõõt oli umbes viis meetrit ning selle kokkupõrge maapinnaga põhjustas 110-meetrise läbimõõduga ja 22-meetri sügavuse plahvatuskaatri. Väiksemad tükid tekitasid ümbruskonda kaheksa väiksemat, 12–40-meetrise läbimõõduga kraatrit.
Väga lahknevad on loodusteadlaste arvamused selle kohta, millal Kaali plahvatus toimus. Eesti sõjajärgne teenekaim meteoriidikraatrite uurija Agu Aaloe leidis rohkem kui veerand sajandi eest aastatepikkuse uurimise tulemusel, et meteoriit kukkus 3500 aastat tagasi. See teadmine püsis kõigutamatuna mitu aastakümmet ja on fikseeritud ka näiteks Eesti entsüklopeedias.
Kuid 1990. aastatel jõudis meie geoloogiateaduse grand old man Anto Raukas oma analüüsidega seisukohale, et meteoriidi plahvatus toimus hulga varem, 7500 aastat tagasi. Veelgi hilisemad uurimised andsid taas uusi daatumeid. Rootslane Karl Lund Rasmussen leidis Saaremaa soodest iriidiumi, ainet, mis selgelt viitab meteoriidile. Selle kosmilise aine jäljed olid 2400 aasta vanused.
Kuid 2001. aastal leiti Kaali järve kõige vanemast settekihist männiokas, mille vanuseks määrasid Lundi ülikooli teadlased 3600 aastat. Lihtne loogika ütleb, et kui järvesetete vanim kiht on pärit sellest ajast, ei või ka kraatri tekke algus olla kuigi palju varasem. Ka vanimate puutüvede jäänuste vanuseks Kaali järve põhjas on saadud 3000–4000 aastat.

Saaremaa Suur Pauk võis vajutada jälje pärimuskultuuri. Veelgi lahknevamad kui looduteadlaste ajamäärangud on eri valdkondade uurijate arvamused selle kohta, kas ja kui sügava jälje võis muistne plahvatus jätta inimmällu.
Üheks esimeseks tõsiseks humanitaarteadlaseks, kes seda teemat järjekindlalt uuris, oli nimekas arheoloog Vello Lõugas.
Rohkem kui veerandsada aastat tagasi leidis ta peamiselt folkloristika andmetele toetudes tugipunkte oletusele, et Kaali kraater oli kunagi pühapaik. Arheoloogina asus Lõugas korraldama väljakaevamisi. Otse kraatri naabrusest leidis ta jälgi kindlustatud asulast, mida võidi kasutada usuliste rituaalide läbiviimiseks.
Asva linnuse leidudesse süüvides sündis tal idee, et kraatrist paarikümne kilomeetri kaugusel asuv muinaslinnus võis meteoriidiplahvatusel süttida ja hävida.
Hoopis lennukatele radadele viis arvamused Kaali Suure Paugu kohta inimmeeles kirjanik Lennart Meri. Oma kahes raamatus, 1976. aastal kirjutatud “Hõbevalges” ja 1984. aastal avaldatud “Hõbevalgemas” oletas ta, et plahvatus vapustas mitte ainult saarlasi, vaid ka mandril ja koguni mujal Euroopas elavaid rahvaid.
Kirjanik punub oma teostes keerulise ja teravmeelse seletuste võrgu selle kohta, kuidas Kaali plahvatus võis olla ajendiks mitmete iidsete soomeugri müütide ja runode tekkeks. Kaali katastroof võis mõjutada Läänemere maade jaanipäeva kombestikku ning isegi Vana-Kreeka müüti päikesevankri allakukkumisest.
Ka salapärane Thule saar, mida Kreeka geograaf Pytheas rohkem kui 2000 aastat tagasi otsimas käis, ei tähenda Lennart Meri esseistlikes arutlustes midagi muud kui Tule saart ehk Saaremaad, kuhu taevane tuli kukkus.

Euroopa efektseim kraatriväli. Kui uskuda, et õigus on geoloog Anto Raukasel, siis varisevad ajaloolase Vello Lõugase ja ajaloolase haridusega kirjanik Lennart Meri uhked mõttelennud muidugi kildudeks. 7500 aastat tagasi polnud paigas, mida praegu nimetatakse Kaaliks, püsivat inimasustust olemas. Siis oli seal mererannik, mis hiljaaegu maismaaks saanud. Plahvatust võisid parimal juhul näha ajutiselt laagris olnud kiviaja hülgekütid. Kui aga uskuda, et Saaremaa Suur Pauk võis käia 4000 aastat tagasi või hiljem, tasub selle jälgi pärimuskultuurist otsida. Tol ajal oli sealne rahvas kiviajast välja jõudnud ja piirkond õige tihedasti asustatud.
Oleks loogiline, et kui Kaali kraatrit on kolmveerand sajandit järjepanu uuritud, peaksid tulemused viima üldpildi selginemiseni. Kaaliga oleks läinud nagu vastupidi. Uuemad uurimised ja arutlused on kaasa toonud seisukohtade ja arvamuste varasemast suurema lahknemise. Aga äkki nii ongi parem. Nõnda pole Kaali tänaseni minetanud enda ümber hõljunud salapära. Põhjalikum uurimine on üles kergitanud üha uusi küsimusi. Olen ka ise Kaali kraatri serval oma reisikaaslastega pidanud maha tuliseid vaidlusi ja arutlusi. Kaali saladused kütavad endiselt inimlikku uudishimu ja ärgitavad mõtteid.
Ühes võib siiski kindel olla: Kaali meteoriidikraater koos oma kaheksa väiksema kaaslasega on tähelepanuväärsemaid Euroopas. Seda mitmes tähenduses. Esiteks on ta Euroopa üks uuritumaid. Teiseks on ta (isegi juhul, kui tekkis 7500 aastat tagasi) Euroopa noorimaid hiidmeteoriidi kraatreid. Kolmandaks, tema algkuju teiste Euroopa omadega võrreldes on erakordselt hästi säilinud. Neljandaks asub ta hõlpsasti külastatavas paigas, otse keset küla. Isegi kogu maailmas pole teada ühtegi meteoriidikraatrit, kus otse kraatrivalli taga asuks koolimaja (Kaali põhikool). Eesti tuntuimal meteoriidikraatril on eeldusi tõusta tulevikus tuntuimaks kogu Euroopas.

Vägevaim kraater asub Neugrundil. Kummalisel kombel oleme oma meteoriidikraatritega rahvusvaheliselt silmapaistvad veel ühe külje pealt. Eesti territooriumil on tänaseks tuvastatud kokku seitse paika, kus leidub kosmiliste kehade plahvatusjälgi (kaheksanda võimaliku – Vaida kraatri uurimist on alles alustatud).
Neist nelja puhul (Kaali, Ilumetsa, Kärdla, Neugrund) on vaieldamatult tegemist hiidmeteoriitide jälgedega. Kogu maailmas on teaduslikult kindlaks tehtud ligi 200 hiidmeteoriidi kraatrit või muud jälge. Niisiis, arvesse võttes meie territooriumi väiksust, on Eesti kõige tihedama meteoriidikraatrite hulgaga riik maailmas!
Kas on selle põhjuseks kodumaa pinnase ehituse omapära, mis kosmilisi jälgi eriti hästi säilitanud? Või hoopis Eesti geoloogide erakordne agarus sääraste jälgede otsingul? Või arvata seletuseks mingi kolmas päris ootamatu või imeline põhjus? Jäägu vastuse otsimine lugejale edasimõtlemiseks. Selle asemel heitkem suuruse järjekorras põgus pilk teadaolevatele kosmiliste kehade jälgedele Eestis.
Väikseim taevakeha jälg Eestis on tuvastatud Tallinnas Lasnamäel kunagise Tondi soo paeplatool. Kolmekümnesentimeetrise läbimõõduga lohku ei saa küll kuidagi nimetada kraatriks. Aga 1984. aastal määrasid geoloogiateadlased selle mitmemeetrise turbakihi alt leitud märgi ometi meteoriidijäljeks, mille vanuseks vähemalt 5000 aastat.
Suuruselt järgmine meteoriidijälg – Simuna kraater – asub Lääne-Virumaal Simuna lähedal. Sealt on leitud pommilehtritaoline süvend, mille läbimõõt üheksa ja sügavus kaks meetrit. Geoloogide hinnangul märgib süvend uskumatult hilist meteoriidi plahvatuskohta. Kosmiline tükk kukkus sinna alles 1937 ja leiti 1984. aastal.
Tsõõrikmäe meteoriidikraater on eelmistega võrreldes juba päris uhke. Selle läbimõõt on 40 meetrit ja sügavus kaheksa meetrit. Meteoriidikraater tehti kindlaks 1984. aastal ja sealse plahvatuse vanuseks on arvatud ligi 10 000 aastat. Kraater paikneb Räpina linna külje all.
Ilumetsa kraatrid asuvad Põlvamaal Ilumetsas. Viiest kraatrist suurim on 80-meetrise läbimõõduga ja 12 meetri sügavune Põrguhaud. Agu Aaloe, kes 1979. aastal kraatrite kosmilise päritolu tõestas, määras nende vanuseks 6000 aastat.
Suurim iidne meteoriidikraater Eesti maismaal on Kärdla kraater. Selle Hiiumaal Kärdla lähistel asuva kraatri läbimõõt on neli kilomeetrit. Algselt oli kraatri sügavus tervelt pool kilomeetrit, kuid nüüdseks on enamik kraatrist mattunud hilisemate setete alla ja looduses võrdlemisi raskesti hoomatav. Kraater on eelmistest tohutult palju vanem. Ta on tekkinud 455 miljonit aastat tagasi. See, et tegemist on meteoriidikraatriga, tõestati lõplikult 1980. aastal.
Eesti suurim on Neugrundi kraater, ja paikneb see Osmussaare lähistel merepõhjas (Neugrundi plahvatusest ja bretšarahnudest oli juttu Eesti vägevate sarja loos “Rändrahnudelt rikkaim maa Euroopas”). Kraatri läbimõõt on ligi kaheksa kilomeetrit. Kohe pärast plahvatust, üle 500 miljoni aasta tagasi, oli kraater peaaegu ühe kilomeetri sügavune. Nüüd on see hilisemate setete ladestumisel jäänud 40–70 meetri sügavuseks. Kraatri meteoorne päritolu tõestati alles 1998. aastal Kalle Suuroja juhitud geoloogiateadlaste rühma poolt. Eesti suurimat, vanimat ja viimasena avastatud meteoriidikraatrit on keeruline uurida, sest ta paikneb ju üleni vee all. Teisalt võib seda pidada meie põnevaimaks kraatriks. Tema uurimine on alles algjärgus. Suur hulk Neugrundi kraatri saladusi kindlasti alles ootavad avastamist.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet