2/2007



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
DDT – kas ainult vaenlane?

Et läinud sügisel loobus maailma tervishoiuorganisatsioon WHO oma 30 aastat väldanud hoiakust ja kiitis DDT kasutuse malaariakontrolli vahendina heaks, ütleb faktina rohkem kui esmapilgul paistab. Lugu kemikaalidega pole lihtne. DDT, mis tapab ja pärsib elutegevust, on mingis osas osutunud vajalikuks.

Põige elluastumisaega
Punamässaja Lenin, kelle teoseid tuli noorpõlves ropp-palju raamatukogu laenutusletilt lugemislauale ja sealt jälle tagasi tassida, formuleeris: “Nõukogude võim + kogu maa elektrifi tseerimine = sotsialism”. Neli aastakümmend hiljem oli planeedikuuendikul võimul joviaalne õlgkaabuga kiilaspea Hrushtshov, kes lisas leninliku võrrandi vasakpoolde “pluss kogu maa kemiseerimine” ja sai parempoolele tulemuseks koguni kommunismi.

Kõik tulevikumured pidi lahendama keemia – kuni selleni välja, et 1960. aastate ulmejuttudes kõndisid 21. sajandis ringi suurepäised hambutud olendid, kes toidu mälumisele aega ei raisanud: tuli vaid neelata kõiki vajalikke aineid sisaldavaid tablette. Keemia oli toona – uskuge või mitte – kõrgkoolides üks populaarsemaid erialasid, umbes midagi praeguse hispaania fi loloogia või rahvusvahelise ärijuhtimise taolist. Mäletan, et üliõpilaskohale Tartu ülikooli keemiaosakonnas sai 1965. aastal, mõni kuu pärast Nikita Sergejevitši ajastu lõppu, kindlalt loota veel vaid see, kellel oli “viite” sekka lipsanud mitte rohkem kui üks “neli”. Samas – ega seda keemiat meie igapäevaelus veel eriti palju olnudki. 1940. aastal Ameerikas revolutsiooni teinud nailonsukad olid ka sotsialismi eeliseid nautivate naiste jalas ja meestel oli kodus – tuntud laulu tsiteerides – “mitu nailonsärki tsellofaani pakitud”. Aga enamik kõiksugu plastvidinaid oli veel stantsimata. Kus nõukogude keemiatööstuse saavutusi küll kokku ei hoitud, oli põllumajandus. Põlluserva või aianurka ununenud kunstväetisekotist said rammu ka ümbritsevad veekogud, kahjuritõrjeks tuli ikka aina kangemaid kihvte. Ja üks “täiesti ohutu, aga samas tõhus” mürk oli küllap igas kodus – üks valge pulber. Tol ajal pidasid teadlased seda tõepoolest ohutuks. Seda sai raputada voodisse, kuhu kusagilt lutikad olid tulnud, või koerale, kes kirbud tõi, või kööki siginenud prussakate teele. Selle pulbri rahvapärast nime “dust” (hääldati palataliseeritult) teadsin ma kindlasti juba koolieelikuna; küllap alles koolis selgus, et õigem on tema kohta öelda DDT – ja varakult tärganud keemiahuvi toel sain selgeks juba enne, kui keemiaraamat mu koolikotti tuli, selle lühendi lahtimõtestuse: dikloordifenüültriklooretaan. Nobeli preemiaga teenekas malaariatõrjuja Alles ülikoolieas sain teada Ameerikas juba mitu aastat sensatsiooni teinud ja koguni kadunud president Kennedyt sekkuma pannud raamatust “Hääletu kevad”, autoriks bioloogist literaat Rachel Carson. Selles näidati mustvalgel ja rohkete näidete toel, et nii kõrgelt hinnatud dust polegi “täiesti ohutu”, pigem otse vastupidi: ülimalt ohtlik nii loodusele kui ka looduse kuningale. DDT esmasünteesija aastal 1874 kinnitatakse olema Othmar Zeidler; olluse putukatapuvõim avastatud aga alles 1939. aastal. Üks alalisi teadussaavutuste edendajaid on ikka olnud militaarne musklimäng. Dustki leidis tõelise täisrakenduse II maailmasõja aegu. Ta aitas päästa hulga inimesi, kes muidu langenuks putukate edasikantud malaaria või tüüfuse ohvreiks. Seda sugugi mitte ainult rindel: ka tsivilistid ei hoidnud kokku ei DDT-õlilahust, et tappa sellega seintel lösutanud sääski, ega DDT-pulbrit, et dustitada tüüfust levitanud täisid. Pole üllatav, et DDT tapajõu ülesleidja, Šveitsi fi rma Geigy Pharmaceutical keemik Paul Hermann Müller sai 1948. aastal Nobeli meditsiiniauhinna. Sõja järel ülendus DDT põllumajanduses laialdaselt tarvitatud insektitsiidiks. Just DDT toel saadi Euroopas ja Põhja- Ameerikas lõplikult võitu malaariast. Tõsi, juba enne oli moskiitode väge tõhusalt kahandanud märgalade armutu kuivendus ning tervishoiu- ja elatustaseme üldine tõus. 1955 algatas maailma tervishoiuorganisatsioon WHO üleilmse malaariatõrjekampaania, mis toetus jätkuvalt suuresti DDT-le. Esialgu oli ettevõtmisel tohutu edu: varasemalt 192-lt surmalt 100 000 inimese kohta tuli haigusel taanduda vaid 7 surmani. Kuid peagi selgus, et paljudel sääseasurkondadel tekkis vastupanuvõime mürgile. DDT neid enam ei murdnud. Seepärast Musta Mandri lõunaosas ei saavutatudki kaugeltki viidatud rekordilist surmataseme alanemist. Rööbiti kahtlustega suurepärase insektitsiidi putukatapuvõimes süvenesid kahtlused tema väga heades mõrvarioskustes mis tahes muude oleste kallal. Esmalt märkasid loodusesõbrad, et linnuelu vaesestub. Või et kalad saavad kalatiikides pärast sääsetõrjet otsa. Või et röövlinnud on hakanud munema kummaliselt hapra koorega mune, mis enam hauduva emalinnu raskusele vastu ei pea. Esimene teadaolev kodanikualgatuslik võitlusgrupp kemikaalide liigtarvituse vastu tekkis Ameerikas 1957. aastal, paraku ei leidnud nende esimesed aktsioonid piisavat kõlapinda. Vaja oli võimsamat jõudu, sealhulgas teadlaste sekkumist. 1962. aastal sai bestselleriks zooloogist ja merebioloogist kirjaniku Rachel Carsoni raamat “Hääletu kevad”. Carson, ülemaailmse keskkonnaliikumise rajaja Pennsylvania väikeses perefarmis sündinud Rachel Louise Carson (1907–1964) töötas pärast zooloogiamagistri kraadi kaitsmist USA kalandusbüroo nooremuurijana, kelle töö oli muu hulgas kohustus kirjutada loodusteadust populariseerivaid artikleid. Carson sai 1949. aastaks vahepeal kalandus- ja looduskaitseametiks muudetud büroo kirjastuse peatoimetajaks ning 1951 ilmus tema esimene bestselleriks saanud, auhindu toonud ja fi lmiloojaidki inspireerinud teos “Th e Sea Around Us” (“Meri meie ümber”). Niisiis polnud 1962. aastal trükitud “Silent Spring” kindlasti mitte algaja grafomaani vusserdis; hääletut kevadet ennustanud kirjatööle olid eelnenud ka mituteistkümmend aastat väldanud tähelepanekud kloor- ja fosfororgaaniliste sünteesmürkide ohjeldamatust võidukäigust ning selle mõjust loodusele. Nimeka kirjanikuna sai teokas naine pärida tuntud teadlaste, keemikute, bioloogide, sealhulgas entomoloogide, ning meedikute kinnitust ja toetust. Läbi suurte raskuste ilmunud “Hääletu kevad” – keemiatööstureile ei jäänud naise tegevus saladuseks – osutas seosele loomastiku vaesestumise ning kloor- ja fosfororgaaniliste pestitsiidide ülekasutuse vahel. Carson paljastas varem vähetuntud tõe sellest, kuidas tohutu hulk tööstustoodangut ja jäätmeid paisatakse loodusesse, vette ja inimeste elukeskkonda vähimagi mureta selle mõju pärast. Ta tõi välja, et mürkide ülekasutus laseb tekkida mürgiresistentsetel putukapopulatsioonidel, keda samal moel enam edasi hävitada ei saa; pealegi tõi järsk asurkonna kahanemine kaasa putukate tohutu sigimishoo ning lõi sageli rivist välja kahjurite loodusvaenlased või paiskas rööpailt lausa kogu ökosüsteemi talitluse. Juba enne raamatu ilmumist algas võimas vasturünnak, kus esimest viiulit mängisid mõistagi suured keemiakontsernid, teiste seas tänini kurikuulsad Monsanto ja American Cyanamid. Sekundeerisid ka riigi põllumajandusministeerium – ja mis seal pattu salata – hulk “paindlikumaid” teadlasigi. Autorit nimetati küll hüsteeriliseks vanatüdrukuks, küll diletandiks (sest Carson polnud ju ei keemik ega füsioloog, vaid merebioloog), isegi kommunistiks. Teda süüdistati katses paisata moodne maailm tagasi keskaega, kus inimese üle valitsevad söödikud ja haigustekitajad. Muidugi ei kohkutud demagoogiliselt kinnitamast, et Carson tahab keelata igasuguse pestitsiidikasutuse, ehkki kirjanik on otsesõnu osundanud hollandlast doktor Briejèri: Practical advice should be “Spray as little as you possibly can” rather than “Spray to the limit of your capacity”. (Praktiline nõuanne peaks olema: “Pritsi nii vähe kui võimalik”, aga mitte: “pritsi nii palju, kui jõuad…” Ain Raitviiru tõlge. “Hääletu kevad”. Tallinn, Valgus, 1968.) Kogu vastutöötamise kiuste sai raamatust bestseller, mis tõi autorile tohutu avaliku tähelepanu ja autasusid. Pestitsiiditeema tõusis päevakorda kogu maailmas, nii et 1960-ndatel olid Carsoni vaated üldtunnustatud. Mõni nope DDT paturegistrist DDT pahelisuse üks hulle külgi on see, et ta koguneb organismidesse, eriti rasvkudedesse ning kandub kumulatiivselt piki toiduahelat edasi. Kõige rohkem on teda ikka toiduahela tippu kuuluvais kõrgemates loomades, sh inimeses. Lagunema see patutegija ei kipu: poolestusaega (s.o perioodi, millega pool olemasolevast ainehulgast millekski muuks muutub) hinnatakse 2–15 aastani. Vees peaaegu lahustumatuna jääb ta pinnasesse kauaks püsima. Muutusviisid – fotolüüs ehk lagunemine valguse toimel ja biodegradatsioon – on aeglased; pinnases tekkivad lagusaadused DDE ja DDD on aga samuti ohtlikud, mõnes aspektis mõne uurija hinnangul isegi ohtlikumad kui DDT. USA-s keelati igasugune DDT kasutus 1972. aastal. 1970. aastate alguses leiti seda mürki praktiliselt kõikidest ameeriklaste vere- ja rasvkudede proovidest. 1970-ndate lõpus võis tõdeda teatavat langust, ent DDT või tema lagusaaduste hulk oli jätkuvalt ohtlikult kõrge. Enam ei vaja tõestust kinnitus, et DDT pani kaltsiumi ainevahetust muutes õhenema röövlindude munakoored, samuti on ta ohtlik lootele. Küllap oligi üks mõjuvamaid ajendeid, mis kallutas rööbiti nn Agent Orange’i skandaaliga USA ühiskondlikku arvamust DDT täielikule keelustamisele, asjaolu, et armastatud rahvuslind valgepea-merikotkas sattus ootamatult hukuohtu: allakäigu põhjused väideti peituvat just DDT ülekasutuses. Ohtlik on DDT mitmetele vee-elukatele ja kahepaiksetele. Mürgi kahetisest mõjust putukaile oli juba juttu: ühelt poolt on DDT esialgu tõesti tõhus kahjurihävitaja, sageli tekib aga tema ülekasutuse korral putukail resistentsus ehk mürgikindlus. Ja veel hullemad on mürgi liigtarvitusest tingitud nihked putukaasurkondades: arvukuse ajutisele langusele järgnevad enneolematud arvukusvohangud, samuti kahjurite looduslike vaenlaste häving. Üllataval kombel pole siiani sugugi ühene uurijate arvamus DDT toime kohta inimesele, ehkki töid on ilmunud rohkesti. Näiteks oleks ilmselt üsna mõttetu üritada ennast DDT-d kugistades tappa: küllalt suuredki kogused seda ainet kutsuvat halvimalgi juhul enamasti esile vaid oksendamise. Just see, et Carson nimetas oma raamatus DDT-d ka ohtlikuks kantserogeeniks ehk pahaloomuliste kasvajate tekitajaks, on tema töö teinud üsnagi haavatavaks: otsest seost pole tänini keegi selgelt välja toonud. Näiteks Ameerika Ühendriikide keskkonnaagentuuri kantserogeenide süsteemis on DDT ühel pulgal kohvi ja bensiiniga. Samas kinnitavad teised teadlased, et emaüsas DDT-ga kokku puutunud lapsel on suur oht arenguhäireteks, samuti võivat selle aine või tema lagusaaduste mõjul rasedus katkeda või olla enneaegseid sünnitusi. Võimalikuks peetakse, et DDT häirib sisesekretsiooniorganite talitlust ning närvisüsteemi. Üsna üheselt arvatakse, et see pestitsiid põhjustab eriti meessoost inimesel sigivushäireid. DDT ja kaasaeg Esimesed riigid, kus DDT keelu alla pandi, olid 1970. aastal Norra ja Rootsi. 1970–1980 kehtestati keeld põllumajanduskasutusele valdavas osas arenenud maades, vist viimaseks jäi Ühendkuningriik 1984. aastal. Malaariatõrjevahendina on DDT selles maailma osas püütud asendada teiste, vähem aega säilivate, aga ka kallimate insektitsiididega. Arengumaailmast pole DDT kuhugi kadunud; vähemalt mitte neist (troopika)riikidest, kus tüüfus ja moskiitode edasikantav malaaria on jätkuvalt tõsised tervishoiuprobleemid. Aga sääsetõrjet tehakse nüüd sealgi märksa vaoshoitumalt, enamasti piirdutakse vaid majasisese pritsimisega, kusjuures eelnevalt eemaldatakse hoolikalt majapidamissaadused. Selline töötlus ei ole päris kindlasti võrreldav kunagise põldude lauspritsimisega. Nii on teada võrdlus Lõuna-Ameerika väikeriigi, 215 000 km2 Guyana kohta: seal malaariatõrjeks pritsitav DDT-kogus on laias laastus võrreldav hulgaga, mis dusti hiilgeaegadel puistati ühe kasvuperioodi jooksul neljaruutkilomeetrisele puuvillaväljale! DDT-ohu tunnetamise algusaegadel komplitseeris olukorda just see, et kui mitmesuguste doonororganisatsioonide eestvõttel hakati piirama selle mürgi tarvitust malaariatõrjevahendina, siis põldudele pritsiti teda pidurdamatult veel tükk aega edasi ja nii tekkisidki DDT-resistentsed putukaasurkonnad. 2001. aastal ratifitseeritud ja 2004. aastal jõustunud Stockholmi konventsioon, millega on liitunud 98 riiki, kutsub üles mitte ainult DDT-d, vaid ka teisi püsivaid orgaanilisi saasteaineid keelustama. Ometi leiavad praegu paljud arvamusliidrid, et DDT täielik eemaldus malaariaohtlikest maadest oleks pehmemalt öeldes põhjendamatu ja kurjemalt väljendudes lausa kuritegelik – vähemalt nii kaua, kui on leitud mingi ohutum tõhus alternatiiv. Kinnitatakse, et seni teada muud vahendid on DDT-st kallimad, inimesele ohtlikumad ja sageli ebatõhusad. Pole raske leida radikaalseid süüdistusi, et DDT keelu tõttu sureb igal aastal 2 miljonit inimest. Üsna levinud on rikka Lääne süüdistamine silmakirjalikkuses: DDT keelati siis, kui nende kodus oli malaaria juba võidetud; arengumaade inimeste saatus ei huvitanud kedagi. Kirjanik Michael Crichton on söandanud lausa ette heita, et DDT keelustajad on tapnud rohkem inimesi kui Hitler. Maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO ametlikud andmed on siiski vaoshoitumad: malaariasse surevat aastas miljon inimest, igast kümnest üheksa Aafrikas, valdavalt väikelapsed. Samas lisatakse, et malaariast mingil moel pääsenud inimesed on sageli sedavõrd nõrgad, et neid tapavad teised tõved. Igatahes on fakt see, et just läinud sügisel loobus WHO oma 30 aastat väldanud hoiakust ning kiitis DDT kasutuse malaariakontrolli vahendina heaks, rõhutades muidugi vajadust järgida kindlaid reegleid ja kombineerida mürgipuistet muude vahenditega. Nii või teisiti: DDT näitel pole raske mõista, et ohutuses saab veenduda vaid väga pika aja jooksul – kui üldse – ja et see veendumisaeg võib optimistlikult kergekäelise katsetamise korral kaasa tuua taas midagi ettearvamatut. DDT-st REACH-ini Alates ajast eelmise sajandi keskel, mil pimesi usuti keemia lahendavat kõiki probleeme, on jõutud direktiivini toreda nimega REACH, mis reguleerib kemikaalide kasutust. Kas REACH-ist võib võrsuda kuldne kesktee, mis väldib äärmusi aine lausärakeelamisest üleekspluateerimiseni? Ekspertide hinnangul on tõsiseid puudusi ka REACH-il. Näiteks miks peaks ohtliku aine registreerimiskohustuse piiri sättima alates ühest tonnist? Tänapäeva teadusel on välja käia aineid, mis võivad ohtlikud olla üliväikestes kogustes. Euroopa Liidus kasutatavast umbes 100 000 ainest tuleb selle kohaselt registreerida vähem kui kolmandik. Küsitavusi on veel ja veel, mida arutades pole sugugi ülearune kurbi DDT-kogemusi meeles pidada. Me ei üritagi selgusele jõuda, kes on tõele lähemal: kas need, kes kiidavad REACH-i kui tõeliselt ajaloolist sündmust, või need, kes kinnitavad, et jälle kord on Euroopa seadusemeistrid tööstuslobile selgelt alla jäänud. Küllap on tõde, nagu ikka, kusagil poolel teel.



Toomas Jüriado
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013