Avalik linnaruum on see osa linnast, kus igaüks saab vabalt viibida. Avalikku linnaruumi võib vaadelda kui linna elutuba – seal puhatakse, kohtutakse omavahel, seal liigub linna tulnud külaline. Avalikul ruumil on linnaarhitektuuris keskne roll – sellest sõltub, kuivõrd ahvatlev tundub linn elamiseks ja külastamiseks. Haljasalad moodustavad enamasti suurema osa avalikust ruumist.

Linna tunneme selle järgi, kuivõrd mitmekesiseid võimalusi pakub avalik ruum ootamatuteks sündmusteks, kui palju erinevaid olemise kohti leidub erinevate meeleoludega mitmesugustele inimestele. Kui see koosneb vaid tavalistest tänavatest ja vähestest traditsioonilistest parkidest, kus on lihtsalt puud ja muru, siis linn on üksluine.
Keila tundub olevat linn, mida esmakordselt kohaletulnu tajub just niisugusena – tüüpilise igava Eesti väikelinnana. Keila haljasalasid ja huvitavamaid kohti hakkasin nägema alles siis, kui linna kaarti uurisin.
Kõndides hoolega läbi kõik nurgatagused, paistab linn märksa mitmepalgelisem. Keila lääneosas on endise tankipolgu ala, mille tehismäed ja laiad tankikoridorid loodusliku metsa vahel on loonud tõeliselt omalaadse maastiku. Endised tankide rajad on praegu kujunemas Keila põhilisteks suusaradadeks.
Keila teises servas, keskusest vaid mõnesaja meetri kaugusel, võib sattuda ootamatult jõe kaldale. Jõeäär on praegu välja surnud, kuigi just selle kaldalt on Keila asustus saanud oma alguse. Raudteesilla kõrval on eestlaste tuhandete aastate vanune asulakoht, veidi eemal jõesaarel väikelinnuse varemed.
Keilas asub tõeliselt keskse koha peal – keskväljaku, raudteejaama ja suurema elurajooni vahel – avar võimalusterohke keskpark. Aktiivseim puhkeala Keilas on männik, mille sisemuses leidub lauluväljak ja staadion ning naabruses uus tervisekeskus.

Jätkuv maastik. Huvitaval kombel on linna plaani vaadates kõik loetletud pargid tegelikult kenasti üksteise järel pea katkematus rivis. Praegu seda ei tunneta, kuid ometi võiksid nad moodustada tervikuna töötava suure mitmekesise puhkeala. Keila võiks olla linn, kus elamise eeliseks on elurajoonide vahetu kontakt üheaegselt nii linnaümbruse teedega kui ka keskse jätkuva avaliku ruumiga.
Linna tunneme suures osas ka selle kaudu, kuidas linn meid avalikus ruumis juhib ja missuguseid vihjeid annab – kuhu viivad teed ja rajad, mis neilt radadelt paistab ja kuivõrd ahvatlev tundub edasi kõndida või sõita. Kui linn vihjab nii, et satudki meeldivatesse kohtadesse, võid linna lausa armuda. Kui linn vihjab valesti, viies sind mõttetutesse kohtadesse, pead kogu linna mõttetuks. Kui linn ei vihjagi, ning pead ise liiga palju otsima ja pead vaevama, muutub linn väsitavaks.
Autosõitja ja jalgsikõndija tajuvad erinevaid vihjeid. Hea linn vihjab autojuhile, kuidas saab näiteks mugavalt linnast välja ja kuidas saab mugavalt keskusesse. Jalamehele võiks linn vihjata, kuidas pääseda keskusesse, kuidas rongijaama, eelkõige aga seda, kuidas pääseda parkidesse ja avaramasse avalikku linnaruumi ning mis suunas see jätkub.

Katkev jätkuvus. Kuigi Keilas on põnevad paigad olemas, ei anta neist kohtadest kulgejale õigesti märku. Nii linna esmakordselt sattunu kui ka püsielanik juhitakse väärtuslikest paikadest eemale igavate elurajoonide vahele. Külaline lahkub linnast ükskõikne ilme näol, elanik läheb mornilt koju.
Kaks lihtsat näidet võiks illustreerida, miks Keila keskväljakule sattunul jätkuvuse tunne puudub ning kuidas saaks seda luua. Keskväljak on raudteejaama kõrval oluline punkt, sest seal põimub suur osa linna aktiivsusest ning palju teekondi algab just sealt.
Esimene näide. Keskväljak ja Keskpark on ülimalt lähestikku, hea visuaalse sidemega. Aga nende vahele jääb veider liiklussõlm, midagi ristmiku ja parkla vahepealset, mis suunab linnas kulgeja pargi asemel kitsastele kõnniteedele. Selles kohas piisaks ainult väikesest ümberehitusest, mis võimaldaks inimesele liikuda otsesuunas keskparki. Pisike linnastruktuuri muutus võib pikemal jalutuskäigul olija viia hoopis teises suunas ning jätta talle linnast hoopis teise mulje.
Teine näide. Keskväljakult jõeparki viib mõnus otsetee, teedestruktuur näib kutsuvat õiges suunas. Kuid raja ümber laiutab mahajäetud maa, mille keskel on 1980. aastate lõpul poolelijäänud postmodernistliku turuhoone karkass. Keskväljaku poolt vaatajale antakse märku, et linn saab läbi ja edasi pole tal asja, ning jääbki jõekallas avastamata. Turuhoonele mõne avaliku funktsiooni sissepuhumine oleks piisav vihje andmiseks linna jätkuvusest selles suunas.
Need olid muidugi vähesed näited paljudest. Kuigi veider on nii detailseid küsimusi mainida linna üldplaneeringu kontekstis, saab sageli just väikeste asjade kaudu kogu linna mõjutada.
Kuna jätkuv puhkeala on valmiva üldplaneeringu üks olulisemaid elemente, muutub oluliseks ülesandeks ka niisugused asjad üles leida. Linna punumine ümber avaliku ruumi ja selleks vajalikud liigutused ulatuvad samas üle kogu linna – ka näiteks transpordiskeemi planeerimisse, et mõni uus suurem magistraal ei lõhuks pargivööd või elurajoonide paigutust, et need haakuksid mugavalt avaliku ruumiga.
Kuidas linnaruum tegelikkuses välja kujuneb, on üsnagi etteennustamatu. See sõltub kohapeal tegutsevatest linnajuhtidest ja ettevõtjatest, majanduslikest võimalustest ja paljudest juhustest. Üldplaneeringu roll on avaliku linnaruumi osas paratamatult vaid suunav ja informeeriv, tulemused ilmnevad enamasti alles aastakümnete pärast.