6/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Tiivulised paberivalmistajad

Uku Püttsepp
Maaülikooli loodushuviline, raamatupidaja Silvi Lempu kutsus Looduse vaatama suurt vapsikupesa Tartumaal Luunja silla läheduses. Pesa oli rajatud inimesele raskesti ligipääsetavasse paika, maja katuse alla. Lähemal vaatlusel ilmnes, et suure vapsikupesa kõrval leidub veel teinegi, väiksem pesa. Entomoloog Jaan Luig jagab selgitusi.

Herilasepesad pööningutel, kuurides ja mujal inimese läheduses ei ole harv nähtus, kuid kindlasti ei tea paljud, et selliste pesade materjal on tegelikult paber. Leiutatud, kui nii võib öelda, ajal, mil herilastel tekkis ühiselu ja vajadus suuremate mõõtmetega pesade ehitamiseks, kuhu mahuks ka arvukas tööliste pere.
Selliseid paberist pesi ehitavaid herilaseliike elab Eestis üheksa. Nendele väliselt väga sarnaseid pesades parasiteerivaid liike lisaks veel kolm. Kuuluvad nad kõik ühisherilaste sugukonda. Lisaks elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugustesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvat erakherilast, kellel pesa ehitab ja vastsete eest hoolitseb ainult üks emaherilane ilma abilisteta

Ühe suve looming. Tõenäoliselt maailma esimesed paberileiutajad – kõnealused ühisherilased – valmistavad seda lõugadega puitpindadelt pindmist pudedamat puidukihti kraapides, mida siis süljega niisutatult pesakatete ja kärgede servadele järk-järgult õhukeseks leheks laiali pressitakse. Kuivamisel muutub see tõeliseks paberiks, millele kannatab isegi kirjutada. Pesa kasvades lammutatakse järk-järgult sisemisi pesakatteid ja ehitatakse välimisi juurde.
Pildil võib näha kahe herilaseliigi pesi. Ülal ripuvad hallikamates toonides saksimetsaherilase pesa jäänused ja all laiutab meie kõige suurema herilase – vapsiku pesa.
Kõik meie herilaste paberpesad on ühe suve looming. Ületalve elavad vaid viljastatud emaherilased, kes järgmisel aastal igaüks iseseisvalt oma pesa rajavad. Hüljatud pesa võib aga jääda pikemaks ajaks terveks. Pildil näha olevad on aga möödunud suvel mõlemad asustatud olnud, mida väiksema liigi – saksi-metsaherilase puhul tõendavad pesade alt leitud eksemplarid. Vapsikute tegevust aga vaadeldi. Pesade suurus erineb liigiti ja sõltub sama liigi puhul oluliselt sellest, kui soodsad olid tingimused nii pesitsemiskoha kui ka toiduvarude ja suvesoojaga.
Miks on pesad nii erinevat värvi? Vastus on lihtne – kraapimiseks kasutatavad puitpinnad on seda samuti. Vapsik kraabib oma pesamaterjali põhiliselt kõdunevalt puidult ning haava ja ka mõnede teiste lehtpuude koorelt. Niimoodi on pesa kollakat- pruunikat tooni. Kõikide teiste liikide pesad aga on hallikad. Väiksemate liikide paber on õhem ja peenematest puidukiududest, vapsiku oma aga robustsem.

Pesad nii maa all kui ka maa peal. Võib öelda, et pesaehituskoha valikult jagunevad meie herilased kahte rühma. Ühed teevad selle maapinnast kõrgemale, mitmesugustesse õõnsustesse ning kasutavad kõiki inimese pakutud võimalusi (lakapealsed, kuurid, pesakastid, kummuli ämbrid). Maapinna kohal pesitsevate liikide hulka loetakse ka neid, kelle pesad on põhiliselt põõsastes või puude võrades, kuid kes võivad ka inimese pakutud võimalusi kasutada. Nimetatud rühma nimi on metsaherilased ja neid on nelja liiki. Maapinna kohal pesitsejate viies liik on Eestis varem väga haruldane kärjeherilane, kes on viimastel aastatel oma levilat Eestis laiendanud ning kelle kohta leiuteated oleksid väga huvitavad. Liigi tunneb ära pesa järgi – see on väike ja tal puudub teistele herilastele iseloomulik kerajas pesakate.
Tähelepanelikul uurimisel võib oma lakapealsest leida väga mitmekesise kollektsiooni herilasepesadest. Kärjekannudesse jäävad orgaanilised jäägid meelitavad ligi sellisest kraamist toituvaid putukaid: koisid, leedikuid, nahanäklasi jt.
Teine rühm herilasi ehitab oma pesad maa-alustesse õõnsustesse, mis alguses võib-olla väike närilise urg, kuid mida pidevalt laiendatakse. Suve lõpul võib pesa olla kopsaka kapsa suurune ja paikneda sellele vastava suurusega koopas. Seda rühma nimetame maaherilasteks, mille kaks väga tavalist ning suve lõpul tihti tüütut liiki on liht-maaherilane ja täpik-maaherilane. Kolmas sugulane – ruske maaherilane teeb tagasihoidlikke väikesi pesi ning inimesi reeglina ei tüüta.
Kellel huvi teha põhjalikumalt tutvust ühisherilastega, saab sellekohast infot Eesti looduseuurijate seltsi loodusvaatlejatele mõeldud sarja 83. numbrist (Remm, 1983).



Jaan Luig
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet