Eesti Looduse fotov�istlus
6/2005



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otep��?" 2005 - j�relkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis
Sammud omas Eestis (2)

Roostepunane rabavesi katab haavalehtedest vaipa Ohepalu jrve lhistel
Jalgsirnnak servast serva
Ingmar Muusikus ja Juhani Pttsepp sammuvad Eesti mandriosa kige phjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kige lunapoolsema punkti, Naha kla poole.
htejutti liigutakse kaks peva, kahe kuu prast jtkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli ji. Rnnakumuljed ilmuvad jrjelugudena ajakirjas Loodus.
Septembris juti Lsna bussipeatusesse, kust 19. novembri hommikul jlle teele mindi.

Kaks kuud ootas mu sammumtja kummuti peal kausis ja number ta ekraanil psis sama: 53 745 sammu, kolleeg Ingmar Muusikuse sammumtja oli esimese kimisetapi lppedes nidanud 58 857 sammu.
Ma ei tea, kas sammumtjad kimist igatsevad, mina aga kll, seeprast tundus 19. novembri hommik ilusam kui mni teine.


Astume sjavljale.
Tuttmtsid peas, villased kindad kes, lheme Lsna bussipeatusest teele kell 11.55.

Saabastest jvad hukesele lumele kirkad, selgepiirilised jljed. sel on Lsnalgi sadanud.
Ingmar oli autos sirvinud raamatut ulukite jlgede kohta, loodame seda teel tarvitada, jrsku isegi hundi jlgi kohata.

Juame kaitseve keskpolgoonile, laskmiste alale, ees on tllepuu.

Keelatud on puudutada lhkekehade taolisi esemeid vi nende osi, klab ks infotahvlile kirjapandud hoiatustest. Ohtu ei tundu olevat.

Punast lippu, mis kimasolevatest laskmistest teataks, ei ole mastis, pole ka pssimeest polgooni piiril valvamas. Vime minna.

Ksimus, kas polgoon on loodusele kahjutu vi kahjulik asi, jb meid saatma kogu sellel rnnakul.

Kalajrvel. Oleme kuidagi vikese vaevaga mere rest Lahemaalt judnud Krvemaale. Sammume vikese Kalajrve rde, peatume.

Pool jrve on js, teine pool mitte.

Pool jrvejst on sile, pool jd lumine.

Osa vabast veest on tuulesbrus, osa nagu peegel.

Kaldal hundinuiad, pooleldi tudsused. Ainult seisa ja vaata, mida vib pakkuda ks metsajrv.
Viimaks ajab fotograaf end statiivi kohalt sirgu, ta on rahul, pev algas ilusti.

Mahakukkunud pesakasti probleem.Leiame gaasitorbiku otsa ja maha kukkunud pesakasti. Pesakast on sammalt tis. Kui kast ka puu otsas seisaks, lind sinna sisse ei pseks.

Sduritel pole ehk aega pesakaste puhastada ja les seada, kui nad polgoonil ppustel kivad, neil siis kogu aeg jooks sees. Meie sdureid ei ne.

Kalajrvelt edasi minnes jvad hele poole Krvemaale iseloomulikud memhnad, teisele poole madalam ala, lhme kui nlva mda.

Tee rde on kaevatud auke. Nagu hunt on kusagilt metsast korraks teele volksanud sjaveauto ja jtnud oma jljed.

Polgoon oli Lsna ja Tapa vahel juba sgaval nukogude ajal ja siis sitsid neil maastikel ringi tankid. Ei taha ette kujutadagi.


Aeg karjaaeda maha vtta.
Neme vljamgesid, mis tuttavad Tammsaare mailt ja Tammsaare raamatutest.

Vljamgesid katavad kuivanud krred, ra itsenud pdrakanepid.

he vljame servas astub meile vastu Sulev, tereksi juba eemalt vlja sirutatud.
Kas tulite teele musta katet panema? ksib ta.

Ei ole meist musta katte panijaid, vastame meie. Kas oleks musta katet vaja?
Jaa, oleks, teed on hirmsasti ra lhutud, vastab Sulev.

Sulev vtab karjaaeda maha.

Lehmad psivad juba kuu aega laudas, nd on mahti ka karjaaeda maha vtta. Sulev ei lase end t juures pikemalt segada.


Matkasdurid.
Prast pilguheitu Mndavere misale (eravalduses), neme kaht meest kiirel kigul vastassuunast tulemas.

Selgub nemad ka matkajad, tahavad sel peval lbida veel 40 kilomeetrit.

Oh-oh-oh-hoo!

Mehed on laigulises sjaveriides ja ksivad: Aga kui palju teie olete kinud?

Vaatan sammumtjat ja vastan: 63934 sammu.

Meeste nod venivad imestusest pikaks: Ja te nete nii vrsked vlja!

Nd on aeg selgitada, et need sammud ei ole he pevaga kidud, need on kolme pevaga kidud.
Veepiisad kuuseokstel. Nen mdaminnes veepiisku kuuseokstel.

Ja kies snnib sest ngemisest omaette sammumise rhulis-silbiline laul:

Vee-pii-sad-kuu-see-oks-tel, vee-pii-sad-kuu-see-oks-tel. Samm ja silp.

Veepiisad kuuseokstel neid peaks ju pildistama.

Ingmar asub asja kallale.

Need polegi veepiisad, vaid jpiisad! tleb ta siis.


J tuleb kki.
On vga vaikne prastluna, nagu hingedeajale kohane.

Ingmar: 70 516 sammu.

Mina: 64 701 sammu.

Oleme Ohepalu kandis.

Ingmar teab kolme phjust, miks on loodud Ohepalu looduskaitseala: kaljukotkas ehk maakotkas, must toonekurg ja metsisemng.

Rongad lendavad kambakesi tee kohal, ehmatavad meid hlekalt, ju nad uurivad, mis mehed need seal lhevad.

Udriku jrve res, kella nelja paiku prastlunal, hakkab hmarduma.

Korraga mrkan, et miski krabiseb mda loiku. See on kuivanud leht, mille tuul on liikuma lkanud. Aga ennist ei olnud ju veel lompidel jd!


Suurte lompide htu.
Pimeneb. Kell 16.30 pakib fotograaf asjad kokku, mina nen veel kirjutada.
Teel ridastikku suuri, vsitavaid poriloike.

Lkitame snumi tugiisikule, kartograaf Leida Lepikule, ja nuame htuks soola ja leiba.

Leida peab nutud kauba tooma Ohepalu klla Linnume turismitallu, kus oleme kokku leppinud bimise suhtes.

Ees on loigujrved, kogu teed titvad loigud. Paar meetrit vahet ja uus loik.

Kui fotode juures saaks avaldada ka lhnu, siis see loikudest hoovav lhn kannaks nime: Kdunev sgis.

Ei ne enam kirjutada.


htused lendurid.
Kigepealt seisatub Ingmar, siis kuulen minagi hli.

Justkui sokud, aga hus?

Vi siiski needsamad rongad?!

Tahaksin edasi minna, aga kaaslane seisab kangekaelselt paigal, kuulatab.

Siis jookseb ta rmsalt jrele: Need on hndkakud!

Korraga hakkab krabisema peent lund, nagu keegi puistaks mustast kotist seda meile otsaette.

Eksleme Ohepalus. Helistame Linnume turismitallu. Oleme pisut eksinud.

Pererahvas annab juhiseid.

Kottpimedus.

Silm arvab seletavat saekaatrit.

Helistame uuesti.

Ei, saekaatrit Ohepalus pole.

Oleme vales klas? Liigume pisut veel.

Pimedusest paistab justkui kolhoosi karjalaut.

Helistame jlle. Ei, karjalauta kll lheduses pole.
Saadetakse perettar Kadi vastu, tema leiab meid les.

Oleme ikka Ohepalus, pimeduses paistavad asjad teistmoodi, kui nad valges on. Linnume talu vtab meid pahviks.

Perenaine nnela Neidek on sdanud kmneid knlaid majas ja maja mber, keetnud teed, kpsetanud pannkooke.

Leida ka soola-leivaga juba platsis, ning mis ta siis veel kik kotist vlja vtab, ei jua ra rkida.
Ohepalu nimi, see tuleb sellest, et ohi ja palu, siis vahest antakse, rgib perenaine nnela.


Ilves istus kapotil.
Tegelikult tuleb Ohepalu nimi Otipalust. Seda rgib ka nnela. Tema on Ohepalus juba 18 talve vastu pidanud. Nii ta tleb.

Otipalu, see pole nali. Paar ndalat tagasi karu murdis hobuse, ilvest on nhtud auto kapoti peal end soojendamas.

Aga kunagi, Vene polgooni ajal, sitis mda teed 20 tanki.

Nende tankide nimi oli BAT 2, nad kaalusid 42 tonni, teab turismitalu peremees Ahto Neidek.
Nd saavad meile selgeks nii Sulevi igatsus musta katte jrele kui ka hiigellompide tankitekkeline pritolu.

Nd ei ole tanke, aga lastakse kahuritest.

Peaasi, kui Eesti sjavgi nd ala pris kinni ei pane. Naerukurrud on nnela nost kadunud. Kui Ohepalus matkata ei saa, pole mtet turismitalu pidada.


Salme juures.
Teise peva hommikul, peremehe serveeritud kohvi juues, vaatame sammumtjaid.
Juhani 74 582. Ingmar 81 121. Selgub, et eelmisel peval on lbitud umbes 20 kilomeetrit.
Leida klbistab slearvutit ja teatab, et kokku peame oma teekonnal astuma 295 kilomeetrit (teid pidi) vi 247 kilomeetrit (linnulennul, kui meil oleksid tiivad).

Ahto Neidek, tema on ka Ohepalu klavanem, tuleb meid saatma. Kla servas kohtame jalutamas Ainot.

Aino kib meiega sada sammu kaasa.
Kui ei knni, jvad jala kangeks, petab meid Aino, hte jalga teise ette visates. Inimene peab kima.

Ainole tleme ngemist, astume sisse Salme Kuke juurde, et ht-teist ksida. Salme istub kgilaua taga.

Nii kui ksimus tuleb, on Salmel vastus valmis, tal vanust 96 aastat.

Mis selle Ohepalu jrvega on?

Ohepalu jrve pdis Kolu misnik kuivaks lasta, sest ta kartis, et see tuleb le kallaste ja uputab kla ra, vastab Salme. Mletan, kuidas maauurijad ja loodijad kisid. Jrv oli le kallaste. Ma olin siis heksa-aastane.

Kes see misnik oli?

See oli vana paruni poeg Hugo Ungern-Sternberg, vastab Salme.

Kuidas ta vlja ngi?

Keskmist kasvu, tumedamat verd mees, kostab Salme. Ja prdub siis klavanema poole: See leujutuse oht vib praegu ka olla, katsuge kraavid puhtaks teha.

Siis lksid misnikud ra, see oli Eesti-aja alguses, mletab Salme.

Ja Hugo de, Anna-preili tles: Vaat nd, mis meiega tehakse.


Rutka oosile.
Ohepalu kla taga tuseme Rutka oosile.

Edgar Kask kirjutab oma raamatus nnemudel Rutka oosist: oosi hari on maha lkatud ja imelised vaated metsale avatud. Siin on Krvemaa piir; Tallinna poole Soodlani ulatub inimthi laas, Rakvere poole Pandivere serva soometsad.

Sedasama oosi mda kis prastsja-aastail Salme Kukk, kummikalossid jalas, kuus leivabuhhankat seljakotis. Hapu ja hea leib oli, mletab ta.

Hobused olid ra antud, pidi jalgsi tosina kilomeetri kauguselt Tapalt leiba tooma.
Siis hakkasid ka Rutka oosi pidi sitma Vene sjamasinad. Praegu on oosil les seatud tkkepuu autoliikluse piiramiseks.


Ohepalu jrve res.
Lne-Virumaa suurim jrv, 67 hektarit, keskmine sgavus ainult 1,2 meetrit, seisab mu mrkmikus kirjas.

Taamalt paistab Ohepalu jrv js olevat.

Ingmar paneb srised jalga ja lheneb le kaldatsiku jrvele. Mina puhkan puu najal.
Peagi kostab eemalt rgatus.

Ingmar vajus mutta, mtlen. Hiljem selgub, et ta siiski lihtsalt kukkus, hing ji ilusti sisse.
Jd ei ole jrvel siiski peal, tleb Ingmar naastes. On lihtsalt hall taevas, mis sedaviisi jrvel peegeldus.

Kaeban kangeksjnud jalgade le.
Kui enam ei jua kia, siis veereta end, soovitab Ingmar.

Tapale on 7,5 kilomeetrit, nitab viit teeservas.


Vaev thja pudeliga.
Otsustan viia Tapa prgikasti oosi veerest korjatud thja karulle pudeli. Kin pudel peos.

Kui tahan helistada, peab Ingmar pudelit hoidma, talle pole see eriti meeltmda, tal statiiv tassida.
Viimaks kuuleme rongivilesid ja neme lumel htesid botastejlgi. Hsti pika sammuga mees on olnud, vist on jooksnud. Need jljed rgivad meile Tapa linna lhedusest.
Juame oosilt alla, letame Valgeje silla ja murrame lbi mrja vseriku linna poole.
Kits ja khrik kokku said kord metsateel, miseb Ingmar. Ta on silmanud metsloomade jlgi.
Vserik ei taha ra lppeda. Ma olen sedasorti vserikku jlginud Tallinn-Tartu rongi aknast ja see on paistnud kohana, kus matkajal ei ole midagi teha. Nd rndan ise selles vserikus ja ei ole hda midagi.

Lumemees puhastusjaama taga. Kell 16.15 kuuleme Tapa puhastusjaama pinisevat hlt. Siis neme tiesti ootamatus kohas lumememme. Lund pole ju ieti ollagi! Pealambiga valgustame lumememme vidurmsat ngu.

Ehtne lumemees!

Karulle pudel saab esimesse prgikasti, mis meile linnaveeres ette jb.

Pimedas Tapa raudteejaamas klaarime sammunitajaid.

Juhani 91 040,

Ingmar 99 168.

Ja kahe pevaga 36 kilomeetrit.

Siis ronime rahulolevalt Ahto Neideki autosse, kes meile vastu on tulnud.



Juhani Pttsepp
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet