Loomi oleks tarvis karjatada veekogude kallastel praegusest palju suuremas ulatuses

 Eesti Loodus
kari vees

Foto: Katre Palo/Eesti Loodus

Veel sada aastat tagasi pidas Eestis kariloomi võrreldes tänapäevaga väga palju peresid. Lehm ja hobune olid iga maal elava pere kõige olulisem elatusallikas ja palju peeti ka lambaid. Karjamaadel olid suured karjad.

Karjamaadeks kasutati ära kõik vähegi rohtu kasvatavad alad. Eriti sobisid selleks kohad, kus muu põllumajandusega ei olnud võimalik tegeleda: väga märjad, kivised või kuivad alad, metsad, laiud, põlluservad ja sügiseti isegi põllud.

Tänapäeva Eestis on endisaegsete kariloomade ökonišš aga sama hästi kui täitmata. Nõnda on veekogude kaldad kinni kasvanud: seal vohab võsa, laiuvad putke- ja angervaksaväljad ning roostikud. Seetõttu kandub ning koguneb veekogudesse ülemäära toitaineid. Kariloomad kujundaksid taimestikku pügades ja tallates tiheda rohukamara, mis hoiaks toitained kaldal kinni. Rohtu süües nad ka eemaldaksid suure osa elusainet, säästes veekogusid selle jäänuste lagunemisest.

Võiksime püüelda selle poole, et kariloomad oleksid veekogude kallaste ja märgalade loomulik osa, sest niiviisi on need liigirikkad kooslused siin kunagi välja kujunenud ja püsinud kuni üsna viimase ajani. Veekogu kui ökosüsteem toimiks koos kariloomadega kõige looduslikumal moel ning vee kvaliteet oleks parem.

Põhjalikumat teemakäsitlust zooloog Ilona Lepiku sulest loe Eesti Looduse septembrinumbist. Värske ajakirja leiab ajakirjanduslettidelt, digiajakirja aga meie e-poest.