2/2004



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Meie kalad Euroopa Liidu kaitse all

Euroopa Liidu looduskaitse ei põhine üksnes konkreetsete liikide kaitsel, vaid ka ohustatud liikide elupaikade kaitsel. Selleks, et tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade turvamist, on loomisel üleeuroopaline loodushoiualade võrgustik Natura 2000. Vähesed inimesed teavad, et ka mitmete veeloomade kaitseks tuleb luua hoiuala.

Eesti siseveekogudes elab 40 kalaliiki ja kolm sõõrsuud, meres on liike rohkem. Üheksa Eesti vetes elava kala- ja sõõrsuuliigi elupaiku tuleb Natura raames kaitsta. Kusjuures need liigid ise ei pruugi meil sugugi ohustatud olla.
Ihtüoloog Rein Järvekülg ütleb, et kaitstes näiteks jõe- ja ojasilmu nende elupaikade kaudu, me kaitseme tegelikult kogu kalastikku, sest needsamad kiirevoolulised kruusase põhjaga lõigud, mis sobivad silmudele koelmuks, on vajalikud pooltele jõgedes elavatele kaladele kude- ja elualadena. Ometi tohib meil jõesilmu sügisel isegi püüda.

Merisutt, Petromyzon marinus
Klass sõõrsuud, selts silmulised, sugukond silmlased
Merisutt on parasiitkala, kes klammerdub suuremate kalade külge, et imeda nende verd ja pehmeid kudesid. Läänemeres on merisutt siiski eksikülaline, teada on veidi üle 20 leiu, enamik neist Liivi lahest, mõned ka põhjarannikult. Paljunemise kohta Eesti jõgedes kindlaid andmeid pole, kuigi aeg-ajalt on üksikuid isendeid Pärnu jõest püütud.

Jõesilm, Lampetra fluviatilis
Klass sõõrsuud, selts silmulised, sugukond silmlased
Eestis üsna tavaline siirdeliik, arvukaim Soome ja Pärnu lahes.
Jõesilm sarnaneb väikse angerjaga. Suuava ümbritsevas imilehtris on sarvhambad, mille abil silm imeb ennast mõne teise kala külge, et lasta selle sisemusel hea maitsta. Kuderändele asudes need hambad nüristuvad, seedekulgla mandub ja silm lõpetab toitumise. Pärast kudemist enamik silmudest sureb.
Suurema osa elust veedab silm vastse ehk liivasonglasena. See periood kestab 4–5 aastat, järgneb kuni kolm aastat elu silmuna meres. Suurim Eestist püütud jõesilm kaalus 190 g ja oli 45,2 sentimeetrit pikk. Jõesilmu ohustab peamiselt vooluvete tõkestamine paisudega, sest silm tunneb tungi naasta kudema samasse kohta, kus ta ise koorus. Kui takistus on ees, jääb sellel silmul kudemata. Mõnevõrra ohtlik on silmule ka koelmute kattumine pehmete setetega (elupaiga hävimine).
Koeb aprillis-mais ligi 50 merre suubuvas jões-ojas suhteliselt kiirevoolulistes liivase-kruusase või kruusase põhjaga kohtades. Suurimad kudejõed on Narva ja Pärnu. Ränne kudemispaikadesse algab juba hilissuvel ja kestab kevadeni. Sügisese rände ajal lubatakse ka püüda.

Ojasilm, Lampetra planeri

Klass sõõrsuud, selts silmulised, sugukond silmlased
Ojasilm sarnaneb kehakujult jõesilmuga, kuid on väiksem. Eestis on ojasilm laialt levinud. Koeb mais-juunis suhteliselt kiirevoolulistes liivase-kruusase või kruusase põhjaga kohtades. Ojasilm kasvab 10–16 sentimeetri pikkuseks, samas tema vastne võib moonde alguses olla isegi 18 sentimeetri pikkune.
Kuigi ojasilm on EL Loodusdirektiivi teise lisa liik, on Eestile tehtud erand ja siinsete ojasilmude kaitseks Natura-alasid ei looda.


Tõugjas, Aspius aspius

Klass luukalad, selts karpkalalised, sugukond karpkalalased
Tõugjas on kõige suurem Eestis looduslikult esinev karplane. Tõugja leviku põhjapiir on Lõuna-Soomes, seega elavad meil Eestis nii-öelda “põhja-tõugjad”. Enamik sugulasi elab tal jupp maad lõuna pool. Ihtüoloog Meelis Tambetsi sõnul ei tunne tõugjas Eestis end väga hästi, sest temperatuur ei ole tema jaoks piisavalt kõrge. “Eelistab natukene soojemat, aga saab siin hakkama,” ütleb Tambets.
Tõugjale meeldib elada suuremates veekogudes, eks ta ju ise ole ka päris paras purakas. Suurim Eestis registreeritud kala oli 5,7-kilone.
Tõugjas elab peamiselt Peipsi järves ja Võrtsjärves ning neisse suubuvates ja väljuvates jõgedes, eriti Narva jões. “Talle meeldivad sellised süsteemid, kus on suuremad järved ja suuremad jõed nende vahel,” selgitab Tambets, “ning selles mõttes Emajõgi koos Võrtsjärve ja Peipsiga on talle väga paslik.” Tõugjat on saadud ka Kasari jõe suudme lähedalt, väikestesse n-ö forellijõgedesse ta ei kipu.
Tõugjat on karpkalast suhteliselt lihtne selle järgi eristada, et karpkalal on suu nurgas poised, tõugjal mitte. Tõugja suu on ülaseisune – alalõug konksjas, ülalõual sälk.

Tõugjas koeb aprillis, sõltuvalt kevadest – kas kuu keskel või lõpus. Kümmekonna päevaga kooruvad viljastatud marjast väiksed tõugjad. Suguküpsuse saavutamiseks peab tõugjas kasvama umbes poolemeetriseks. Kõige ohtlikumad on tõugjale esimesed aastad, kui temast võib saada röövkala kõhutäis, paari-kolme aastaga paisub ta aga röövkaladele liiga suureks suutäieks. Muide, tõugjas on ise ka röövkala, kes sööb meeleldi näiteks viidikaid.
Tambetsi väitel teatakse tõugjate elust ja vajadustest Eestis suhteliselt vähe. Ei teata ka seda, kas oleks vaja ehitada kunstlikke koelmuid. Teada on, et Suur Emajõgi on aastate jooksul püsinud suhteliselt muutumatuna, ka Väikses Emajões on sobivaid kudekohti, kuigi jõgi on kohati kilomeetrite kaupa kunstlikku sängi suunatud. Ülejäänud töö liigi kaitse korraldamisel seisab alles ees.

Vingerjas, Misgurnus fossilis
Klass luukalad, selts karpkalalised, sugukond hinklased
Mudaseid umbseid veekogusid armastav vingerjas on peidulise öise eluviisiga põhjakala. Angerjataolise kehaga vingerjad toituvad surusääsklaste ja teiste putukate vastsetest ja elavad hulgakesi koos. Vingerjal on viis paari poiseid, mis aitavad tal toitu mittetoidust eristada. Eestis on vingerja leviku põhjapiir. Viimase paari aastaga on senised napid andmed vingerja leviku kohta Eestis oluliselt täienenud, just seoses Natura-alade väljaselgitamisega. Ihtüoloog Jaak Tambetsi sõnul võib väita, et vingerjas on Eesti idaosas võrdlemisi laialt levinud, vähem arvukalt esineb teda ka Lääne- ja Edela-Eestis. Saartel vingerjas teadaolevalt puudub.
Vingerja sooltoru tagumine osa ei seedi toitu, vaid aitab kalal hingata. Kala neelab veepinnale tõustes õhku ja surub selle mööda sooltoru edasi.
Vingerjas kasvab umbes paarikümne sentimeetri pikkuseks ja kaalub 100 grammi ringis.

Hink, Cobitis taenia
Klass luukalad, selts karpkalalised, sugukond hinklased
Selgeveelistes ja madalates järvedes ning aeglase vooluga jõgedes elab pikliku kehakujuga kahvatukollase-pruunilaigulise värvusega kalake – hink. Öise eluviisi ja erakliku loomuga hink võib oma värvust muuta vastavalt veekogu põhja värvusele. Poolenisti pinnasesse kaevuv hink laseb suust läbi suurel hulgal liiva ja kõdunevaid taimejäänuseid, eraldades sellest massist söögiks kõlblikud osakesed – pisivähilised ja putukavastsed. Hingul on suu juures kolm paari väikesi poiseid.

Emased saavad suguküpseks 3–4-aastasena, isased mõnevõrra varem. Koeb juunis madala veega taimestikurikastes kohtades. Aeglase kasvuga kala, kes arvatavalt võiks kasvada kuni 14 cm pikkuseks ja 60 g raskuseks.
Eestis on hink võrdlemisi laialt levinud, seda nii vooluvetes, järvedes kui ka rannikumeres. Eesti Loodushoiu Keskuse andmetel on sisevetes hingu asustustihedus kõige kõrgem Narva jões ja Emajões.

Võldas, Cottus gobio
Klass luukalad, selts meripuugilised, sugukond võldaslased
Võldas esineb Euroopas Gröönimaa ja Skandinaavia põhjaosast kuni Itaalia lõunaosani. Eestis on võldast leitud 77 jõest, ojast ja järvest. Samas on võldase levik kõigis Mandri-Eesti vesikondades lünklik ning igas vesikonnas leidub jõestikke ja veesüsteeme, kus ta puudub.
Tegelikult on võldas Eestis esindatud kahe ökoloogiliselt ja mõõtmetelt erineva vormina. Väiksem riimveevorm eluneb Läänemere rannikuvetes ega sisene jõgedesse. Mageveevorm on suurem.
Öise eluviisiga võldas vajab eluks kruusast-kivist põhja ja jahedat hapnikurikast vett. Võldas on paikse eluviisiga põhjakala ja võrdlemisi väikese levimisvõimega, seega osutuvad ebasoodsate elutingimustega jõelõigud talle tihti levila laiendamisel ületamatuks takistuseks.

Oma iseloomuliku välimuse tõttu (suur pea, silmad kõrgel pealael) kutsutakse võldast ka härjapääks ja järvekuradiks. Suurim Eestis püütud võldas oli 13 sentimeetrit.

Lõhi, Salmo salar
Klass luukalad, selts lõhelised, sugukond lõhilased
Lõhi on merest jõkke kudema tulev siirdekala. Noorkalad veedavad oma esimesed eluaastad jões. Sellel eluperioodil on neile iseloomulik põhjaeluviis. Elupaigana eelistavad nad kivise või liivase põhjaga, vähese taimestiku ning jaheda ja hapnikurikka veega jõelõike. Pärast 2–3 jões veedetud aastat siirdub lõhi merre. Tagasi oma sünnijõkke pöörduvad nad kudema umbes 4–6-aastastena (emased). Kudemine algab novembris, kui veetemperatuur langeb alla 6 °C. Lõhe koelmukohti iseloomustab kruusane põhi, mõõdukas voolukiirus (üle 0,5 m/s) ja sügavus vahemikus 0,5–2 meetrit. Emane otsib kudealal sobiva koha, kaevab tugevate sabalöökidega paari meetri pikkuse 10–30 sentimeetri sügavuse ovaalse pesalohu, heidab sinna marja, mille juuresolevad isased viljastavad. Seejärel katab emane pesalohu kruusaga ja liigub ülesvoolu kaevama uut pesalohku. Pärast kudemist lõhe enamasti sureb.

Minevikus oli Eesti tähtsaimaks lõhejõeks Narva jõgi. Pärast Narva hüdroelektrijaama tammi ehitamist lõhe enam oma looduslikule koelmule ei pääse. Samasugune lugu on ka teiste Põhja-Eesti lõhejõgedega, kus kalade kuderännet segavad inimese ehitatud tammid. Siiski on põhjarannikul teada kümmekond jõge, kus lõhi koeb. Tõenäoliselt jõuab ta mööda Koiva jõge ka Vaidava ja Peetri jõkke Lõuna-Eestis.
Jões elades sööb lõhe väikseid limuseid, putukavastseid ja teisi selgrootuid. Meres elades on põhitoiduks aga kalad (valdavalt kilu ja räim). Jõkke kudema tulnud lõhe ei toitu.



Riho Västrik (Tasakaal)
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?