5/2008



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

raamaturott
Õnnelik saar

Bengt Danielsson
Kirjastus Eesti Raamat, 1965
(sari Maailm ja Mõnda)
Tõlkinud Eha Masing

Osadel inimestel on võime mäletada lõbusaid ja õnnelikke hetki. Rohkem kui elu pahupoolt ja argimuresid märkavad need inimesed enese ümber tõeliselt armsaid lugusid, avastavad toredaid filme ja raamatuid. “Leidsin sinu jaoks antikvariaadist,” ütles sõber Epp ja pistis mulle kätte Bengt Danielssoni raamatu “Õnnelik saar”.
Esimene pilk raamatu sisekaanele ei lase seda enam käest panna, nii uskumatu tundub kaart saarest. See saar on justkui merre visatud rõngas, mõõtudega 40x14 kilomeetrit, maismaapinda on rõngal pisut üle 40 ruutkilomeetri.
Üle merepinna ulatub maa vaid kuus meetrit. Seal õõtsuvad kookospalmid ja rõnga keskel vaikses laguunis elavad haid olevat justkui hoovikoerad, kes lähevad vaid võõra kallale. Ümber vahutab karisid täis ookean.
Raroia asub Prantsuse Polüneesias Lõuna-Ameerika ja Austraalia vahel ning on kuulsaks saanud kohana, kus jooksis karidele Kon-Tiki ekspeditsiooni parv. Danielsson oli üks ekspeditsiooni liikmeid. Ta sõbrunes saareelanikega ning pöördus sinna hiljem koos abikaasaga tagasi. “Õnnelik saar” on Rootsi antropoloogi kirjeldus elust Raroial 1950. aastatel, mil saarel elas 120 põliselanikku.
Unistus palmisaarest ei ole ilmselt võõras kellelegi. Lapsepõlve seiklusjutud (kapten Pikksuka saar!) on loonud kujutluspildi palmisaarest kui paradiisist. Danielssoni raamat näitab, et viimane võrdlus ei olegi nii väga liialdatud. Saareelu võib eurooplasele näida sama uskumatu kui elu Marsil.
Näiteks lastekasvatus – tulevasel emal on lapse isast üsna ähmane ettekujutus. Peale sündi vaadatakse, kellega laps kõige rohkem sarnaneb. Väljavalitu ei vaidle tavaliselt vastu, sest isaks olemine ei too kaasa kohustusi ega muresid. Kui partnerid tahavad koos elama asuda, ongi laps olemas. Kui isa ei leita, leidub alati keegi sugulane, kes lapse hea meelega adopteerib. Lapsed kaasatakse igapäevatöösse, kohustused on lihtsad, kuid elulised. Kui need täidetud, on lapsel vabadus teha, mida ta soovib.
Raamatust saab teada, kuidas ikkagi täpselt kilpkonni püütakse ja et hiiglaslikku kalaparve on võimalik lihtsalt palmilehtedest kokku keerutatud köie abil kaldale transportida. Saab lugeda, kuidas varutakse polüneesia kulda – kookosrasva (koprat).
Milline on Raroia saatus?
Danielsson lõpetab aastal 1953 oma raamatu sõnadega, et tulevikus me õnnelikku saart enam eest ei leia. Vaatamata saarte isoleeritusele imbub tänapäevane elu Tahitilt Raroiale, tuues kaasa uued toitumistavad, alkoholi laastava mõju, haigused. Kõik see teeb lõpu lihtsale ja idüllilisele elule.
Kosutav on siiski teada, et elu saarel käib edasi. 2007. aastal läks kooli 20 last ja elanike arv on tõusnud 200 piirimaile. Tiit Pruuli reisimärkmetest saab teada, et raroialased kurdavad soojenenud merevee üle, mis põhjustab kalasaagi vähenemist. Järjest vähem toodetakse koprat, endiselt püütakse pärleid ja kala. Korra nädalas käib saarel lennuk, see lennutab kohale umbes 500 turisti aastas.
PS. Vanadel Venemaa merekaartidel on Raroia nimeks Barclay de Tolly ja selle nime andis talle kaasmaalase auks esimese eurooplasena saare avastanud baltisakslane Adam Johann von Krusenstern.



Eeva Peedimaa, geograaf
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013