Nad esinesid ühes omapärases ulmefilmis, nimega “Jurassic Park”.
Sääsk mängis seal peaosas iseennast – putukat, kes on imenud dinosauruse verd ja siis vaigutilka kinni jäänud.
Kümnete miljonite aastate jooksul muutus puuvaik merevaiguks. Sellesse puuriti auk ja sääse kõhus kuivanud verest saadi DNA-d ehk siis pärilikkuseainet.
Niisugune aine nagu suur-suur raamat, kus kirjas elusolendi koostamiseks kõik vajalik: silmade värv, varvaste arv, ja nii edasi ja nii edasi.
Laboratooriumis kasvatati DNA abil uuesti dinosauruseid, need hakkasid oma loojatele vastu ning sellest tekkis üks suur segadus, tagaajamine ja ärasöömine. Ulmefilmis on tavaliselt kõik võimalik ja siiani ei ole teada ühtegi eksperimenti, mis kõike seda kinnitaksid.
Aga mis see merevaik siis ikkagi on ?
Eestis on merevaiku leitud Pärnust lõuna poole jääval alal. Leitud tükid on tegelikult helmemänni (Pinus succinifera) vaik, mis miljonite aastate jooksul on muutunud kõvaks, ilusaks kollakaks mineraaliks. Sellest valmistatud ehted näivad kui seest helendavat, käes tundub merevaik soe ja mõnus. Hõõrumisel villase riide või pehme ja kuiva paberiga elektriseerub vaik tugevalt.
Meie katse materjalikulu on seekord väike: mõned tilgad männivaiku ja elus, verdimev sääsk. Kui sääske ei ole, siis kõlbab ka parm.
Männivaiku saab loomulikult männipuudelt, aga ka ehituseks vajaminevatest laudadest.
Korja vaik puhtale puutükile või topsikusse. Nüüd valmista ette sööt – mine lähemasse metsatukka ja oota natuke.
Varsti saabuvad kohale sääsed või parmud. Lase neil kõht täis süüa ja vajuta vaik ettevaatlikult putukale peale. Katse ongi valmis! Igas tilgas võib olla mitu sinu verega putukat ja näiteks väike kirjake leidjale.
Nüüd võid oodata merevaigu valmimist, mis peaks juhtuma järgmise kümne miljoni aasta jooksul.
Ilusaid augustiõhtuid!