2/2003



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Roheline Laine
ÖKOKUNST EESTI MOODI

Margit Joonas. Installatsioon "Sõda ja Rahu"
“Roheline laine” on rubriik, mis tutvustab rohelist mõtteviisi visuaalkultuuri vallas – kunstinähtusi, mille ideeliseks vundamendiks on teadmine looduskeskkonnast kui lakkamatust polüloogist, kui ajatust ringlusest, milles energia ja vormi loov kood pidevalt kohti vahetavad. “Roheline laine” on ka Eesti esimene ökokunstinäitus, mis leiab aset käesoleva aasta aprillis-mais Tallinna Kunstihoones. “Roheline laine” püüab nähtavaks ja kuuldavaks teha seda, kuidas looduskeskkond end eesti kaasaegses kunstis sisse on seadnud.

Kui seltskondlikus vestluses lausuda sõna “ökokunst”, siis seostub see enamusele jutukaaslastest kas keskkonnasõbraliku tootedisainiga või siis Greenpeace’i vaimus propagandistlike plakatitega. Esimest peetakse “ökoks”, sest kasutab igapäevase elukeskkonna kujundamisel looduslikke materjale, teine aga juhib häälekalt tähelepanu süvenevale ökoloogilisele kriisile ning rõhutab looduse kaitsmise vajadust. Äärmisel juhul tekib assotsiatsioon maakunstiga. Kõigis neis suhtumistes on üksjagu tõtt, kuid ometi on säärane lähenemine pinnapealne. Mis siis õieti on ökokunst ja milline on see Eestis?

Kunsti ja looduse suhted on palju mitmekihilisemad, kui seda looduslähedased tarbeesemed või radikaalsed keskkonnaaktsioonid eeldada lubaksid. Ökokunsti võiks tinglikult ette kujutada sellise konstruktiivse ja omajagu eksperimentaalse mänguväljakuna, kus kohtuvad ühelt poolt ökomaailm ja teisalt kunstimaailm. Siit siis ka selle mängu ingliskeelne nimetus –eco art.
Mida endast kujutavad need kaks maailma, mille koostoimimise tulemust võib pidada ökokunstiks? Arvan, et need on tegelikult konstruktsioonid, mis aja jooksul ladestunud inimkonna kollektiivses teadvuses.
Ökomaailm on konstruktsioon, mida me tavaelus nimetame lihtsalt looduseks, kunstimaailm aga kunsti-nimeline konstruktsioon.
Mõlemad on kindlasti tekstilised nähtused, s.t neid teadvustatakse lähtuvalt neid ümbritsevast tohutust tekstikogumist – esimese puhul looduslootundides õpitu, igaõhtused ilmateated, aim geneetikast, geneetikast, teise puhul näiteks teadmine kõrgkunstist kõrvuti reklaamiga, Mona Lisa, muuseumid jne.
Need on hiiglaslikud, oma terviklikkuses hõlmamatud ja pidevas muutumises süsteemid.

Ökokunst on nende kahe maailma ühisosa –ühelt poolt esteetiline ja teiselt poolt elu ning korrapärastunud kaose kvaliteet. Ökokunsti ideeliseks aluseks võib pidada teadmist looduskeskkonnast kui ruumist, kus kõik on kõigega seotud, kus toimub elus ja eluta aine pidev ringlus ning põhjuslikud seosed pole kunagi lõpuni nähtavad.
Eesti kaasaegne visuaalkultuur on tihedalt seotud looduse ja looduskeskkonnaga. Mis võivad olla selle põhjuseks ja kuhu ulatuvad meie ökokunsti juured?
Kindlasti on eesti ökokunsti tugevasti mõjutanud nähtused, millega igapäevaselt silmitsi seisame, näiteks tööstus- ja militaarreostuse hädad. See viib väljapeetud protestini 20. sajandil juurdunud tarbimismentaliteedi ja loodusvaradesse pillavalt suhtumise vastu.
Teisalt on ökokunst ühenduses meie maastikumaali pika traditsiooni ja ülikõrge prestiizhiga. Meid on tugevalt mõjutanud 19. sajandi baltisaksa kunstnikud ning seejärel Pallase maalikool. Tavainimese jaoks on maastikuvaatega tahvelmaal lausa kunsti sünonüüm.
Siiski on ajad muutunud ning juba ammu pole maastiku-, lille- ja loomamaal ainsad kunsti ja looduse kokkupuutepinnad. Nüüdiskunsti väljendusvahendid ulatuvad orgaanilisi materjale kasutavast installatsioonist video- ja fototehnikani. Kuid ökokunstis on materjal viimasejärgulise tähtsusega. Esmajoones on oluline suhe looduse seesmise loogikaga.
Kolmandaks ja võib-olla kõige olulisemaks põhjuseks, mis toob sedavõrd palju loodust meie kunsti, on esiajaloolisest minevikust pärit boreaalne ilmavaade, mida erinevate kultuuride sissetungid lõpuni hävitada pole suutnud. Ökokunst toob pinnale loodusrahvastele omased suhtumised – vaatleb ümbritsevat tervikuna, arvestab loodusjõududega.
Eesti ökokunst väärtustab elu selle mitmekesisuses ning vaatleb inimest lülina hiigelsuurest sõltuvussuhtekimbust, millele on nimeks antud ökoloogia. See on enese kui inimese väiksuse ja kaduvuse tajumine ja teadvustamine, seesama kulunud “aukartus elu ees”, hool ja mure meid ümbritseva elukeskkonna pärast.

Raoul Kurvitz. Sekundaarsed skulptuurid. Ida-Euroopa tasandike noorus ja keskiga I-II
Videod ja fotod. Jaan Toomiku videofilmi “Isa ja Poeg” pean eesti ökokunsti keskseks teoseks – see kõnetab kõikehõlmavat elu ja olemise järjepideva kulgemise ideed.
Kunstnik kehastab olemise ajalikku ilmnemist kõrvuti selle meditatiivsete ja mitteteadvuslike tasanditega. Kunstnik on teoses maise ja taevase vahendaja, kes saabub vaataja ette maa ja taeva kokkupuutepiirilt ning kaob teose lõpus selle piiri taha tagasi. Iga tuleku ja mineku vahele jääb teekond, iga sündimise ja suremise hetke vahele olemas olemine. Ajatu ringlus, teadmine järjepidevusest ja aukartus selle ees võiksidki olla märksõnad, mille valguses mõtestada Toomiku videot, mille objekt asub tegelikult inimesest väljaspool.
Peeter M Lauritsa “Psühhosoikumi” seeriasse kuuluv “Õhtud metsas” läheneb poeetilisel moel looduse ja kultuuri suhtele, ürgsele kõiksusele ja tsivilisatsiooni katsetele seda (v)allutada.
“Psühhosoikumi” pildid on üldse lõputute dialoogide pildid. Kahekõne kõlab pildipinnal ja selle taga. Dialoogid elus ja eluta asjade vahel, polüloogideks paisunud mõtteringid looduses ja inimeses endas. Aine ja energia ringlemise ime on tekitanud pisut romantilise vaatepildi sellest, kuidas koerad vallutavad kosmose ja vaatavad tagasi oma ürgkodule. Omavahel vestlevad erinevatest ladestustest välja kaevatud sümbolid, ilmub ideede makrokosmos, kus igale punktile leidub hulgaliselt peegeldusi, vastaspunkte. Selle tagant võib aimamisi ära tunda igaviku peene, kuid tiheda kanga.

Skulptuurid ja installatsioonid. Skulptor Elo Liiva installatsioon “Ülekanne” muudab monumentideks Eestimaa metsades kasvavad puuliigid ning teeb nähtavaks osava aedniku rohelised näpud. Postamentidele kinnitatud kooritud noored puud räägivad linnastunud inimesele kodumetsade anatoomiast ning jätavad vaataja kahtlema: on need Eesti metsa võidumonumendid või hoopis hauakivid langenutele? Elo Liiv toob Eesti rohelisse visuaalsesse mõtlemisse sisse regionaalsuse ning igapäevase kasvamise ja kasvatamise aspekti.
Pean Raoul Kurvitza umbrohuinstallatsioone “Takjad” ja “Ohakad” seeriast “Secondary Cultures” kunstniku päritolu ja identiteedi manifestatsiooniks. Identiteet on omaehitatud konstruktsioon iseendast. Kurvitz konstrueerib end umbrohust, kultiveerimiskunsti seisukohalt teisejärgulistest taimedest, millega võideldakse, mida hävitatakse, kuid mis ei hävi. Hävi(ta)matu omailm on “Takjate” ja “Ohakate” sõnum, kunstiilma teenistusse värvatud taimekehad räägivad sitkest eluvõitlusest, mis tegelikult kusagil iga päev aset leiab. “Takjad” ja “Ohakad” on vennad, ühtviisi visad ja tüütud, nad on need, kes jäetakse kõrvale, kes on tüliks jalus. Kurvitza umbrohi on sünnimärk, mis seletab päritolu. Kultuurtaim kuulub nn valge inimese ellu ja aknalauale, takjad ja ohakad on põlluharija maarahva igapäevane leib.
Oma juurtest ei pääse, oma kodust üle ei saa. Selleks jääb alati Ida-Euroopa ja Eesti. Oma varasemast loomeajast pärit installatsiooni “Sõda ja rahu” dokumenteerides on Margit Joonas loonud samanimelise fotoinstallatsiooni. Teos on näituse kõige poliitilisem – kasutab irooniliselt militaaresteetikat ning viitab lähiajaloost pärit ökoloogiaprobleemidele. Gaasimaskijänesed on küll naljakad, kuid vihjavad siiski nõukogude sõjaväebaaside poolt käperdatud keskkonnale.

Äraspidine tegevus. Ökokunsti võib mõtestada ka aastasadade jooksul toimunud looduse (v)allutamise äraspidise protsessina – hoopis loodus tungib ju kultuuri ning sekundeerib inimtegevusest kasvanud tehiskeskkonnale ja inimkultuurikesksusele.
Elusloodus on alati püüdnud kultuuri sisse murda, alates taimornamendist ja meremaalist, lõpetades Joseph Beuysi “7000 tammega” Kasselis. Tundub, et tänapäeval on just kultuur see ainus avaus, mille kaudu loodus saab inimesega taas kohtuda. Valge inimese jaoks on bioloogilised protsessid ja elusloodus kanaliseeritud pildile ja televiisorisse, aeda ja parki. Kultuur on justkui peremeesorganismiks loodusele, selle raamistik ja tsiviliseeritud vorm. Niisiis kaardistab ka näitus “Roheline laine” looduse invasiooni eesti kaasaegsesse visuaalkultuuri.



Rael Artel on kunstiteadlane ja “Rohelise laine” kuraator, kes uurib ja presenteerib art worldi ja
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013