Eesti Looduse fotovõistlus
5/2005



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Eesti Vägevad
Baltimaade kõrgeimad mäetipud asuvad Eestis

Jotunheimenis – Norra katusel. Ette teadmisest, et Norra loodus peabki olema karm, oli vähe lohutust, kui mööda järsku kaljust nõlva üles rühkisin. Kuigi oli kesksuvi, ulatus õhutemperatuur napilt üle 10 kraadi. Lõikavad tuulehood kandsid endaga kord hõredamaid, kord tihedamaid vihmasagaraid. Kaljust rada pidi ülespoole turnides külmatunnet ei olnud. Vastupidi – üksteise järel kiskusin seljast vihmakuue ja flanellsärgi ning toppisin need seljakotti. Niikuinii olid nad läbi vettinud. Läbi T-särgi tungiv karge vihm, mis segunes higiniredega, mõjus peaaegu meeldivalt. Umbes nagu vesijahutus ülekuumenenud automootorile.

Vaade Suurelt Munamäelt
Jäin seisma, sest paistis, nagu oleksin jõudnud tippu. All udus helkis sadade meetrite sügavuses Gjende järve pind ning kõigilt külgedelt näis mäehari laskuvat. Kuid tarvitses pilk puurida läbi ajuti hõrenevate pilvekardinate ning võidurõõm haihtus. Eemal terendas uusi, märksa kõrgemaid süngeid kaljutippe.

Seisin Jotun­hei­­meni kõrgustikul, mida nimetatakse Norra katuseks. Siinsed mäeharjad küündivad ligi 2500 meetrini merepinnast. Nad on Norra ja Põhja-Euroopa kõrgeimad. Kõrguselt jäävad küll Euroopa vägevaimatele tippudele Alpides alla peaaegu kahekordselt ning maailma kõrgeimatele Himaalajas peaaegu neli korda. Kuid meile, eestlastele, on Norra mäed kahtlemata lähimad, kus saab kogeda ehtsate mägede lumma.


Haanja kõrgustik – nagu õllekõht Eesti tasastel maastikel.
Geograafide kinnitusel Eestis mägesid ei ole. Sest maateadusliku mõõdupuu järgi tohib mäeks nimetada vaid pinnavormi, mille kõrgus tipust jalamini on üle 200 meetri. Eestis suudaks mõni neist positiivsetest pinnavormidest, nagu geograafid meie mägesid kutsuvad, kanda mäe tiitlit siis, kui ta asuks otse mere kaldal. Siis oleks tema absoluutne kõrgus ehk kõrgus merepinnast sama suur kui suhteline kõrgus ehk kõrgus jalamist tipuni. On tõesti meeliülendav kujutleda, milline pilt avaneks, kui ükskõik kumb meie kuulsusrikkast Munamäest kõrguks juhtumisi kusagil mere või siis vähemalt Peipsi või Võrtsjärve ääres. Paraku nii see pole. Kodumaa kõrgemad tipud jäävad sügavale sisemaale, Otepää ja Haanja kõrgustikule. Sealsete suurimate tippude kõrgus tipust jalamini jääb ligi kaks korda väiksemaks kui geograafide mäe-normid eeldavad. Eestimaa mäed tohivad rahvusvahelise geograafilise terminoloogia järgi kanda vaid küngaste nime.
Järele mõeldes on Eesti kõrgeim tipp, Suur Munamägi, õige lustakas nimi.
Eriti hästi tuleb see välja, kui katsuda nime tõlkida võõramaalase jaoks inglise keelde. “The Great Egg-Mountain” või “Big Egg-Mountain” mõjub ju tõesti lõbustavalt. Kuidas meile aga tunduks, kui keegi hakkaks nõudma, et ristiksime oma Munamäed ümber Suureks ja Väikeseks Munakünkaks?

Rangelt teaduslikult lähenedes oleks nõudjal õigus. Ometi katkeks sel puhul vist ka eestlase muidu kergesti eneseirooniasse kalduv huumorimeel. See, millist kõrgusesse pürgivat pinnavormi nimetada emakeeles mäeks ja millist mitte, peab siiski lähtuma omamaisest kultuuritraditsioonist. Mis sellest, et laias maailmas n-ö päris mägesid õige palju leidub ning et nendest võimsaimatega Eesti uhkeimad tipud hästi kõrvutamist ei kannata.

Absoluutselt kõrguselt kilomeetreid taeva poole kummuvaid mäestikke leidub maailma igal mandril. Maailma kõrgeimad tipud asuvad teatavasti kobaras ühes piirkonnas. See on Nepaali ja Hiina piiril asuv Himaalaja. Maailma kümnest absoluutsest tipust paikneb seal tervelt kaheksa. Kõigi nende kõrgus ulatub üle kaheksa kilomeetri.

Ka kodumaised rekordtipud paiknevad Eesti pinnal koos suhteliselt väikesel alal, Lõuna-Eestis Haanja kõrgustikul. Näiteks ulatub kahekümne sealse kõrgema tipu absoluutne kõrgus kõigil üle 278 meetri. Eesti teise võimsama kõrgustiku, Otepää kõrgeim tipp, Kuutse mägi, on aga kõigest 217-meetrine.

Himaalaja mäestiku tekke põhjustajaks oli kunagi laamade põrkumine. Eesti uhkeima kõrgustiku oluliseks vormijaks oli mandrijää. Täpsemini oli Eesti katuse ehk Haanja kõrgustiku kujunemisel oluline see, et mandrijää sulaveed teda väga palju ei rikkunud.
Kõrgustik sirutus jääpaisjärve kohale enne kui suurem osa Eestist. Mujal kulutasid veed pinnavorme lamedamaks. Haanja kõrgustiku harjad jäid aga enam-vähem samasugusteks nagu siis, kui nad 12 000 aastat tagasi esmakordselt sulava jääpantseri alt välja ilmusid.
Kui veel kord tagasi tulla meie Suure Munamäe nime juurde, siis on see ju hoolikamalt järele mõeldes haruldaselt tabav. Nime kujundlikkus sai mulle selgeks kord, kui piiritaguste loodusesõpradega õhtut veetsime.

Igaüks sai õhtu ajaviiteprogrammis ülesandeks esitada etüüd meeldejäänud seigast Eesti matkal. Üks priske isand heitis selili ja asetas oma kõhu kõrgeimale osale kanamuna. Seltskond rõkatas naerma ja arvas hoobilt ära, millega tegemist. Jah, Haanja kõrgustik näeb muidu lamedavõitu Eestimaa pinnal tõesti välja kui punnitav õllekõht. Ning selle kõige kõrgemat osa troonib kena korrapärane pooliku muna moodi moodustis. Paremat nime kui Suur Munamägi tal olla ei saaks.


Suurele Munamäele jääb lätlaste Gaizinkalns alla 7, leedulaste Jouzapinesi 24 meetrit.
Suure Munamäe kõrguse esimeseks tõsiseks mõõtjaks oli Friedrich Georg Wilhelm Struve. Teinud 1816.–1819. aastal tolleaegsel Eesti- ja Liivimaal rea trigonomeetrilisi mõõdistusi, sai ta Suure Munamäe absoluutseks kõrguseks 324 meetrit. 1874. aastal mõõdeti mägi üle juba täpsemini ja kõrgus alanes tervelt kuue meetri võrra. See mõõt on jäänud kehtima praeguseni.

Läti kõrgeim mägi – Gaizinkalns – on Suurest Munamäest madalam täpselt seitse meetrit. Kui kord Läti loodushuvilistega sel teemal vestlema sattusin, tuli üks neist välja omapärase ideega. Ta arvas, et iga lätlane peaks kandma oma kõrgeima mäe tippu korraliku seljakoti täie mulda. Sellest piisaks, et Gaizinkalns ulatuks Suurest Munamäest kõrgemale. Seepeale tuli mul pähe vastata, et säärasel juhul võivad eestlased teha ju sedasama…

Mäletan üht Suurbritannia filmi, kus kolkaküla elanikud asusid selle nimel, et nende kodukoha kõrgeim küngas saaks ametlikult mäe nime, üksmeelselt ja õhinal seda kõrgemaks kuhjama. Õnneks pole lätlaste patriotism seni päris sellise astmeni kerkinud… Leedulaste kõrgeim mäetipp jääb meie rekordtipust maha juba palju enam kui lätlaste oma. Jouzapinesi mäe kõrguseks on 294 meetrit ehk 24 meetrit vähem kui Suurel Munamäel. Baltimaade kõrgeima tipu au kuulub vaieldamatult Eestis asuva Haanja kõrgustiku kõrgeimale tipule.

Kui siit pilvepiirilt alla vaatan… Kes Suurel Munamäel on käinud, teab, et kui mööda järsku rada ja treppe lõpuks mäe laele oled jõudnud, ei avane Baltimaade kõrgeimast punktist esialgu veel mitte mingisugust vaadet. Ümber väikese lagendiku kõrgub igas küljes kuusemets. Alles pärast ronimist mööda kivitorni treppe, mis tundub kurnavamgi kui oli mäe harjale saamine, avaneb pilgule tõepoolest suurejooneline vaade (õnneks saavad laisemad ja põduramad nüüd torni tippu tõusta ka klaasliftis). Selge ilmaga ulatub Suurelt Munamäelt pilk ligi 50 kilomeetri taha. Ära paistab koguni kolme riigi, Eesti, Läti ja Venemaa territoorium. Olgu mainitud, et sõjaeelses Eesti Vabariigis see nii ei olnud. Kuna Petserimaa kuulus tervenisti Eestile, asus Venemaa piir ida pool ja siit me idanaabri piiri taha vaadata ei saanud.

Kui aga vaade Munamäe otsast sompus ilma tõttu vilets on, siis saad tunde, et asud tõesti hästi kõrgel, kätte teisel kombel. Kui ikka pilved peaaegu torni tippu või udu torni endasse on matnud, ei tundu mäe kohta käiva ärkamisaegse laulu sõnad “Kui siit pilvepiirilt alla vaatan…,” enam sugugi ülepakutuna.

Kes on käinud Soome või Rootsi uhkeimates mägedes, teab, et nende tippu pole vajadust torni ehitada. Soome Halti kõrguseks on 1328 meetrit ja Rootsi Kebnekaisel 2111 meetrit. Sealsed rekordtipud küündivad looduslikust metsavööndi piirist ülespoole. Soome või Rootsi kõrgemad mäekuplid näevad seepärast sageli välja nagu munga pöetud pea – keskelt kiilas ja külgedelt piiratud metsaga.

Püüdsin kord välja rehkendada, kui palju peaks Suur Munamägi praegusest kõrgem olema, et tema tipp meie laiuskraadil samuti metsavööndist välja küündiks. Sain tulemuseks 1300 meetrit, seega neli korda rohkem kui kõrgust Suurel Munamäel.
Kui Eesti kõrgematel tippudel ikka vaate avardamiseks just lageraiet tegema ei rutata, tuleb sinna ehitada torn, mis üle puude latvade ulatub. Suurel Munamäel tuli sellisele ideele esmakordselt kohalik kõrtsmik 1870. aastal. Siis laskis ta mäeharjale ehitada kaheksameetrise puutorni. Nagu meenutavad kaasaegsed, ei pidanud kõrtsmik oma tegu kahetsema. Tornist saanud kohalik tõmbenumber ning kõrtsi viina ja õlle läbimüük tõusnud märgatavalt.

Nähtavasti sirgus mets aga mäe peal aastakümnetega kõrgemaks. Selle jagu tuli pikendada ka torni. 1890. aastal ehitati endise asemele 12-meetrine puutorn, 1925. aastal 25-meetrine puutorn ja 1939. aastal 25,7-meetrine kivitorn. Sama torn seisab Suurel Munamäel tänini. Talle ehitati vaid 1969. aastal üks korrus otsa. Nüüdse torni kõrgus ulatub 29 meetrini ja kuuskede ladvad, mis nõlvadel küll aegapidi aina ülespoole kasvavad, vaadet torni tipust varjutada ei suuda.

Suhteliselt kõrguselt on Eesti vägevaimad Vällamägi ja Kohtla-Järve poolkoksi kuhjatis. Absoluutselt kõrguselt on Suur Munamägi kindlalt Eesti tipp number üks. Kuid millisel kodumaisel pinnavormil on suurim suhteline kõrgus? Mäletatavasti on mäeks nimetamisel geograafilise mõõdupuu järgi määrav just see mõõde. Kui meil ka päris mägesid pole, siis milline Eesti pinnavorm võiks küündida sellele kõige lähemale?
Suur Munamägi jääb niisuguses pingereas oma veidi rohkem kui 60-meetrise suhtelise kõrgusega kohe tagaplaanile. Isegi Väike Munamägi, mille absoluutne kõrgus on Suure Munamäe omast väiksem tervelt kolmandiku võrra, ületab viimast suhteliselt kõrguselt märgatavalt. Väikese Munamäe kõrgus jalamist tipuni ulatub natukene rohkem kui 80 meetrini. Meie looduslike pinnavormide seas kuulub selles osas rekord Vällamäele. Tema kõrgus jalamilt kuni tipuni on 84 meetrit. Vällamägi asub tegelikult otse Suure Munamäe naabruses. Ta jääb sellest vaid 2,5 kilomeetrit põhja poole. Vällamägi on köitev mitte ainult oma rekordilise suhtelise kõrguse poolest. Huvitaval kombel on tal kaks tippu, üks absoluutse kõrgusega 302 ja teine 304 meetrit. Koos Suure Munamäega on ta ainus tipp Eestis, mille kõrgus merepinnast ulatub üle 300 meetri künnise.

Enda jaoks avastasin Vällamäe siis, kui tema ümber lõid aastatuhande vahetuse eel keema vihased vaidlused. Tookord taheti asuda Vällamäe nõlvu metsast puhastama, et muuta see suusamäeks ja massiturismi keskuseks. Peamiselt kohalike looduskaitsjate tulise protesti tõttu jäi plaan katki ja mäel kasvav põlismets rikkumata. Käisin tookord ka ise rohkem kui 120-aastast kuusikut kaemas. Pean tunnistama, et nii võimsat ja rikkumatut kuusemetsa polnud ma Eestis õieti näinudki. Uhkete tüvede väärikust rõhutas kahtlemata ka Vällamäe elamuslik reljeef, tema erakordselt järsud ja rahutud nõlvad.
Nüüd on põliskuusik siia tulevatele loodusesõpradele üheks peamiseks
vaatamisväärsuseks. Kasutades vanu hobuseteid ja metsasihte on Vällamäe metsastele nõlvadele rajatud 3,6 kilomeetri pikkune matkarada. Talvel saab seal ka suusatada ning suvel sõita jalgrattaga. Lisaks on Vällamäele ehitatud 2,2 kilomeetri pikkune ja kolmeteistkümnest vaatepunktist koosnev looduse õpperada.

Rada juhatab muude looduse pärlite hulgas eriskummalise soo juurde. Vällamäe jalamil, ühes sealseist nõgudest asuval sool, on teadaolevalt Eesti sügavaim turbakiht. Selle paksus on tervelt 17 meetrit!

Eesti looduslike pinnavormide seas Vällamäele suhtelise kõrguse poolest võistlejat ei leidu. Kuid Ida-Virumaa muidu laugetel maastikel kõrgub terve hulk inimkätega rajatud kuhjatisi, mis Vällamäe mõõte varjutama kipuvad. Need on põlevkivitööstuse jäätmekünkad. Veel hiljuti peeti nende seas sealse kandi rekorditeks Kiviõli poolkoksi mägesid. Neist vanema, juba kasutusest välja jäänud mustava kuhila suhteliseks kõrguseks on saadud 96 meetrit, noorema, veel kasutusel oleva kõrguseks 116 meetrit. Viimaste arvestuste järgi ületavad neid aga üha kasvavad jäätmekuhjad Kohtla-Järve linna külje all. Sealse suurima künka kõrguseks on geograaf Taavi Pae andmetel vähemalt 122 meetrit.

Niisiis on kõigi Eesti pinnavormide seas suhtelise kõrguse rekord paraku mitte loodusliku, vaid inimtekkelise künka käes. Ja erinevalt looduslikest võivad sellised künkad ajapikku kasvada veelgi kogukamaks… Kummalisel kombel oleme sellegi pinnavormiga Baltimaade rekordiomanik. Nii nagu Suur Munamägi absoluutse kõrguse poolest, on Kohtla-Järve põlevkivitööstuse jäätmekuhilad oma suhtelise kõrgusega Baltimaade tehisküngaste seas kindlalt vägevaimad.



Hendrik Relve
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet