4/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Millimallikas sureb sügisel

Millalgi augustis (vahel ka varem), mil suvi meie laiuskraadil hakkab tasapisi juba otsa saama, võib mitmel pool Eesti randades näha küll mitte just haruldast, kuid ikkagi üsna tähelepanuväärset vaatepilti.

Millimallikas
Kaido Haagen
Rannaäärses madalas vees võib rannal kõndija märgata lainete käes loksumas väikesi meduuse, keda rahvasuus kõige sagedamini millimallikateks hüütakse. Teinekord on neid üsna rohkesti ning seejuures üsnagi erinevas suuruses, pöidlaotsa suurustest pisimeduusidest kuni väikese taldriku mõõtu isenditeni välja.

Kuna oleme harjunud meduuse tavaliselt seostama soojemate meredega, siis tundub millimallikate ilmumine meie randadesse ikkagi millegi erilisena. Vähemalt laste tähelepanu suudavad nad kindlasti köita.
Millimallika eestikeelne teaduslik nimi on meririst, ladina keeles Aurelia aurita. Rahvasuus on teda kutsutud ka meremullikaks, merevasikaks, tüüdinguks, merekellaks, merenataks, nõlgiks või nälgiks. Vähe on alamaid loomi, kellel oleks eesti keeles nii palju erinevaid rahvapäraseid nimetusi.
Nimi “meririst” tuleneb neljast hobuseraua- või täisringikujulisest sugunäärmest, mis moodustavad ümber tema suuava ristikuju lise kujundi. See dekoratiivne aktsent ongi valdavalt veekarva, läbipaistva kehaga olendi ainus silmatorkavam detail.
Üldiselt on millimallika ehitus üks lihtsamaid, mida loomariigi esindaja puhul ette võib kujutada. Meduusi keha ehk “kummik” meenutab tagurpidi pööratud süldist alustassi. Selle alakülje keskosas asub suuava, mille ümber on juba mainitud sugunäärmetest rist. Nagu sireli õied, ei ole ka meriristid alati nelja “lehega”, vaid satub sekka ka kolmeseid, viieseid, kuueseid jne.
Suu juures ripnevad ka neli eeslikõrvu meenutavat suusagarat, mida rahvasuus sageli ekslikult kombitsateks nimetatakse. Tegelikult on meriristil olemas ka kombitsad – pikad, niitjad “karvakesed”, mis paiknevad peaaegu ühtlaselt piki kummiku serva. Samas asuvad ka meduusi lihtsa ehitusega silmad ja meeleelundid, mille abil loom oskab hoida end teatud kaugusel veepinnast. Sel moel suudab loom vaistlikult vältida olukorda, kus lained võiksid purustada ta hapra keha.
Kuigi millimallikas rändab peamiselt passiivselt, tuulte ja hoovuste poolt edasikantuna, on ta vähesel määral võimeline ka iseseisvalt ringi ujuma. Seejuures on loom toiduhankimise ja edasiliikumise probleemi lahendanud üheaegselt. Kummiku rütmiliste kokkutõmmetega kammivad kombitsad mikroskoopilisi planktonoleseid kummiku alumise külje keskpunkti kokku. Seal aga, nagu teame, asub looma suuava.
Nagu paljud teisedki Läänemere idaosas elavad loomad, on ka meie vete millimallikad mõnevõrra väiksemad kui nende suguvennad ja -õed soolasemates ja soojemates meredes.
Jah, tõepoolest, millimallikad on lahksugulised loomad – jagunedes isasteks ja emasteks.
Selle aasta juulikuu keskel olin seoses tööasjadega Läänemere läänekaldal Saksamaa ja Taani vahel paikneva Flensburgi fjordi ääres. Lahe vees võis kohati näha meie randade meduusidest märksa suuremaid millimallikaid, kellest mõned olid koguni 40-sentimeetrise läbimõõduga. Ujuma minnes sattusin kord keset sellist meduusiparve ja see oli veidi ehmatav kogemus.
Ka millimallikate paljunemine on üsna omapärane. Raske on ette kujutada, et nii primitiivsel loomal võib eksisteerida midagi, mis meenutab hoolitsust järglaste eest, ent midagi sellesarnast millimallikal tõepoolest esineb.
Emaslooma sugunäärmetest, mis ümbritsevad ristikujuliselt looma mao väljasopistusi, arenevad munad, mis suuava kaudu väljaheidetuna jäävad pidama suusagarates paiknevatesse pisikestesse taskutesse, kus nad viljastatakse ja muutuvad väikesteks ripsmetega kaetud umbvastseteks ehk plaanulateks. Mõne aja möödudes lahkuvad ujumisvõimelised vastsed emasloomast, kinnituvad põhja ja muutuvad väikesteks kombitsatega polüüpideks. Samas polüübistaadiumis, sügavale merepõhja kinnitunult elab millimallikas üle ka ebasoodsa talve.
Kuid kevadel toimuvad polüübiga juba olulised muutused. Tema keha soondub ristipidi ketasteks, mis järkjärgult lõikuvad polüübist lahti ja eralduvad.
Need on tähtvastsed, täiesti läbipaistvad, lõigustunud servaga väikesed meduusid, kellest suve jooksul arenevad juba täiskasvanud, meile tuttavad meriristid. Needsamad, kes suve lõpul randadesse paljunema ja surema tulevad.
Augustis-septembris randadesse ilmuvad millimallikad toovad avamerelt randadesse sel ajal meie laiuskraadil üsna tavalised läänetuuled. Teinekord võib neid olla nii palju, et nad ummistavad kalurite võrgud ja mõrrad. Harva, kuid vahel on sedagi ette tulnud, et meduuse on sedavõrd palju, et meri muutub paksuks nagu puder ning isegi paadiga on raske läbi tulla. Mõnel aastal võib millimallikaid rannavetes kohata isegi veel novembrikuus. Siis aga surmab külm neist viimasedki.



Mait Talts
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet