4/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
India dzhungliloomade turvakodus

Üks tark mees on öelnud, et väga lihtne on kirjutada kurbusest, kuna kõik inimesed armastavad sellest kogemusi jagada. Palju keerulisem on kirjutada rõõmust ja õnnest, sest see tunne püsib ainult hetke.

Olen väikesest peale armastanud loomaaedu ja metsikut loodust. Nüüd olin õnnelik nagu laps kolmepäevasel ekskursioonil Indias. Käisime Karnataka osariigis vigastatud elevantide ja tiigrite rehabilitatsioonikeskuses.

Külavahel on lihtsate vahenditega püstitud laagriplats elevantidele ja aiaga ümbritsetud metsatukk tiigritele. Kõige enam loevad ravimise juures inimeste teadmised, hool ja kannatus. Meie goalasest giid Abu ütles, et tunneb neid suuri ja tarku loomi rohkem kui iseennast või oma tüdrukut. Ta ütles ka, et on maganud elevandi kõrval ja olnud isegi poolest kerest elevandi sees, et aidata loomal poegida.

Väike elevant virises. Enne elevantide - keskusesse jõudmist peatusime Tunga jär ve ääres, milles Abu sōnade järgi pidid konnad kasvama kahe meherusika suuruseks. Järves käis parasjagu elevantide lemmikprotseduur – nende pesemine ja masseerimine.
Elevandid viskasid end kaldavette pikali ja tundusid nautivat, kui neid kõvade käsnadega hõõruti. Abu hoiatas meid ja käskis eemale hoida suurte kihvadega pullelevantidest, kuna need pidid olema ettearvamatu käitumisega.
Jäingi aupaklikku kaugusse. Loomad olid rahulikud, kuid ikka väga-väga suured. Vees oli viis-kuus looma.
Väikesed poisid, kellest tulevikus saavad elevandihooldajad ehk mahutid, tundusid mitte midagi kartvat. Nad istusid veoauto suuruse looma seljas ja manitsesid neid korrale.
Ka oli seal kaks elevandibeebit – üks neljakuune ja teine kuuekuune, mõlemal titejuuksed püsti pealael. Noorem neist oli väga mänguhimuline ja armastas kōiki puksida.
Hoolimata sellest, et alles beebieas, oli ta siiski suur nagu kummut ja võis su väikese hoo pealt pikali joosta. Naljakas oli see, et samas oskas väike elevant olla ka lapse moodi viril, kui keegi temaga ei mänginud. Nutt ja virisemine väljendus pruuskamises, nagu oleks keegi trompetit valesti puhunud.

Äraarvamatud võimed. Loomad tundusid vees pikutades flegmaatilised ja inimesi armastavad. Kui olin aga teada saanud, mis asjaoludel nad keskusesse olid toodud, hoidusin nendega liiga sõbrameheks tükkimast.
Elevandid, kes satuvad rehabilitatsioonikeskusesse, on enamasti saanud haavata salaküttide kuulist või on farmerid neile haiget teinud, hoides neid niiviisi eemale põldudest.
Haiget saanud elevant ei pruugi vahel isegi mõista, mida ta teeb. Keskuses elas ka paar elevanti, kes olid väidetavalt tapnud külades kümneid inimesi ning trampinud maha aedu ja maju.
Tutvusime eraldi iga elevandi käekäiguga. Esmalt pannakse elevant elama jämedatest puutüvedest puuri, kus loom võib oma viha välja valada, end seejuures vigastamata. Kui elevant on rahunenud, hakkab temaga tegelema mahut ehk treenija.
Elevanti söödetakse lemmiktoiduga, tema pead määritakse kookosõliga (sama tegevus mōjub rahustavalt ka inimesele), tema vigastusi ravitakse. Loomi pestakse ning masseeritakse järves.
Kui elevandi vaim on valmis, viiakse ta jalutama dzhunglisse. On loom vaimselt rahulikum, treenitakse ta tööelevandiks, abiks palgivedudel. Väljapaistev rahulikkus ei tähenda siiski valu lõplikku unustamist.
Ühe elevandi kohta räägiti järgmist lugu. Pärast ravitsemist ja hoolitsemist, kui hooldajatele tundus loom juba terve, läks viimane omapäi jalutama. Kurja kartmata lubasid mahutid sellel sündida. Elevant oli läinud viie kilomeetri kaugusele külla varitsema farmerit, kes teda vigastas. Kui viimane majast välja astus, oli loom valmis teda tapma.

Inimesesööja teke. Tiigrite ainukeseks vaenlaseks looduses, samuti nagu elevantidelegi, on inimene. Salaküttide poolt haavatuna võib tiiger hakata inimesesööjaks, sest inimene on talle kõige kergem saak.
Kui kiskja on korra juba inimliha maitsnud, hakkab ta otsima saaki külade lähedalt. Kuigi inimesesööja tiigri tabamine on väga keeruline ja aeganõudev, püütakse vigane loom siiski kätte saada elusalt ning ta vigastustest terveks ravida.
Tiigrite territooriumil ringi sõitmiseks saime spetsiaalse trellitatud akendega bussi. Õnnestus näha koguni kolme tiigrit, kes ennast väikeses tiigis jahutasid. Meie jaoks avati isegi bussiuks, et saaksime loomi paari meetri pealt imetleda ja pildistada. Tiigrid vaatasid meid ka, kuid otsustasid siiski omavahel mängida ja teineteist veeloigust ära ajada.
Üks asi on näha tiigrit loomaaias, kus ta tavaliselt näitab sulle oma tagumikku või kõnnib puuris edasi-tagasi, kuid need tiigrid mängisid. Vaatamata oma suurusele tundusid nad kassidena ja mul läks täiesti meelest, et nad tegelikult olid inimesesööjad.

Puur ei ole vabadus. Nägime ka india lõvi, kes erineb aafrika lõvist oma musta laka ja musta tutiga sabaotsa poolest. Tema populatsioon looduses on peaaegu kadunud. Isane india lõvi oli saanud kuuli kahe silma vahele ja toodud keskusesse. Loomal oli parasjagu uue ravimi võtmise aeg ning hooldaja püüdis teda söögikohta meelitada. Erutunud loom näitas kihvu ja tõusis tagajalgadele.
Õhtul oma hotellitoas und oodates mõtlesin austusega väikestele elevanditaltsutajatele ja tiigrihooldajatele. Igal aastal saavad mõned hooldajad surma haavatud looma rünnaku tōttu. Enam ma ei vaata loomaaias tiigri ja elevandi puuri poole selle tundega, nagu see oleks loomulik, et nad olemas on.



Taimi Sillaots
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet