6/2006



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Loopealne – Eesti rahvusmaastik

Liikusime just nagu keskmise laiusega asfaltteel. Teekate näis veidi kulunud ja konarlik, kuid muidu korralik. Täpsemini vaadates koosnes teepind laiadest hallidest paeplaatidest, mis päikese käes vastu kiiskasid.


Hendrik Relve
Suure Alvari südames. Nii iidsel teel polnud ma elus eales liikunud. See pidi ju olema tublisti üle neljasaja miljoni aasta vana. Ürgse mere kivistunud põhi. Täpsemalt seletades, tee oli siia tekitatud nii, et õhuke mullakiht, mis paeplatood kattis, oli loendamatute jalapaaride poolt sajandite eest olematuks tambitud. See juhtus 17. sajandil, siis, kui seni asustamata eriti viljatusse Ölandi saare osasse hakati rajama Dröstorpi küla.

Tol ajal oli Ölandi saar nii ülerahvastatud, et püüti asustada iga viimsetki saare nurka. Tee, mida mööda kulgesime, oli olnud üksildase küla tähtsaimaks ühendajaks muu maailmaga ligi kaks sajandit. Siis vannuti alla. Viimane külaelanik lahkus külast 19. sajandil.
Pärast mõnekilomeetrist rännakut olime Dröstorpis kohal. Meie ees valendas kivivallide ja -müüride rägastik. Osalt tahutud, osalt tahumata paelahmakatest oli siin kunagi mörti kasutamata üles laotud hulk eluhooneid, lautu, aitu ja kiviaedu. Eluasemeid oli olnud mitukümmend.

Peaaegu surmavaikus.Hoonete puidust osad olid hävinud ja säilinud vaid pleekinud paekivist hoonete skeletid. Seadsime end küla varemete juurde kadakapõõsaste vahele öömajale.
< Kuigi oli sume päikeseline augustiõhtu, valitses ümbruses peaaegu surmavaikus. Linnuhäältest kuuldus vaid pääsukese säutsumisi ja kiivitaja hõikeid. Kuigi tuult peaaegu polnudki, vihisesid kadakaokstes ajuti tuuleiilid.
Ümberringi laius silmapiirini lage, ilma ühegi metsatukata maastik. Kujutlesin, kui kaitsetu võis tunduda siin Dröstorpi külaelanikele olemine sügismarude või talvetuiskude ajal! Selles troostitus ümbruses katsuti hambad ristis põlvkondade kaupa jonnakalt hakkama saada. Aga kidurad ja põuased põllulapid ning karjamaad ei suutnud külarahvast ja nende kariloomi viimaks ikkagi ära toita…
Meie päevil hinnatakse Suurt Alvarit, mille südames Dröstorp asub, üheks maailma tähelepanuväärsemaks looduse harulduseks. Selle Rootsis Ölandi saarel asuva alvari läbimõõt on kümneid kilomeetreid. Suur Alvar on omataoliste seas maailma suurim. Iseäraliku elukooslusena peetakse teda nii väärtuslikuks, et on võetud alates 2000. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Aruküla loopealne – minu lapsepõlve mängumaa. Tegelikult tundus maailmakuulus Suur Alvar mulle ka omamoodi koduselt tuttavana. Minu lapsepõlvekodu asub Harjumaal Aruküla kandis. Otse vanaema talu külje all laius seal põllu ja metsa vahel avar kadakane niit, mida külarahvas nimetas loopealseks. Käisime seal põngerjatena alatihti hulkumas. Niidul peeti kolhoosi lambakarja. Suur lambakari tekitas väheke hirmu, kuid pakkus teisalt põnevust.
Lambakarjusel oli palju jõudeaega ja temaga oli vahva juttu heietada. Kadakapõõsaste vahel kasvas muulukaid. Need marjad olid metsmaasikate moodi, aga ometi teistsugused. Marjad olid suuremad, kahvatumat tooni ja maitsesid vähem hapud. Pidasime neid maigult kindlalt metsmaasikatest etemaks. Võib-olla seepärast, et nad olid haruldasemad. Metsmaasikaid sai noppida metsadest kõikjalt, kuid muulukaid leidus vaid loopealsel.
Nüüd tean, et muulukas on vaid üks taimeharuldustest, keda mujal peale loopealsete ei kasva. Loopealne on haruldaste taimeliikide poolest erakordselt rikas. Ka muu elustik on alvaritel eriline: Eesti loopealsetel kasvab näiteks kümneid samblikuliike, keda meil mujal üliharva leida.

Rohutirts nimega käristaja. Isegi putukad on siin erilised. Näiteks rohutirts, kelle nimeks käristaja. Käristajat on rohu sees õige raske märgata. Värvilt on ta samasugune pruunikas kui kuivanud rohukõrred.
Kui talle aga liiga lähedale minna, teeb ta hiigelpika hüppe. Hüpe polegi päris hüpe, vaid on osaliselt lend.
Õhku tõustes sirutab käristaja välja tagatiivad. Need on erkpunast värvi. Nii muutub muidu luitunud tooni putukas ootamatult silmatorkavalt värviliseks.
Lennu ajal tiibadega vehkides laseb ta kuuldavale otse kõrvulukustavat sirinat. Siit ongi ta nimeks saanud käristaja. Kui käristaja uuesti rohu sisse kaob, sulandub ta seal oma tooniga taas peaaegu nähtamatuks.

Vaid meil ja Rootsis. Taimede kasvukohana sarnaneb loopealne osalt stepiga, osalt tundraga. Aruküla loopealne on üks paljudest loopealsetest, mida Eesti põhja- ja lääneosas leida.
Loopealsed levivad seal, kus maapõues on varjul lubjakivi ehk paas ning seda katab õhuke, vaevalt kämblasügavune mullakiht. Tihti asuvad nad mere, paeastangute lähistel. Samamoodi, sageli mere lähistel, on alvarid levinud Rootsi poolel.
Mõlemal maal on nad seotud ühtse lubjakivist koosneva suurejoonelise Põhja- Euroopa pinnavormiga, Balti astanguga. (Balti astangust ja pankrannikust oli juttu ajakirjas Loodus nr 3, 2005.)
Eesti loopealsed ja Rootsi alvarid on loodusteaduslikust seisukohast täpselt samad asjad. Nad kannavad vaid Läänemere vastaskallastel erinevaid nimesid.
Rootsis ja Eestis leidub neid tähelepanuväärsel määral, mujal maailmas selliseid peaaegu polegi. Tähelepanuväärsel määral vaid Põhja-Ameerikas, umbes seal, kus asub Niagara juga, ning väga väikesel alal ka Venemaal Peterburi lähistel.

Päike kõrvetab halastamatult. Miks on loopealsed tähtsaimaks kasvupaigaks nii paljudele haruldastele taimeliikidele? Sest seal valitsevad väga erilised kasvutingimused. Ühest küljest on loopealse muld hästi viljakas ja pakuks nagu seetõttu taimedele suurepäraseid kasvamisvõimalusi. Teisest küljest on mullakiht väga õhuke ning selle all asub sageli lausaliselt paekivi. Paekivi kindlustab küll kõrge lubjarohkuse mullas, mis taimede kasvu soodustab, kuid teisalt jällegi muudab kasvutingimused aastaringselt äärmuslikult heitlikeks.
Näiteks suudab õhukene mullakiht kevadel endasse talletada õige vähe niiskusvarusid. Suve keskpaigaks, kui päike mitu kuud lagedat loopealset halastamatult kõrvetab, kuivab muld nii läbi, et suur osa taimedest enam kasvada ei suuda.
Rohi koltub siis sageli nagu sügisel ning taimestiku kasvus tekib suvine paus. Sügisepoole, vihmade rohkenedes, muutub loopealne taas haljaks. Samasugune suvine taimestiku puhkepaus on iseloomulik Eestist kaugele lõuna poole jäävale loodusvööndile – stepile. Niisiis meenutavad loopealsed veidi steppe. See on üks olulisi põhjusi, miks tunnevad end loopealsetel hästi mitmed taimeliigid, kelle päriskodu steppides. Sellised meil muidu haruldased liigid on näiteks kaljupuju, aas-hundihammas, harilik keelikurohi.

Midagi kordumatut. Kui saabub talv, juhtub loopealsel tihti nii, et mullakiht külmub pakasega põhjani läbi. Sulailmadega sulab muld aga taas üles. Korduv jäätumine ja sulamine paneb loomulla liikuma. Liikuv muld rebib katki taimede juuri. Umbes samasugune mulla läbikülmumine ja ülessulamine toimub Eestist ligi tuhat kilomeetrit põhja pool. Seal laiub tundra, kus õhukese mullakihi all ei lasu küll mitte kivipinnas, vaid kivikõva igikelts.
Tundraga väga sarnased karmid kasvutingimused valitsevad ka kõrgmägedes. Seetõttu on loomulik, et loopealsetel leidub taimeliike, kelle peamiseks koduks on kas tundrad või kõrgmäed. Niisugused taimeharuldused on meie loopealsetel näiteks mägi-kadakkaer, alpi nurmikas, mägimaran. Need taimeliigid on Eestis jäänukliigid jääaja-järgsest ajast, st ajast, mil Eestiski laiusid tundrad.
Niisiis on loopealne osalt kui stepp ja osalt kui tundra. Aga tegelikult on ta veel midagi kolmandat, midagi kordumatut. Ning just seetõttu erilist väärtustamist vääriv taimede kasvupaik.

Muistse põllunduse häll. Enamik meie loopealseid ei ole mitte alati olnud puudest lagedad. Tuhandeid aastaid tagasi, kui meie esiisad elatusid küttimisest ja kalastamisest, olid samad paigad kaetud hõreda metsaga. Peamisteks puuliikideks olid arvatavasti kuusk ja tamm. Ent kui inimesed hakkasid rajama esimesi põlde, sobisid selleks kõige paremini just need paigad. Miks? Sest hõreda metsaga maad oli kerge põlluks muuta.
Pealegi oli loomuld viljakas ning algeliste põllutööriistadega sai parimat saaki. Ühed vanimad põllud, mille jäänuseid arheoloogid Eesti aladel on tuvastanud, asuvad Harjumaal, Saha-Lool. Nende vanuseks on umbes 3000 aastat. Seda, et tegemist on tõesti muinaspõldudega, reedavad väljakaevamistel ilmsiks tulnud kividest kokkukuhjatud kolme kuni viie meetri laiused ja mõnekümne sentimeetri kõrgused põllupeenrad.
Seal, kus sai pidada põldu, oli igapäevane leib kindlustatud. Sinna sai hakata kujunema ka püsiasustus. Meie esimeste põldurite eluasemetest pole säilinud suurt midagi. Hooned olid ju tavaliselt ehitatud puidust ning puit hävis hiljem enamasti jäljetult. Seevastu osa asulate naabrusesse rajatud kalmistutest säilivad tänaseni. Sest kalmukünkad rajati kivist.

Kalmukünkad loopealsel. Eesti ajaloo vanimaid kivikalmeid nimetatakse kivikirstkalmeteks. Nimi tuleb sellest, et kalme keskele laoti paeplaatidest kirst, kuhu sisse koolnu pandi. Kirstu kaaneks said samuti paelahmakad.
Kirstu ümber ja peale kuhjati hulga väiksemaid kive, nii et kokku tekkis mitme meetri laiune sõõrjas lameda kujuga paekuhjatis. Selliseid kalmukünkaid, millest osa on arheoloogide poolt ka lahti kaevatud, näeb eriti ohtralt näiteks Harjumaal Muuksi loopealsel.
Kes Muuksi Hundikangrutel, nagu paika nimetatakse, ringi on kolanud, teab, et praegu me seal põlde ei näe. Nii nagu loopealsetel mujalgi Eestis ja Rootsis, kurnati õrnad loomullad algelise põllupidamisega tihti täielikult välja.
Kui nad enam põlluks ei kõlvanud, hakati samu paiku tarvitama karjamaadena. Enamik loopealseid olidki viimastel sajanditel kasutusel karjamaadena.
Pudulojused, eriti lambad, hoidsid lookarjamaid parajas tasakaalus: ei näksinud rohttaimi sootuks ära, vaid jätsid neist alati ka midagi alles; ei lasknud kadakatel liigselt vohama hakata, vaid pügasid neid parajal määral, nagu hoolsad kärnerid. Kärbib ju lammas kadakatel vaid viimaste aastate pehmemaid võrseid, andes põõsastele kena korrapärase kuju. Nii säilis loopealsel kadakate vahel nii päikeselisi välusid kui ka varjulisi nurki. Taimeliikide jaoks leidus suures valikus erinevaid kasvukohti ja kogu elustiku liigirikkus püsis seepärast ühtlaselt mitmekesisena.

Tuleb karjatada ja harvendada. Pärast Teist maailmasõda hakkas loopealsete kasutamine karjamaadena vajuma unarusse. Märksa rammusama rohuga karjamaid jätkus kahanenud külakarjade jaoks küllaga mujalgi. Kadakad hakkasid tormiliselt vohama ja paljud lookadarikud muutusid mõne aastakümnega läbimatuteks okkalisteks padrikuteks. Vaheldusrikaste loopealsete hulk vähenes kiiresti.
Kui näiteks 1930. aastal hinnati kõigi Eesti loopealsete kogupindalaks 40 000 hektarit, siis 1980. aastal oli neid järel 16 000 hektarit. Viimase pärandkoosluste kaitse ühingu tehtud uurimuse järgi on aga nüüdseks endise ilmega loopealseid säilinud vaid mõni tuhat hektarit.
Loopealsete põhjalikum loodusteaduslik ja kultuurilooline uurimine on esile nihutanud nende uudsed väärtused. Nagu puisniite (neist oli juttu ajakirjas Loodus nr 3, 2006), hindame praegu loopealseid kõigepealt kui erilist elukooslust ja pärandmaastikku. Loopealseid on vaja kaitsta.
Kuid nii nagu inimese ja looduse ühistegevuses sündinud puisniitudegi puhul, tuleb loopealsete kaitsmiseks need mitte omapäi jätta, vaid jätkata mõõdukat inimtegevust. Parim viis selleks on jätkata loomade karjatamist ning aeg-ajalt kadakate harvendamist.

Hall lammas, kiviaed ja paekivi. Olen vahel mõelnud, milline peaks olema värv, mis kõige täpsemini loopealse olemust iseloomustaks. Pakuksin selleks tooniks halli. Halli vammusega on lambakarjad, kes rohtu näksides ja kadakaid pügades loopealsete püsimise eest hoolt kannavad. Hallid on ka kiviaiad ja muud kiviehitised, mida inimkäed loopealsetele aegade jooksul on rajanud. Isegi kivikirstud, kuhu meie esivanemad tuhandeid aastaid tagasi oma lahkunuid jätsid, olid sama värvi. Hall kivi, mida loopealsel alati leidub, kannab nime – paekivi. Seesama paekivi on ka peamine loopealse taimekoosluse kujundaja. Ise küll enamasti õhukese mullakihi all varjul, on see hall kivi nii või teisiti tähtsaim põhjus, miks looniit sageli nii õite- ja värvirohke välja näeb.
Eestlane valis paekivi oma rahvuskiviks. Kas võiks nüüd edasi arutledes välja pakkuda rahvuskivi kõrvale eesti rahvusmaastiku?
Milline oleks see maastik Eestis, mis kõige kujukamalt iseloomustaks kodumaa palet? Küllap võiks meil rahvusmaastikke olla lausa mitu. Kui siiski valida vaid üks, kas ei võiks see olla loopealne? Eestile igiomane, kuid muu maailma jaoks päris ennenägematu välimuse ja olemusega paik, mis sündinud inimese ja looduse pikaajalisest käsikäes toimimisest.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?