5/2006



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Külas Varvaral. Ehk väikesel meretagusel maal.

Tänavust imelist suve otsustasin kasutada Eestimaa “nurgataguste” paikadega tutvumiseks. Põhimõttel, et lõputuid koduseid töidtegemisi annab ju ometi aeg-ajalt edasi lükata. Kas või kehvadeks ilmadeks.
Alustasin Ruhnust, edasi viis tee mind jalgsi ja läbi mere Vilsandile. Vilsandi rabas oma ürgsuse, imelise looduse ja taimedega. Seal olles arvasin, et see on parim paik, kuhu mu jalad mind viinud. Aga võta näpust – tõeline üllatus ootas hoopis Mohnil!

Mohni saarest majaka juurest nähtuna kirjutas Looduses Juhani Püttsepp 1998. aastal. Saarel on kaheksa aastaga nii mõndagi muutunud.

Üle sügaviku saarele. Seisin siis 9. augusti päikeselõõsas oma väikese sõpruskonnaga Viinistu rannal, eemal põuavines paistmas Mohni. Saar iseenesest tundus kaugelt vaadates kuidagi sarnane Vilsandiga, samamoodi tuletorn saare ühes otsas, ainult metsa vähem.
Mõeldes Vilsandile kõndimisele, tekitab paljalt mõte jalgsi Mohnile minekust kõhedust – mere sügavus küünib kohati 50 meetri tuuri.
Üle mere sõidame vana merekaru Hartvigi paadiga. Minusugusele maarotile tekitab kipakas (minu meelest) kaluripaadis istumine parajat peavalu. Vasak käsi kramplikult pardast hoidmas ja kõik lihased pinges. Hartvig on range ja asjalik – kamandab kõiki päästevesti nöörid-pandlad hoolikalt kinnitama ega luba paadis niheleda. Ei pea Hartvig paljuks meile ka merel olles mainida, palju vett paadi põhja all on.
Aeg-ajalt tuiskab merevett näkku. Ohkan kergendatult, kui Hartvig poole tunni pärast mootori seiskab ja paadi rannale tüürib. Veel jõuab Hartvig meid hoiatada: vaadake nüüd ise, kuidas Varvaraga hakkama saate. Ees ootavat kohtumine saare perenaise Varvara Pikkpatsiga. Meie küsimustetulva peale (kes, missugune ja millal) muigab Hartvig kavalalt. Ütleb ainult, et no päris Varvara ta pole, Õie on õige nimi.
Kedagi paadi vastu pole siiski tulnud, viskame oma varanduse laagripaigale männijussi alla ja laseme sealt kiiresti jalga. Saatmas õnnis teadmine, et oleme saarel ÜKSI!
Laagrikoha juurest algab laudtee, mis viib meid läbi liiviku. See on siis see! – tahaks hõigata Mõmmi moodi. Eestimaa tundra, natuke nõmmeliivateed, mõni kanarbik ja tarnad, kohati kukemarja. Kõik kinnitunud oma habraste juurekestega otse liivasse. Ei mingit mulda ega silmaga nähtavat huumuskihti.
On näha ka inimeste jäljed. Seal, kuhu jalg on laudteelt kõrvale (ja kaugemale) astunud, paistab tühi koht. Taimede juured rebitakse jalaastel liivast ja nad hukkuvad. Korralik laudtee on ehitatud inimeste jaoks ja taimede kaitseks. Kurb, kui looduse kroon seda ei märka ega mõista.
Kadakad on kuidagi erilised, meretuuled ju painutavad ja vormivad neid. Pihlapuud on madalad ja töntsid, kuid marjad neil suured ja kaunilt oranzhid. Ühtäkki saab laudtee otsa. Otse ees ja vasakul on mets, paremalt paistab järsuvõitu suurte kividega kallas ja meri. Eemaldun kaaslastest (olen nimelt üksik uitaja looduses) ja valin suuna mere äärde.
Istun sõbralikult soojadel kividel ligi tunni (ka kella ma looduses ei vaata), kuulan merekohinat ja lihtsalt OLEN. Üksi, omaette ja muretu.
Seesugused paigad annavad sisemise rahu ja turvatunde. Ehmatusega taipad, et turvatunne tuleneb inimeste puudumisest saarel. Meenub vanainimeste õpetus: latseke, metsas ära karda hunti, inimest tuleb karta.

Haudadeta ristid. Pildistan pilvepärgi taevas, kaunist rannajoont, rahne ja rohutirtse. Kive mööda kulgemine läheb pikkamööda, ühel hetkel otsustan uuesti läbi metsa edasi minna. See Mohni mets on omamoodi džungel. Puude (põhiliselt mändide) vahel ja all kasvavad kibuvitsad, vaarikad ja muud põõsad. Igal pool, kuhu astun, ulatab ikka mõni kibuvitsaoks käsi-jalgu küünistama.
Avastan end väikeste kividega kaetud maapinnalt. Enamik kive on ümarate servadega, klõbisevad astudes naljakalt. Igal pool, kuhu vaatad, on vaid kivid, rannajoonel ka liiva. Ühel lagendikul on kivide vahel mõned viltuvajunud ristid. Tean, et need on haudadeta ristid, jäänud sinna “Reigi õpetaja” filmimisest.
Imelikult sünge paik, kivikesedki on hallid. Saare otsa jõudnuna leian üles olulise osa kohalikust faunast – kirju kasukaga kitse ja pikahabemelise imposantse soku. Vaatamata kidurale taimestikule näevad loomad väga head välja.

Liivatera kellegi kaitsvas pihus. Päeval äkitselt lõppenud laudtee ots ootab mind samas paigas. Naeratan talle rõõmsalt, teades, et mu väsinud jalad jõuavad nüüd kohe-kohe laagripaika. Kaaslased on vahepeal söönud-joonud ning väikese uinakugi jõudnud teha, samas liival lamades. Varavaraga kohtumine olnud soe ja sõbralik. Läheb telkide püstitamiseks ja siis tuleb põhjalik õhtusöök. Ikka tüüpilise eestlase moodi – kõht kõvasti täis, siis tuleb hää uni! Meil siiski uneaeg veel kaugel. Ees ootab vaikne õhtu rannas ja päikeseloojang.
Imestame majaka lähistel, et kuidas see on võimalik – seisad keset saart ning näed korraga mõlemal pool merd. Vähe sellest, sa KUULED mõlemal pool merekohinat. Päikeseloojang on, nagu mere ääres ikka, kirjeldamatult kaunis. Tasane laine loksub rannale, muutes kivikesed hetkega värviliseks. Ümberringi suur rahu ja vaikus.
Seltskond, kes end päevaunega kosutas, naudib täiskuud. Minu väsinud jalad mõnulevad sel ajal juba magamiskotis. Und ei tule, kuulan merekohinat enese ÜMBER. Võrratu tundega, nagu oleksin üks tilluke liivatera kellegi suures kaitsvas pihupesas, uinun lõpuks.

Rebane astus üle toidulaua. Hommikul päikesetõusu vaatamast tulles, algavad üllatused. Suure kivi pealt, kuhu õhtul söögid jätsime, oleks nagu torm üle käinud. Toidud, nõud, pakendid – kõik pilla-palla liival laiali. Teada puha, kelle töö.
Saarel pidi elama üksainus rebane. Selgub, et ta toitub turistide lohakusest. Nalja kui palju – reps grillvorste näiteks ei ole söönud. Aga Nõo madala rasvasisaldusega singi pakendi avas oskuslikult. Sai-leib maitsesid samuti hästi. Kellegi liköörikommid pani ka nahka, kusjuures ei mingit koos paberitega nätsutamist, kõik paberid korralikult lahti võetud.
Rebasest jäi siiski meilegi toitu. Koos lapselapsega matkav vanaema oli oma toidukoti õhtul kenasti telki tarinud. Mainis hommikul, et temal ikkagi lapselaps toita, peab hoolikam olema.
Ajal, mil täiskõhuga rebane tõenäoliselt uinakut teeb, astub sirgel sammul võpsikust välja teine üllatuskülaline – suur majesteetlik kass.

Õie palub tormi. Hommikusöögi tipphetkeks on Varvara saabumine korviga, kus suured sooja kohviga kruusid sees. Taipan, milline naljahammas Hartvig on. Varvara ehk Õie on heledapäine sihvakas, pika paksu patsiga meeldiv noor naine. Ametis saare mõlema omaniku – Lahemaa looduspargi ja Jaan Manitski soovil. Koos abikaasaga üks talvgi juba saarel üle elatud. Õiele saarel tööd jagub – kaldariba ja lõkkeplats vaja koristada turistide konidest ja prügist.
Õie räägib, et ta püüab luua saare külastajatega sideme, suhte, mis paneb inimesi saaresse viisakalt suhtuma. Kuigi aeg-ajalt ikka tullakse vaid jooma ja pidutsema. Siis leiab Õie end õhtul voodiserval vihaselt sülitamas ja tormi palumas, et taolised inimesed jälle saarele ei pääseks.
Õie sõnul paljud lihtsalt satuvad saarele ning on ebameeldivalt üllatunud, kui ei näe midagi erilist. Tullakse ka seepärast, et on lihtsalt popp käia igal pool. Õiet näib rõõmustavat asjaolu, et omad, Viinistu inimesed, on hakanud sagedamini saart külastama.

Beethoovenist sai Kiti. Pärime kassi kohta. Ongi Õie kodakondne, eelmiselt majakavahilt Raivo Kütilt päritud. Kõutsi pärisnimi pidi Beethooven olema, mille Õie kiiresti Kitiks mugandas. Et miks rebane kassi nahka pole pannud? Ikka seepärast, et võim on kassi käes.
Talvel külmaga, kui Õie maja juures linde toidab, käib ka rebane seal kostil. Kui reps siis maast Õie pandud palukesi nosib, peab tal kõrv kogu aeg kikkis olema. Kass võib iga hetk turja karata. Niisugused meretagused asjalood.
Kell on vahepeal omasoodu tiksunud, aeg minna rannale Hartvigi paati ootama. Veel saame jalgupidi vees sulistades leida imelisi tillukesi värvilisi kive ning neist lapselikult vaimustuda.

Paadisõit kuival maal. Tagasiteel peatab Hartvig paadi merel mitu korda ning jutustab meile veel Mohnist, ümbruskonna väikesaarte ajaloost ja tänapäevast. Näitab eemalt Haldit, kus tillukesel saarel praegugi elab üks pere.
Randa jõudes ütleb Hartvig, et seekord kingib ta meile kuningliku maabumise. Istume paadis ja vints veab meid üles.
Sõidame paadiga kuival maal! Seda ei saa ometi sageli ja igaühega juhtuda! See oli mu läinud suve parim matk. Ega tarvitse vist öeldagi, et suur soov jõuda järgmisel kevadel Mohnile tagasi aitab saabuva talve kenasti üle elada.



Mall Värva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?