Eesti Looduse fotov�istlus
4/2005



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otep��?" 2005 - j�relkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Paarsada aastat vitlust vrastega

Austraalia on klassikaline nide selle kohta, kuidas vrliikide sissetoomine hiskonnale kallilt ktte on maksnud. Sissetoodud vrliike leidub ju mingil mral pea kikides maades, aga kusagil mujal ei ole tulemused olnud nii petlikult ebameeldivad kui Austraalias.

Dingo - kahjur vi kohalik?
Kui Inglise maadeavastaja kapten James Cook 1770. aastal Austraaliasse judis, kirjutas ta oma reisimrkmetes, et Austraalia on tis ennengematuid taimi ja loomi, kes ei jookse, vaid hppavad ja kannavad poegi khu peal kotis. Selle ajani olid kngurud, koaalad, opossumid ja nokkloomad Austraalia mandril vhemalt 60 miljonit aastat isolatsioonis elanud. Kui kapten Cookile jrgnenud Inglise kolonialistid Austraaliat hivama asusid, polnud neil aimugi sellest, et kodust kaasavetud kassid, koerad vi jnesed endaga midagi paha kaasa viks tuua. Et teise maailma otsa kolimine polnud tollel ajal kerge otsus, viidi Inglismaalt kaasa nii taimi, linde kui loomi, et kodutunnet tekitada.
Uusasukate arvu kasvades toodi sisse hobused, kaamelid ja eeslid t- ja transpordiloomadeks, hirved ja rebased sportjahiks, forell ja karpkala kalastamiseks, krnkonn ja kuldnokk kohalike taimekahjurite talitsemiseks.
Hiired ja rotid pugesid kellegi teadmata laevadele ja psesid kogemata Austraaliasse. Juhuse tahtel saabusid ka loomade verd imevad puugid ja Euroopa herilased. Laevakeredele kinnitunult rndasid le ookeanide molluskid ja austrid. Selle kige tulemusena muutus nii Austraalia kui Uus-Meremaa taimestik ja loomastik paarisaja aasta jooksul peaaegu tundmatuseni.
Kik need sissetoodud loomad tekitavad seal tna hel vi teisel moel kahju ning kahjuritega vitlemine maksab Austraaliale igal aastal miljoneid dollareid.

Klikukatku lugu. ks kuulsamaid sissetoodud loomi, kes esimese laevastikuga Inglismaalt Austraaliasse saabus, oli klik (Oryctolagus cuniculus). Aastal 1859 lasti Luna-Austraalias Victoria osariigis lahti 24 looma, kes tnu oma kiirele paljunemisvimele levisid vhem kui saja aastaga le terve kontinendi. Meil pole hullemat kahjurit olnud, tleb mu austraallasest reisikaaslane Dave, kui me maastikuautoga phja Queenslandi kaldalt Cairnsi linnast sisemaale keerame. Jneseid ja muid metsistunud vrliike on just sisemaal kige rohkem nha.

Prast troopiliste vihmametsadega kaetud Suure Veelahkmeaheliku ja ilusa rohelise krgplatoo Atherton Tablelands letamist algab teline sisemaa. Rohelus on jrsku kadunud, puud ja psad on vikesed ja kuivanud ning tee tolmune, samas rmustab aga silma tulipunane muld. Mitte htegi elumaja ega inimest mitte kusagil. Ainult vana mahajetud raudteejaam ja thi pubi. Ja tohutu kuumus, pike lausa krvetab. Nd on viimane aeg suured kaabud phe panna, et lahtises autos istudes pikesepistet ei saaks.

Ma kammin pilguga teeservi ja otsin pingsalt klikuid. Vaatamata sellele, et klikud on tnapeval hed Austraalia kige laiemalt levinud ja arvukamad imetajad, olen ma oma silmaga neid Austraalias ainult he korra ninud. Ja sedagi hes Sydney pargis, kus neid oli, tsi kll, sadu. Nende ajad on mdas, tleb Dave kommentaariks. Nad on muidugi kahjurid ka tnapeval, ja ega lplikult neist kunagi lahti ei saa, aga tnased klikud ei paku enam iget kneainetki. Nad on kmes selle krval, mis siin toimus klikukatku ajal, 1930. ja 1940. aastatel. Mina olen liiga noor, et oleksin seda oma silmaga ninud, aga ma olen kuulnud, mis siin toimus. Igahel oli pss ja mrk kogu aeg keprast. Iga viimane kui paik oli klikuid kubinal tis. Kui nad Luna-Austraaliast katku kombel 100 km aastas, igas suunas levima hakkasid, otsustas Lne-Austraalia osariigi valitsus ehitada kiiresti jnesekindel piirdeaed. Kuulus Rabbit-Proof Fence, pidi ulatuma lbi terve sisemaa lunast Esperanceist phja Wallal Downsini vlja. Enne aga, kui esimene tara valmis sai, olid klikud juba sellest mdas. Nnda tuli ehitada teine ja viimaks kolmaski, kokku 3000 km piirdeaeda! Ja kige lpuks ei aidanud neist kski, klikud vallutasid ikkagi kogu Austraalia.

Suurimaks klikuga seotud probleemiks ongi ta kiire paljunemine ja levik. Taimetoitlasena ei tapa ta ju kohalikke loomi, vaid kahjustab neid ainult kaudselt.

Massiliselt levinud klikud kasutasid samu elupaiku ja toitu mida kohalikud loomad ja phjustasid nnda mitme prismaise liigi vljasuremise. Klikud phjustasid ka massilist erosiooni, degradeerisid pllumaid ja hvitasid kohalikku taimestikku. Kliku arvukuse piiramine osutus aga keeruliseks probleemiks, sest tegelikult on see loomake ka teatud vaatenurgast vajalik. Niteks on ta sgiks rebastele, kes kliku puudumisel tapaksid rohkem kohalikke loomi.

Klikutrjeks on lbi aegade kasutatud erinevaid meetodeid, nagu pesapaikade hvitamine, jaht tulirelvadega vi mrgitamine. Kuid see, mis lpuks suure jnesekatku lpetas, oli 1950. aastatel lahti lastud Myxoma viirus. See viirushaigus hvitas 90 protsenti Austraalia klikutest ja hoiab tnaseni nende populatsiooni suuruses, mis moodustab 1520 protsenti kunagisest. Viiruste kasutamine klikutrjeks on phjustanud ka diskussioone, sest haigus tapab loomi aeglaselt ja piinarikkalt.

Uued ja ohtlikud kiskjad. Kass keset sisemaad!? Nen psas ainult saba vlkumas, kui me Lappast Chillagoe poole keerame. Metsistunud kassid, tleb Dave, on eurooplaste toodud kodukasside jrglased. Mingil ajal lasti kasse isegi metsa lahti, et nad klikuid, rotte ja hiiri tapaksid. Tnapeval on nad aga suureks probleemiks, sest meil Austraalias on suhteliselt vhe kiskjaid ja kohalikud loomad ei oska tihti kasse karta ning langevad kergemini nende saagiks kui jnesed vi rotid.

Kassid on Austraalias elanud vhemalt sama kaua kui eurooplased. Mned arvavad, et isegi kauem. Esimesed populatsioonid metsistusid 1850. aastatel, ja tnaseks on nad levinud peaaegu le terve kontinendi ning judnud ka lhimbruse saartele. Metsistunud kassid on otseselt sdi mitme kohaliku looma- ja linnuliigi vljasuremises, eriti vikestel saartel.

Lisaks levitavad kassid haigusi, mis ohustavad nii kohalikke metsloomi kui ka koduloomi ja inimesi. Dingod ja rebased kahandavad arvatavasti metskassi arvukust, kuid ldiselt on selle piiramine raske. Nad ei lhe kergelt lksu, ei s peibutisi ja vldivad kontakti inimestega, mis kik raskendab nende tabamist.

Siiani on kasside hvitusprogrammid olnud edukad ainult saartel, tleb Dave. Macquarie saarel, Ida-Austraalia rannikul, saadi lpuks kassidest lahti ja hall-tormilind on hakanud prast 100 aastat saarel jlle pesitsema.
Rebane on ju samasugune sissetoodud kiskja. Reinuvaderid toodi siia 1800. aastate keskel sportjahiks ja nad metsistusid 15 aastaga. Nd on neid igal pool, terve kontinent on neid tis. Suretavad vlja kohalikke linde ja loomi. Kasu on neist ainult niipalju, et nad ktivad klikuid, lisab Dave.
Rebased tekitavad ka majanduslikku kahju, sest nad jahivad lamba- ja kitsetallesid ning kodulinde. Lisaks on nad potentsiaalsed marutaudi levitajad, kui see haigus Austraaliasse peaks judma. Rebaste arvukust on siiani kontrollitud piirdeaedade, laskmise ja mrgitamise abil. Viimasel ajal ttavad teadlased uute bioloogilise kontrolli meetodite kallal, mis tapmise asemel vhendaksid rebaste sigivust.

Metsikud ja taltsad lbisegi. Edasi Chillagoe poole sites hakkan ma aru saama, miks Dave mind siia ti. htkki on igal pool mberringi nha mitmesuguseid kariloomi. Lehmad jalutavad teepervel, kitsed ja sokud ragistavad psastikus. See on igal pool nii, kui juad Austraalia telistele tagamaadele, tleb Dave. See siin pole veel midagi. Ma olen mujal ninud metsistunud sigu, eesleid, kaameleid, phvleid, kik inimeste juurest vabasse loodusesse pagenud.

Tsi, need lehmad siin ei ole metsikud. Sisemaa farmidel pole alati korralikke piirdeid ja selleprast nad svad ja knnivad igal pool. Aga vaata psastesse, sokud ja kitsed, need on metsikud, seletab Dave. Ja oi kui palju neid on! Psastik on kitsi nii tihedalt tis, et iga 10 meetri peale tuleb ks loom.
Kitsi on selleprast nii palju, et nende arvu pole pris igal pool tahetudki piirata, tleb Dave. Nad olid juba varajastele asunikele thtsad kariloomad, andsid piima ja liha. Nad ei vali eriti ka toitu ja neid on lihtne pidada. Meremehed viisid neid varematel aegadel saarte peale, et las paljunevad, kui rasked ajad peaksid tulema, siis on toidutagavara omast kest vtta. Hilisematel aegadel lasti neid lahti, et karjamaid umbrohust puhtana hoida. Kitsed svad igasugu taimi, mida lehmad ja lambad ei s.

Kitsed mjutavad siiski mbritsevat keskkonda juba ainuksi selleprast, et neid on nii palju. Metsikud kitsekarjad konkureerivad kohalike loomadega toidu prast, eriti kuivaperioodidel. Nad degradeerivad maad, phjustavad erosiooni ja svad maa paljaks. Peale selle kahjustavad nad pllukultuure ja kannavad haigusi, mis nakatavad lambaid ja teisi koduloomi. Kui suu- ja srataud Austraaliasse peaks psema, levitaksid nad selle kiiresti koduloomadele. Ma saan aru kll, miks Austraalia tollieeskirjad nii pikad ja phjalikud on.

Vihkamine ei aita. Nd oleme juba pris sgaval sisemaal. Chillagoesse polegi enam palju jnud. Brumbies! hab Dave. Kari metsikuid hobuseid jookseb otse auto eest le tee. Oi kui ilusad! Kik on musta vrvi, lausa majesteetlikult sihvakad. Ja nii suured, metsikuna isegi natuke hirmuratavad. Jme seisma, neid on kmnete kaupa. Dave rgib, et hobusedki saabusid esimese Inglise laevastikuga. Et tol ajal polnud karjamaadel tihtipeale aedu, jooksid paljud neist ra ja metsistusid. Kui masinad tulid, jeti palju hobuseid ka lihtsalt maha ja lasti metsa lahti. Tnaseks on Austraalias umbes 300 000 metsistunud hobust ja nende kahjuriseisus on, nagu kitsedelgi, vaidlusttekitav teema. helt poolt arvatakse, et kuigi neil on majanduslik ja kultuuriline vrtus, phjustavad nad erosiooni, kahjustavad kohalikku taimestikku ja levitavad umbrohtu.

Teiselt poolt eldakse aga, et sissetoodud kahjurloomade mju on tihti liialdatud. Tavaliselt ei too keegi esile, et 300 000 metshobuse krval on Austraalias veel 126 miljonit sissetoodud lammast ja 27 miljonit lehma, kellest iga isend tekitab kindlasti keskmiselt sama palju erosiooni ja sb kohalikke taimi, kui metsistunud hobused, kitsed, hirved, eeslid ja kaamelid. Dave arvab vhemalt, et kuna inimene on selle probleemi ikkagi ise tekitanud, siis peab seda ka inimlikul moel lahendama.

Elu on nidanud, et tielikult vabaneda ei nnestu Austraalias hestki vrliigist, nad on liiga edukad selles keskkonnas. Parim, mis teha annab, on nende arvukust kontrollida. Aga enne oleks ikkagi vaja korralikult vlja uurida kui suurt ohtu ks vi teine loom endast tegelikult kujutab.

Muidugi, meile ei oleks neid siia vaja olnud, tleb Dave. Aga nd on nad siin ja mingi looma vihkamine ei aita. See ei ole tema, vaid meie, inimeste oma viga, et ta siin kahjur on. Tapmine peaks ikkagi olema viimane vljaps. See on esiteks julm ja teiseks ei aita ka. Kui sa neid just kogu aeg ei tapa, taastuvad populatsioonid kiiresti. Palju thtsam oleks leida vahendeid nendest lhtuva kahju vhendamiseks ja paljunemise pidurdamiseks.


Kuidas ja miks sissetoodud vrliigid Austraalias kahju teevad?

Et Austraalias on vhe prismaiseid kiskjaid,
ei oska paljud kohalikud loomad end kiskjate
eest hoida ja langevad kergelt sissetoodud
rvloomade ohvriks. Ka puudub Austraalia
loomadel immuunsus sissetoodud haiguste
vastu ja nad on neile eriti vastuvtlikud.
Et sissetoodud loomadel puuduvad Austraalias
looduslikud vaenlased, paljunevad nad eriti
kiiresti ja
- konkureerivad kohalike loomadega
toidu ja eluruumi prast,
- degradeerivad kohalike loomade elupaiku,
- phjustavad erosiooni,
- kahjustavad kohalikku taimkatet.

Miks erinevad Austraalia loomad muude mandrite loomadest?
Kui superkontinent Pangaea umbes 250 miljonit aastat tagasi lagunema hakkas, jagunes ta kigepealt kaheks hiigelkontinendiks: phjapoolseks Lauraasiaks ja lunapoolseks Gondwanaks.

Phjapoolsesse Lauraasiasse kuulusid tnapeva Phja-Ameerika, Euroopa ja suur osa Aasiast. Lunapoolne Gondwana lagunes umbes 100 miljonit aastat hiljem mandriteks, mida me tnapeval tunneme Luna-Ameerika, Aafrika, Antarktika ja Austraaliana ning lisaks kuulusid Gondwana klge ka praegune India ja Araabia poolsaar.
Et Lauraasia ja Gondwana olid teineteisest isoleeritud, arenesid kahel hiigelkontinendil tiesti erinevad imetajad. Phjapoolne Lauraasia sai prisimetajate koduks, seal arenesid loomad, kes snnitavad suhteliselt vljakujunenud jrglasi.

Lunapoolne Gondwana aga on kukruliste ehk alamimetajate snnimaa. Nende loomade poegade areng emasas jb rikeseks. Vastsndinud kngurupoeg on pidlaotsasuurune ja tal tuleb 710 kuud ema kukrus kasvada, enne kui omal jalal hppama vib minna. Kukkurloomade krval arenesid Gondwanal vlja veel hed algelised imetajad, ainupilulised. Nemad on ainukesed imetajad, kes tegelikult ei snnitagi, vaid munevad mune! Need loomad on hed vanimatest Gondwana veteranidest ja tnapeval on neist silinud vaid kolm liiki sipelgasiil, nokissiil ja nokkloom. Kik nad on Austraalia asukad.

Kui lunakontinent Gondwana umbes 150 miljonit aastat tagasi lagunema hakkas, lkkus Luna-Ameerika Phja-Ameerikaga, Aafrika Euroopaga ja India Aasiaga. Prisimetajad ja kukkurloomad said esimest korda kokku ja et esimesed olid olelusvitluses edukamad, ootas viimaseid ees hbumine.

Luna-Ameerikast kadus enamik kukkurloomi, kui nende prisimetajatest konkurendid phja poolt sisse tungisid. Austraalia ja Uus-Meremaa aga pole prast Antarktika mandrist lahknemist (mis algas umbes 90 miljonit aastat tagasi) hegi teise mandriga kokku puutunud. Tnu sellele on Austraalia ja Uus- Meremaa silitanud tiesti omalaadse floora ja fauna.

Austraalia on maailmas esikohal endeemsete (liigid, keda ei leidu kusagil mujal) imetajaliikide rohkuse poolest, kuid samal ajal kahjuks ka vljasurnud imetajate arvu poolest. Et Uus-Meremaa oli hiljem Austraaliast lahknedes mnda aega vee all, ei olegi seal prismaiseid imetajaid (ainukesed kohalikud imetajad on vee- vi huteid pidi saabunud hlged, merilvid ja nahkhiired). Sealsest 350 linnuliigist tidavad mitmed samu konie, mis mujal kuuluvad maismaaimetajatele. Et Euroopast viidi samad vrliigid nii Austraaliasse kui Uus-Meremaale, on selles saareriigis tnaseks vlja surnud 50 linnuliiki.


Dingo kahjur vi kohalik?

Kuna dingo saabus Austraaliasse ammu enne eurooplasi, peetakse teda tihti kohalikuks liigiks. Dingod judsid Austraaliasse vhemalt 3500 aasta eest. Dingo on ks Austraalia vhestest kiskjatest ja murrab nii kohalikke kui Euroopa pritolu loomi.

Hilisemal ajal sissetoodud kiskjaist erineb dingo aga selle poolest, et kohalikud liigid on tnaseks judnud temaga kohaneda. Mis mju ta neile vis avaldada, kui ta kunagi Austraaliasse saabus, oleneb sellest, kui arvukalt neid koeri oli ja kui kiirelt nad paljunesid. Dingol on pris oluline roll sissetoodud kahjurliikide arvukuse piirajana. Niteks on selgunud, et seal, kus elutseb dingosid, leidub vga vhe rebaseid ja metsistunud kasse. Tnapeval hvardab dingot aga vljasuremine, sest need metsikud koerad ristuvad ha sagedamini metsistunud kodukoertega.



Katrin Holmsten
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet