5/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Kokkupõrge händkakuga

See juhtus läinud augustikuu ühel õhtupoolikul. Sõitsime abikaasaga Tallinnast Pärnu poole. Turvavööd kinnitades tabasin end mõttelt: “Turvavöö peab kinni olema, äkki vastassuunas sõitja teeb sõiduvea või jookseb mõni loom teele.”
Päike punetas latvades, oli kohe loojumas. Meil, kahe elava rübliku vanemail, oli soov sõita üheks õhtuks Pärnusse puhkama. Lapsed usaldasime vanaema hoolde.

Ain Protsin
Olime sõitnud 50 kilomeetrit Pärnu poole, kui märkasin teeservas ümbersõidu märki. Jõudsime natuke maad edasi, ja ma küsisin mehelt, et miks me ei sõida märgi osutatud suunas. Selgus, et mees polnud märki silmanud. Keerasime autonina tagasi Tallinna poole ja pöörasime ümbersõiduteele. See tee kulges paksu metsa vahel, mis tegi sõidu süngeks. Sõitsime mõned kilomeetrid, kui mees arvas, et asi pole õige, äkki nägin valesti ja märki polnudki. Võib-olla tõesti!

Pöördusime tagasi teeristi ja otsisime ümbersõiduviita, kuid ei näinudki enam seda. Kummaline. Teadsin, et enne nägin.
Sõitsime Tallinna-Pärnu maanteel edasi. Tuju oli langenud, sees kripeldas, miski tekitas rahutust ning ärevust. Tahtsin mehele ütelda: “See asi ei tundu õige! Keerame kodu poole tagasi!” Aga ei ütelnud, mu seesmine rahutus lõppes suure mürtsuga vastu autoakent. Hetkeks peatus aeg. Nägin vaid vastu klaasi lennanud pruuni linnukeha, tiivad laiali. Peatasime auto. Tunded: ehmatus, šokk, segadus, imestus, mure, süütunne. Küsimused: mis see oli? Lind. Mis lind? Kulliline. On ta elus? Vaatame. See oli lühike kahekõne mehega.
Lind püsis sõiduteel, sõitsime tema kõrvale teepervele. Teised autod sõitsid linnust üle, aga õnnekombel jäi ta terveks. See oli elu ja surma mäng. Reede õhtul oli liiklus maanteel eriti tihe, iga möödasõitev auto tekitas mu südamesse õõnsa tunde, justkui oleks enda elu ohus.
Lõpuks õnnestus abikaasal lind sõiduteelt ära tõsta. Paitasin linnu pead – see oli nii pehme ja kohev, linnuke sulekuhila sees tundus üsna tilluke. Öökull?! Suured sulerõngad ümber kinniste silmade.
“Palun ära sure! Palun anna andeks, et sulle otsa sõitsime!” palusin läbi pisarate. Abikaasa helistas infotelefonile, et leida kedagi, kes oskaks nõu anda.
Meil õnnestus lind mähkida rannalina sisse. Võtsin ta kaenlasse ja istusime autosse. Mees palus mul mitte rääkida, sest lind võis inimese hääle peale ehmuda. Pidin unustama oma küsimused ja meest usaldama. Mõtlesin endamisi, et mees teab, mis mees teeb.
Piilusin süles oleva pambu sisse. Pallike oli rahulik. Liiga rahulik. Ma polnud kunagi ühegi looma ega inimese elu pärast sedaviisi palunud, kui nüüd selle linnu pärast. Linnuke avas oma suured silmad. Ohkasin kergendatult. Elab! Lubasin talle, et kõik saab korda.
Olime sõitnud paarkümmend kilomeetrit edasi, kui nägime vilkuritega autosid ööpimeduses ja suurt avariid. Peast käis läbi mõte – kui meil poleks olnud peatusi, oleksime võinud need meie olla, seal kraavis, õnnetuses. Linnuke, kas sa päästsid meid õnnetusest? Kas sa ohverdasid oma elu meie pärast? Kes su saatis? Saadetud oli ta kindlasti.
Pärnusse jõudes säras tänavavalgustus ja auklik tee äratas linnu ning ta lõi oma küünised mulle kõhtu! Ehmusin, ei suutnud hirmust karjatadagi, kui see mulle kohale jõudis.
Piilusin ettevaatlikult rannalina alla, sealt paistsid karupükse meenutavad karvased jalad ja nende otsas tohutud küünised. Ka mu parema käe väike sõrm oli jäänud küünise alla. See tegi kõvasti valu.
Lind oli väga erk. Ta oli toibunud. Nüüd ütles tema pilk: “Püüdsin su kinni ja pistan su nahka!”
Tõmbasin lina linnule üle pea, sest kartsin, et ta võib mul silmad peast nokkida. Nüüd kartsin iseenda pärast. Püüdsin linnu jalgu oma kõhu küljest vabastada, kuid loobusin. Verd ma näha ei tahtnud.
Nii sõitsimegi edasi, ma ei julgenud iitsatadagi. Mees märkas mu kaamet nägu ja küsis, mis lahti. Sisistasin läbi hammaste: “Linnu küünised on mu kõhus.” Mees tahtis auto peatada, kuid ma palusin tal edasi veterinaari juurde sõita.
Kohale jõudes tõusin autost ettevaatlikult välja, hoidsin ühe käega linnu keha kaenla all ja teisega linnu jalgu paigal. Mees vabastas mu ettevaatlikult linnu haardest. Mässisime kiiresti küünised rätikusse ja ohkasime kergendatult.
Uuesti tekkis mure linnu pärast. Võibolla ta ei jäägi elama?
Saabus väga rahuliku olemisega veterinaar. Andsime linnu tema kätte.
Lind oli nüüd väga erk. “Ohoo, see ju kuri lind!” ütles veterinaar. “See on händkakk. Selline võib kitsetalle endale saagiks püüda ja tallega koos minema lennata.”
Tundsin, kuidas põlved nõrgaks läksid – peas käis läbi sadu mõtteid, mis oleks võinud juhtuda. Veterinaar ütles, et kaku erksus on märk, et ta võib terveneda.
Olime õnnelikud, et saime linnu asjatundliku inimese hoolde jätta. Tahaksin väga tänada veterinaari (suure ähmiga unustasime küsida tema nime ja täpse ameti), kes oli meile abiks.
Järgmisel päeval saime teada, et kakul oli vaid shokk ja kerged muljumised (ei midagi eluohtlikku) ning ta viiakse kolme-nelja päeva pärast tagasi Tallinna- Pärnu maantee kuuekümnendale kilomeetrile.

