5/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Öövalgust püüdma!

Sven Začek
Pimedus pole absoluutne. Pimedus on täis valgust – õrnasid varjundeid, mida märkab ainult kaua pimedaga kohastunud silm. Olgu valgusallikaks läbi tihniku tungiv tähistaeva kuma, laternana särav täiskuu või õrn taskulambi vihk, mis öisele matkajale teerada valgustab.

Kes on matkates valges liiga kaugele läinud ja siis pilkases pimeduses tagasiteed otsib, või kes on läinud täiesti teadlikult valgustamata metsa, see teab, et seal pole pime. Lihtsalt seal pole ka valge.

Kõige kodusemgi metsatukk muutub pimeduse saabudes tundmatuks, ja kui siis proovida jõuda päeval väljavalitud kohta, ei taha see kuidagi õnnestuda. Mina olen metsas öö peale jäädes sammunud ilma lambita, on kuidagi parem. Taskulamp tekitab igasugu imelikke varje, mida vaadates tekib kahtlus, et keegi on järgmise põõsa taga varitsemas. Üheainsa ja tillukese valgusallika poolt tekitatud valgus on inimsilmale lihtsalt niivõrd erinev päikese valgusest ja varjudest.
Kuidas näeb välja öösel pildistamine? Siis pole ju midagi näha. Tulemused võivad alguses olla päris ettearvamatud, sest kaamera särimõõdik ei oska süsimusta ümbrusega midagi peale hakata, ka inimsilm ei suuda valgust akumuleerida, prognoosimaks lõplikku jäädvustust.
Seepärast on ööpildistamine täis üllatusi. Hoides kaamera katikut lahti väga pikka aega, akumuleerib valgustundlik element, olgu selleks siis film või digisensor, kogu selle aja jooksul ka kõige nähtamatumat valgust ning vormib selle lõplikuks kujutiseks.
Öösel pildistamist kaaludes ilmub esimese mõttena kindlasti välklamp. Teeme pimeduse valgeks! Kuid siis kaob ju pildist öö. Pimedas tehtule viitab vaid must tagaplaan, mille valgustamiseni välklambil jõudu ei jätkunud. Esiplaan on valge nagu päeval.
Minugi esimene ööpilt on tehtud välguga. Metsas tähistaevast vaadeldes ja loomade hääli kuulates kogunes minu pea kohale lõputu hulk vereimejaid – sääski, kes kõik tahtsid mind kõikvõimalikest kohtadest torkida. Suunasin kaamera üles ja tegin välguga pilti. Välgu tugevus läbistas õblukesed putukad ja muutis nad vereimejatest ringilendlevateks õrnade tiibadega ingliteks. Vähemalt minule paistsid nad jäädvustatud pildil sellistena. Tulemus oli ootamatu ja rahulolu pakkuv. Pimedas tuleb eksperimenteerida.
Teiseks tehislikuks valgusallikaks võivad olla autotuled, mis suudavad edastada natuke tugevamat ja püsivamat kohtvalgust kui taskulamp või välklamp. Sarnaselt taskulambile ja vastupidiselt välklambile eraldavad autotuled sooja valgust, mida saab efektselt ära kasutada. Sügisöödel kogunevad paljud kurvitsalised ja rästalised metsateedele rändeks valmistuma. Autot nad ei pelga, ja kui aeglaselt läheneda, lubavad linnud, hoolimata mootorimürast ja täistuledest, endale küllaltki lähedale hiilida.
Öö on kaamerale ja inimsilmale hoopis teistsugune, kui paistab täiskuu. Täiskuuga ringi liikudes, eriti talvel, on tunne, nagu valitseks vale päev. Lagedal väljal võib päris valge olla.
Pildistades täiskuuvalgel ööl tammepuud, pakub huvi valguse langemise nurk. See on kõrge nagu keskpäeval, kuid jätab pildile ilusa varjundi nagu päikeseloojangu või -tõusu ajal. Loojang keskpäevaselt lühikeste varjudega. Müstiline. Lisaks tekivad taevasse ka tähetriibud, mis ei jäta vaatajale võimalust pildi teistmoodi tõlgendamiseks.
Tähejoonteni tahtsingi tüürida. Vaadates selgel ööl tähistaevasse, näeme mustmiljon pisikest helendavat täpikest. Pildile jäädvustatuna muutuvad täpid triipudeks. Seda sellepärast, et sisuliselt olematu valguse kogumiseks on vaja säritus viia terve tunni pikkuseks. Selle ajaga pöörleme koos oma jalgealusega juba tubli maa. Pöörlemise tagajärjel tekitavadki täpid jooned. Kuna me pöörleme Põhjanaela suhtes, siis jääb ainult tema täpiks ka tunni aja möödudes.
Tehnilised nõuanded öösel pildistamiseks.
· Statiiv. Kuna valgust on vähe, siis võtab selle talletamine filmilindile või digisensorile rohkem aega. Kaamerat käes hoides on tulemuseks uduseks värisenud pilt. Kasutades vaid loomulikku valgust, ulatuvad säriajad öösiti tundidesse. Sellisel juhul pole mõeldav kaamera käes hoidmine. Loomulikult võib kasutada ka looduslikke abivahendeid, kive ja kände, kuid need jätavad vähe võimalusi sobiva kadreeringu leidmiseks.
· Säritus. Särimõõdik öösel petab. Kuidas siis määrata säri? Minu rusikareegel on, et ilma kuuvalguseta ja muude valgusallikate mõjust eemal, ISO 100 ja F8 juures, tuleks pilti säritada vähemalt tund aega. Tundlikkust ja ava muutes saab ka teisi kombinatsioone kasutada. Täiskuu ajal nii pikka säritust teha ei saa, sest taevas muutub siis liiga heledaks. Siis piisab poolest tunnist.
· Lood. Soovitan pildistamisele kaasa võtta loodi, sest pimedas läbi pildiotsija vaatamine on tõeline kunsttükk ning pildid kipuvad kuhugipoole kiiva kalduma. Fotopoodides müüdav loodijupike tuleb appi.
· Fokuseerimine. Sarnaselt kadreerimisele on öösel ka võimatu täpselt fokuseerida. Seepärast soovitan kasutada aparaadi objektiivil olevat skaalat ja fokuseerida selle järgi. Valida tuleks piisavalt väike ava, et saavutada head teravussügavust isegi natuke mööda teravustades.
· Koht. Pildistamiskoht ja sinna viiv tee tuleks selgeks teha valges, sest vastasel juhul ei pruugi soovitud paika lihtsalt üles leida.



Sven Začek
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet