Ajakirjanik Tapio Vares kirjutab ja joonistab
sellest, mida ta nägi, kui käis mullu augustikuus Kuramaal. Miks ei võiks teiegi selle reisi tänavu ette võtta?!

Kaardilt vaadates moodustab Kuramaa merre tungiva tüseda poolsaare, tömbi Kolka küünisega tipus. Sellele merelisele maale on õigeim just mere poolt läheneda. Näiteks Sõrvest. Seda võimalust pakub Mõntu-Ventalinna praamiliin.

Jurkalne rannajärsak. Kuramaa uhkuseks on tema katkematud liivarannad. Siin-seal ajavad nad end justkui tagajalgadele püsti, moodustades lainepiirini langevaid järsakuid, näiteks Ventalinnast vahetult põhjas. Iseäranis uhket rannamaastikku leiab aga lõuna pool, Jurkalne (Meremäe) kandis.
Kuramaa rannad on ilusad. Klassikalised, võimsad, luitelised. Aga paraku natuke üheülbalised ja seega lõppude lõpuks igavavõitugi. Kui kõrvutada Eesti randade pillava mitmekesisusega. Muide, Eesti rannast tuttavaid valgeid paemunakaid leidub sealgi. Ja peale selle on tuttav pooppuu.

Hea tuttav pooppuu. Pooppuu peamine levila jääb Lõuna-Rootsi, Edela-Soome saarestikku ning Lääne-Eesti lääneserva. Siinpool Läänemerd jääb tema lõunapoolseimaks kodupaigaks Ruhnu saar.
Jurkalne männikus ilutses üks päris suur haruline pooppuu kui kõige loomulikum tegelane. Kui kõndisin Kuldīga teeotsa hääletama, tervitasid sealgi pooppuud – palju noori pisikesi pooppuuhakatisi. Tunne oli väga kodune.

Võõpamata ajalugu. Erinevalt ühetoonilisevõitu rannast peidab Kuramaa sisemaa mitmekesiseid maastikke. Läbi poolsaare retkeldes hakkasin mõttes oma teekonda Kuramaa kuldseks ketiks nimetama.
Kui olin kolmteist versta sisemaale läinud, jäi ette väike Alsunga asula. Väike peaväljak, katoliku kirik, kurelaste linnamägi ja säilinud ordulinnus. Meeliülendav oli üles mäeharjale jõuda. Kuldīgast ei hakka ma väga pikalt seletama. See vana Kuramaa hertsogiriigi pealinn näeb esmapilgul küll vahest liiga narmendav välja. Aga see lagunev mulje on ju ehe võõpamata ajalugu! Tumedaks tõmbunud ja natuke logisevad katusekivid, dolomiitmüüre paljastav krohvi pudenemine. Mis peamine, Kuldīga vanas linnasüdames elatakse. Soe pühapäeva pärastlõuna oli rammestunult laskunud üle sajanditevanuste majade, mille pärani aknaist tulvas jutuvadinat ja toiduvalmistamise lõhnu.

Maastik veinimäega. Järgmiseks ilmutas end Abava ürgoru serva kiilunud Sabile. Armas, lohakavõitu mängulinn paari tänava ja kivimajade kobaraga. Veetlust lisasid lillelised, pügatud hekilabürintide ja vormi lõigatud puudega pargid. Sabile peamine peibutis ja kuulsuse koguja on aga tema veinimägi.
Sabile kandis kasvatati veinipuid juba keskajal. Hertsog Jakobi ajal tehti siin kohalikest veinimarjadest hapukavõitu tugevamaitselist veini, mis kogus tuntust mujalgi Euroopas. Kuramaa hertsogiriigi langusega käis alla ka veinipuude kasvatamine. Nüüd kasvab Sabiles üle 650 veinipuu 15 sordist, paljud neist kohalikud, st lätimaised. Lätis on algust tehtud esimeste tõeliste töönduslike veinipuuistandikega. Läti – paljutõotav veinivabariik!
Sabile veinimägi ise oma järsule päiksepoolsele nõlvale rajatud terrasside ja põõsaridadega paelus. Suurepärane vaade piklikku Abava jõe orgu, mille põhjas pisikese Sabile katustepundar. See pilt pärineks justkui kusagilt tuhatkond miili lõuna poolt.

Venta jõe hoburaud.Kuramaa süda on paekivine. Seal võib õige mitmes kohas näha paljandumas ülemdevoni dolomiite. Esmajoones jõekaldail, esmajoones just jugade piirkonnis.
Enim külastatakse kaht Kuldīgas asetsevat juga, mõlemad on Läti rekordiomanikud. Kui Aleksijõe kitsuke jõenire on majamüüride pitsitusest pääsenud ja Veneetsia-vaated seljataha jätnud, teeb ta enne suure Venta jõega ühinemist tubli hüppe. Tervelt 4,2 meetri kõrguselt, kui umbes täpne olla. Sellega hoiab ta Läti jugade kõrgusrekordit. Paraku on joa rikkunud veskitammi ehitus. Ent siiski, veelangu jätkub, eenduvaid kaljuräästaid ja paeastmeid pealekauba.
Enam tõmbav on siiski Venta juga, saalivate ja kümblevate rahvahordide kiuste. Venta joa hoburaual jagub laiust 249 meetrit (kõrgust küll vaid kaks meetrit). Lätlased kinnitavad, et tegu on kõige laiema joaga terves Euroopas.

Väiksematel jugadel. Paarkümmend versta Kuldīgast idakaarde jääb vallakeskus Renda. Läksin suure pähklipuu all õndsalikku ennelõuna und magavast külamehest mööda ja jõudsin lopsakaid lehtpuid täis kanjonoru servale. Järskudel nõlvadel paljandus paepanku. Jugasid mahtus sellesse orgu täpselt kaks. Ülemine, Valdatu juga, osutus üle ootuste kauniks. Väikselt kahe meetri kõrguselt hoburaualt, piki sakilisi kaljusid, langes vahuseid vetesööste. Alla, kolmest küljest kaljudega ümbritsetud järvekesse. Alumise, samuti umbes kahe meetri kõrguse joa iseloom oli teine: märksa laiemana näitas ta siledaid mustjaks tõmbunud astmeid ja karedaid samblakardinaid. Aeg-ajalt pudenes sinna varaväsinud kuldseid pärnalehti. Ning allpool märjal paerusul lõhnasid palderjani- ja münditihnikud.
See juhtus Abava joal, samanimelisel jõel. Järsku avastasin, et koduste ordoviitsiumi jugade asemel pean ilusamaks devoni omi. Neil ei ole seda kuidagi risust ja kalki paeplaadilasu jalameil.

Keskeuroopalikud pöögid. Üks Kuramaa pärle on Kandava Abava ürgoru serval. Liivlased nimetasid teda Vanemaks. Linnake on mööda järske künkaid laiali pillatud. Ühes orus asub Kandava keskajal alguse saanud vanalinn. Kõigest mõne tänava ja keskse turuväljakuga, ümber külgepidi koos kivimajad. See pilt pärines justkui kusagilt Tshehhist. Keskeuroopalik tundmus valdas ka linnusemäel. Seal kasvas tervelt kaheksa suurt pöögipuud.

Külas Kaive tammel.Hääletasin Kaivesse, üsna Kuramaa idaranniku lähistele. Tollesse kõrvalisse kohta viis soov näha Baltimaade kõige jämedamat tamme. Selgesti mäletan oma elamust kunagi Tamme-Lauri tamme all. Aga Kaive tamm on veel võimsam.
Tamme tüve läbimõõt on tõepoolest kümme jalga (kolm meetrit!) – selle mõõtsin isiklike jalgadega ära. Ja see kümnejalane sammas tõusis vähimalgi määral koondumata üles oma viis meetrit. Võimsa tüvesilindri tagumine külg on tugevasti kuivanud. Puu ladvaosa on aga üldse läinud, sinna on katus kaitseks vihma ja lume eest peale ehitatud. Allesjäänud suuri oksaharusid toestab viis palki. Märkasin, et inimesed armastavad seda tammepuud. Tema okstele oli seotud pisikesi paelu. Ja üks suur kirju sõlmiline pael. Ja tema korbapraos lebas kimbuke kuivanud ristikuõisi.
Muinaslugu Kuramaa kuldsest ketist sai seekord Kaive tamme juures otsa.