Ajakiri Loodus pöördus juhtunule kommentaari saamiseks looduskaitsekeskuse Pärnumaa Viljandi regiooni töötaja Kaja Kübara poole, kes aastaid hoolitsenud Nigula metsloomade turvakoju sattunud loomade eest. Kaja Kübar vastas Loodusele järgmist. See, kes tol augustikuu õhtul hädalisi aitas ja käis “kolksuga” händkakku turvakodusse toomas oli Enn Vilbaste (LKK Pärnu-Viljandi regiooni direktor).
Enn Vilbaste pole küll veterinaar, kuid on üle kümne aasta turvakodu abivajavaid isendeid näinud ja nendega tegelenud, seetõttu oskab ta ka hästi anda esialgse hinnangu looma seisundi kohta.
Päris veterinaararst vaatab õnnetusse sattunud looma hiljem veel üle ja vajadusel määrab ravi või “lapib kokku”.
See händkaku lugu oli küll tõeline ime: tavaliselt sellistes õnnetustes “võidab” auto – kui suurem ja kogukam. Händkakul vedas: ei ühtegi murdu ega muud olulist vigastust. Kerge põrutus ainult!
Täielikuks toibumiseks läks aega nädala jagu, siis viisime ta leiukoha lähedusse ja vabastasime: sõiduteest kaugemale.
Ju see händkakk oli tavapäraselt sügisrände ajal hooletuks muutunud…
Lindudega juhtub selliseid millegi vastu lendamisi (ka vastu aknaid lendamisi) kevadel ja sügisel suhteliselt sageli (me kutsume sellist aega “kolksuajaks”), kuid alati ei lõpe asjad nii õnnelikult, kui sel korral.
Tänada polegi vaja. Tänu ongi see, kui ravitud, toibutatud ja üles kasvatatud tegelane saab taas oma tavapärase elu juurde tagasi pöörduda. Ilma tagasi vaatamata, hääletult minema lennates (nagu händkakk) või kiirelt joostes (nii teevad imetajad).
Neid loomi jälgivad vabastamise hetkel meie töötajate silmad, mis sädelevad rõõmsalt. Need on hetked, mille nimel tasub tegutseda.



Evelin Kuldkepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet