Maikuu Horisont kiikab kosmosesse, käib kuumas kõrbes ning heidab pilgu biomeditsiini ja Eesti majanduse tulevikku

 Horisont

Horisondi mai- ja juuninumbri kaaneloos „Teadus maa ja taeva vahel” kirjutab astronoom Laurits Leedjärv maailma kõige ainulaadsemast ja kallimast rajatisest – rahvusvahelisest kosmosejaamast, mis on olnud pidevalt asustatud juba enam kui 15 aastat. Artiklis vaadatakse lähemalt, mida põnevat kosmosejaama teadusprogrammis uuritakse ning millist kasu inimkonnal neist uuringutest oodata on. Nagu Leedjärv märgib, on kosmosejaam omamoodi eelpost tulevastele Marsi-astronautidele, sest jaamas saab jälgida, millist mõju pikaajaline kosmoses viibimine inimestele ja tehnikale avaldab.

Intervjuus usutleb Horisont sel korral Tartu ülikooli majandusprofessorit ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaani Raul Eametsa. Hinnatud arvamusliider räägib majandusteadlase rollist ühiskonnas ning vastab muuhulgas küsimustele, kas Eesti majandus on pagulaste vastuvõtmiseks valmis ja mida me võime meie majanduse hetkeseisu arvestades tulevikult oodata. Meil on vaja oma majanduse ergutamiseks suuri ideid, leiab Eamets ning nimetab ühe sellisena Silicon Valley taolise rahvusvahelise tõmbekeskuse loomist.

Meditsiiniteaduste eesliinil toimuvat tutvustab Horisondi kevadnumbris geeniteadlane Kaarel Krjutškov. DNA mass-sekveneerimise tehnoloogia, mida alles kümme aastat tagasi teadusele esitleti, võimaldab täna avastada verest kasvajale iseloomulikke mutatsioone ja määrata tulevase beebi kromosoomihaigusi, kirjutab Krjutškov, kelle sõnul tõotabki järgmine läbimurre biomeditsiinis tulla pealtnäha vastandlikes valdkondades: loote sünnieelses testimises ja vähidiagnostikas, mille ühendav lüli on rakuvaba DNA ehk genoomne rämps.

Elamusi, mida pakub loodushuvilisele maailma kõige kuivem paik, Tšiili põhjaosas laiuv Atacama kõrb, kirjeldab 2008. aastal „kõrbete kõrbes” rändamas käinud bioloog ja ajakirjanik Indrek Rohtmets. Artiklist saab teada, miks Atacama kõrb nii kuiv on, milliseid imelisi kõrbeasukaid võib sealsetel avarustel kohata ning mida noor loodusuurija Charles Darwin veidi vähem kui 200 eest Atacama lagendikest arvas.

„Mõtlemise masinavärgi” sari jätkub Hedvig Sultsoni artikliga „Paradoksaalse une funktsiooni otsingul”. Nagu Sultson kirjutab, puudub teadlaste seas tänini üksmeel, millist funktsiooni täidab paradoksaalseks uneks ristitud unikaalne unefaas, kus magaja ajuaktiivsus meenutab pigem ärkvelolekut kui sügavat und. California Berkeley ülikooli neuroteadlased Andrea Goldstein ja Matthew Walker on välja pakkunud, et sellise unefaasi ülesanne võib olla meie emotsioonide reguleerimine – mälestuste pikaajalisse mällu salvestamine nii, et läbielatud sündmustelt eemaldatakse nende esialgne emotsionaalne laeng.

Horisondi värskes numbris jätkub „Kosmosekroonika” ja samuti „Sõna lugu”, milles Udo Uibo tutvustab sõna „taevalaotus” eesti keelde tulekut. „Igameheteaduses” kutsutakse üles Shakespeare’i-aegseid tekste lugema; Kanuti meistrid räägivad meile „teadlastena kabinetis”, kuidas vanadele asjadele uut elu sisse puhuda. Uuenduskuuri on läbi teinud ka mitu Horisondi senist rubriiki ja lisandunud on mitu uut. Koostöös teaduskeskusega AHHAA alustab ilmumist „Ahhaa!“-hetki pakkuv juturubriik. Ajaloolane Jüri Kotšinev lükkab käima meie idanaabrite eripärasid tutvustava külje „Huvitav Venemaa“ ja räägib, miks Vene bojaarid pikki habemeid ja kasukaid kandsid. Uus on ka Eesti muuseumides varjul olevaid aardeid esitlev „Muuseumipärl“, mis külastab sel korral kahte loodusmuuseumi, ning „Dokument kõneleb“, milles meenutatakse, et Eesti Vabariigil on tulnud oma ajaloos kord juba küllaltki arvukat pagulasseltskonda vastu võtta. Lisaks saab lähivaates imetleda grafeeniliblikaid, nautida Ilmar Trulli teadusluulet, lugeda Eesti laste jõuproovidest bioloogiaolümpiaadil ning ragistada aju täisruutude maatriksite leidmisel, ristsõna lahendamisel ning „Mälusärus”.