Uudistaja 14.01.2015

 Uudistaja

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB


 

Tormine jaanuar ja linnarebased Eesti Looduses

Tänavuse jaanuari esimene pool on olnud üsna tormine, mistõttu on jagatud hoiatusi võimalike äärmuslike ilmaolude ja tõusva meretaseme kohta. Samalaadne olukord valitses ka kümme aastat tagasi, 2005. aasta jaanuaris, kui ööpimeduses läks olukord päris hulluks. Lääne-Eestis tuli hakkama saada enneolematult keeruliste oludega: meri tungis tuppa, autod uppusid tänavatel, puud murdusid ja katused lendasid, elektrit, toasooja ega joogivett ei olnud.

Toonane maru on meid suuresti mõjutanud, andnud kogemusi ja õpetanud. Seetõttu on põhjust läbielatut meenutada. Vastse kujundusega jaanuarinumbris toomegi uuesti päevavalgele, mis kümme aastat tagasi õigupoolest juhtus. Tormi teemadel leiab ajakirjast kolm kirjutist. Jüri Kamenik annab ülevaate, kuidas marulised ilmaolud toona arenesid, mismoodi Gudruni nime kandev torm tegutses ja mida ta meile õpetas. Hüdroloog Arvo Järvet heidab valgust jaanuaritormi ajal ebatavaliselt käitunud jõgedele: mitut neist tabas talvetulv. Mall Hiiemäe aga selgitab, milline suhe on rajudega olnud meie esivanematel.

Looduse imelikest käikudest saab lugeda ka avaartiklist: muidu loodusmaastikke eelistavad punarebased kipuvad linnaloomadeks. Nende toimetamised majahoovides ja tänavatel on küll tore vaatepilt, kuid üksiti tuleb silmas pidada mitut ohtu. Metsloomad kannavad tihtipeale endaga kaasa haigustekitajaid, mida tasub karta: mõni haigus on inimesele eluohtlik.

Sellest, et talvel võiks seenel käia, kirjutab Kuulo Kalamees. Sellise võimaluse on meile loonud viimase veerandsaja aasta sagedased lumevaesed ja soojakraadidega talved. Eesti talveseenestik on nüüd peaaegu võrdne Lääne- ja Kesk-Euroopa omaga. Talvise teema jätkuks jagab Karl Ander Adami õpetusi, mille järgi looduses ära tunda meie tavalisi talvelinde tihaseid. Rubriigis „Huvitav Eesti“ soovitame suunduda Süvahavvale, et Võhandu jõe paljanduvast kaldajärsakust otsida üles Uku koobas. Juttu tuleb ka aasta liblikast hiidkaruslasest ja uuest odaherilaseliigist Eestis. Eerik Leibak jätkab aga türnpuu nimetuse päritolu uurimist ning intervjuus jagab Külli Kalamees-Pani oma tähelepanekuid looduse tundmise ja loodushariduse teemadel.

Selgi aastal pakume lugejatele lahendamiseks ristsõna ning samas numbris ilmunud kirjutiste kohta koostatud küsimusi rubriigis „Mikroskoop“. Vastuseid tasub saata, sest jagame auhindu!

 


Kogumik Maailma metsad 

Üleeile esitleti Tallinnas rahvusraamatukogu suures saalis kogumikku „Maailma metsad“. Väljaanne hõlmab aastatel 2012–2014 sarjas „Looduse raamatukogu“ ja ühtlasi ajakirja Eesti Mets lisana ilmunud raamatuid maakera metsade ja metsanduse kohta. Emakeelses kirjasõnas ei ole sellel teemal siiani säärast üleilmse haardega trükist ilmunud. Kogumikku saab küsida Loodusajakirja Tallinna kontorist telefonil 610 4105 või e-posti aadressil loodusajakiri@loodusajakiri.ee.

 

 

 

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID


Meelis Tambets oktoobris 2012. Pildil küll mitte tuurade, vaid tõugjatega (foto: www.loodushoid.ee)

 

Loodusajakiri Kukus: Meelis Tambets räägib tuurast

Kalateadlane Meelis Tambets Eesti loodushoiukeskusest räägib homses Kuku saates „Loodusajakiri“ pärast kella kümneseid uudiseid Läänemeres ette võetud suurest looduskaitseteost: tuura asurkonna taastamisest. Peale Eesti pingutavad selle nimel ka lätlased, leedulased, sakslased ja poolakad. Kuna ka läänemere tuur on nüüd Euroopa Liidus kaitse all, saab selleks tööks ühiselt raha küsida ja väljavaated sihile jõuda on tublisti paranenud. Tambets on koos kolleegide Mart Thalfeldti ja Einar Kärgenbergiga sellest kirjutanud läinud aasta viimases Eesti Looduses.

 


Kaart keskkonnaministeeriumi Nabala teemalehelt

 

Ülevaade Nabala piirkonna loodusväärtustest

Mullu 13. novembril kiitis vabariigi valitsus heaks Nabala-Tuhala looduskaitseala loomise eelnõu. Kaitseala rajamise mõte on tekitanud vastakaid arvamusi, palju kahtlusi ja vaidlusi. Ometi on leitud, et piirkonna loodus vajab suuremat hoidu.

Mullu on ajakirjas Eesti Loodus Nabala-Tuhala piirkonnast kirjutatud mitmel korral: jaanuari-, märtsi-, augusti- ja detsembrinumbris. Teema tähtsuse tõttu on detsembrinumbris ilmunud Nabala piirkonna loodusväärtusi käsitlev artikkel nüüd parandatud täisversioonina kättesaadav meie kodulehel.

 


Viljuv kikkapuu ülemisel ja õitega kukerpuu alumisel fotol (fotod: Toomas Kukk)

 

Alanud on kuker- ja kikkapuu aasta

Eesti Looduse toimetus on tänavuse aasta puuks valinud põõsapaari kukerpuu ja kikkapuu (Berberis vulgaris ja Euonymus europaeus). Need liigid sarnanevad vaid nimetuse poolest, kuid botaaniliselt kuuluvad eri sugukondadesse. Kikkapuu võiks olla tuttav eelkõige lõunaeestlastele, sest tema looduslikud leiukohad jäävad Koiva jõe ümbrusse. Ent kikkapuu on levinud ka Saaremaal Sõrve poolsaarel. Seda põõsaliiki kasvatatakse ka ilupõõsana, kuid ta kipub kergesti metsistuma. Kukerpuu on aga tuttavam Lääne- ja Põhja-Eestis, iseäranis paepealsetel kasvukohtadel.

Aasta puid on Eesti Looduse toimetus valinud alates 1996. aastast.

 

 

 

EESTI SÕNUMEID 


Hiireviu (foto: Wikipedia)

 

Viuaastal räägitakse kolmest viuliigist

Kakskümmend aastat tagasi hakkas Eesti ornitoloogiaühing igal aastal valima aasta lindu. Tänavu on fookuses viud, keda meil elutseb kolme liiki: hiire- ja herilaseviu ning taliviu ehk karvasjalg-viu. Kõik nad on välimuselt üsna sarnased, seevastu eluviisilt küllaltki erinevad. Viuaastal on võimalus nende kulliliste kohta rohkem teada saada, sest korraldatakse hulk üritusi, ilmuvad ajakirjalood jms, kus tutvustatakse viude elukombeid, pööratakse tähelepanu nende eristamisele üksteisest ja teistest röövlindudest. Viuaasta puhul on koostatud ka linnu koduleht, mis aasta jooksul täieneb huvitava teabega. Veebilehe kaudu saab igaüks edastada oma vaatlusi: oodatud on kõik viude vaatlused, mis on tehtud alates 1. detsembrist 2014.

EOÜ

 


Ahhaa keskuse tehnoloogiasaal (foto: Ahhaa)

 

Ahhaa keskuse külastatavus aina kasvab

Möödunud aastal käis Tartus asuva teaduskeskuse Ahhaa peamajas 218 000 inimest, mis on ligi 30 000 võrra rohkem kui 2013. aastal. Tegu on rekordhulgaga Ahhaa tegutsemisaja jooksul. 49% huvilistest olid välismaalased, enamik Lätist ja Venemaalt.

Teaduskeskuse juhatuse liikme Pilvi Kolgi sõnul on selline suur huvi loonud vajaduse laieneda. Nõnda on elusaali oodata ümberkorraldusi, et peale kalade, tibude ja sipelgate saaks seal tulevikus näha teisigi loomi. Kevadel asendab praeguse menuka dinosauruste väljapaneku aga järgmine põnev näitus: spiooniteemaline „Ahhaa, ülisalajane!“.

Ahhaa teaduskeskus on Baltimaade suurim ja moodsaim teaduskeskus, mis on asutatud 1997. aastal. Kogu tegevusaja vältel on keskuses käinud üle 2,7 miljoni inimese.

Tartu linnavalitsus

 


Liivateemaline töötuba loodusmuuseumis (foto: Eesti loodusmuuseum)

 

Loodusmuuseumis käib üha rohkem huvilisi

Ka Eesti loodusmuuseum on andnud teada, et mullu käis huvilisi ligi 55 000, mis on asutuse 150-aastase ajaloo suurim külastajate hulk. Muuseumijuht Heidi Vilu sõnul tõid enneolematult suure huviliste hulga nende juurde populaarsed näitused ja palju uusi algatusi. Näiteks aasta tagasi alustanud väikeste teadlaste klubi on osutunud nii menukaks, et hiljuti avati viies rühm. Samuti on inimesi ligi meelitanud Öökulli akadeemia loodus- ja teadusõhtud. Kõige noorema publiku suur lemmik on kevadel avatud avastusruum, kus saab tutvuda loomade meeltega.

Väljapanekutest käidi kõige enam vaatamas näitusi „Imelised ämblikud“ ja „Tempo ja rütm. Südamelöögist kosmiliste tsükliteni“. Samuti oli rahvarohke igasügisene seenenäitus, kus sel korral oli vaatluse all punane kärbseseen ning sai tutvuda Ruth Huimerinna õnneseene perekonnaga. Näitust tempo ja rütmi kohta saab muuseumis vaadata kuni varakevadeni. Seejärel keskendub muuseum ööelule: näitusesaalidesse tuuakse kakud ja ööliblikad.

Eesti loodusmuuseum

 


 

Pariisis kuulutatakse välja valguse aasta

ÜRO on tänavuse aasta kuulutanud valguse ning valguspõhiste tehnoloogiate aastaks. Sellega soovitakse laiemalt teadvustada, kuidas valguspõhised tehnoloogiad toetavad maailma jätkusuutlikku arengut ning mil moel aitavad need leida lahendusi probleemidele, millega tuleb meil tulevikus rinda pista nii energiaga varustamisel, põllumajanduses, hariduses kui ka tervishoius. Valguse aasta kuulutatakse välja 19.–20. jaanuaril Pariisis; aasta vältel saab mitmel pool maailmas osaleda eri laadi üritustel. Tutvu valguse aasta ingliskeelse veebilehega siin

SEI

 


 

Loodud on suurim Eesti teadusuudiste portaal

Möödunud nädalal avasid Tartu ülikool ja Eesti rahvusringhääling ühise Eesti teadusuudiste kanali ERR Novaator (novaator.err.ee), mis keskendub senisest enam Eesti teaduse ja teadlaste tutvustamisele.

Novaatori ja ERRi teadusrubriigi ühendamise projektijuhi Illari Lääne sõnul domineerivad Eesti teadusuudiste portaalides välisallikatel põhinevad tõlkelood, kuid ülevaade Eesti teadlaste tegevusest on killustunud ja vähem nähtav. Seetõttu tunnetatigi vajadust luua ühtne Eesti teadusuudiste keskkond kõikidele ülikoolidele ja teistele teadusasutustele, et oma tegemisi paremini kajastada. ERR Novaatori veebilehel hakkavad siiski ilmuma ka tõlkelood, kuid nendele lisatakse juurde Eesti teadlaste kommentaarid ja arvamused. Peale teadusuudiste on plaanis avaldada teadlaste persoonilugusid, kajastada rahvusvahelisi tunnustusi, teaduse rahastamist, teaduspoliitikat jms. Samuti ilmuvad edasi Tartu ülikooli sari „Teadus 100 sekundiga“ ja Tallinna ülikooli sari „Ühe minuti loeng“. Jätkatakse ka põnevate seminaride ja konverentside otseülekannetega.

 


Umbes aasta tagasi Suurupil reostuse tekitanud Venemaa lipu all sõitev laev Inzhener Trubin (foto: wikipedia)

 

Laevaomanik maksis Suurupi reostuse eest kahjuhüvitist

Mullu jaanuaris Suurupi poolsaare rannikureostuse põhjustanud laeva omanik on tasunud keskkonnainspektsiooni nõutud kahjusumma 7128,34 eurot. Tegu on keskkonna saastamise eest määratud hüvitisega, mis on arvutatud kindla metoodika alusel.

Aasta tagasi lekkis Naissaare lähedal ankrualal laeva kütuse laadimisel merre masuuti, mis jõudis mõne nädala möödudes Suurupi poolsaare rannikule. Keskkonnainspektsiooni tegi kindlaks, et reostuse oli põhjustanud Venemaa lipu all sõitev laev Inzhener Trubin. Reostus paiknes mitme kilomeetri ulatuses, sealhulgas kaitsealusel rannajoonel. Koristamist koordineeris Põhja päästekeskus koostöös Harku vallavalitsusega; ka hulk vabatahtlikke tuli appi: rannast koguti saastunud pinnast, õliseid kõrkjaid ja oksi. Reostuse hajus paiknemine ja jääolud muutsid koristamise ja kahjude hindamise keerukaks ning aeganõudvaks. Looduskaitseseadusest tuleneva metoodika alusel arvestatakse kahju reostunud ala pindala järgi, seetõttu tuli kõik reostuslaigud eraldi kaardistada ja mõõta.

Kuigi varasemad kogemused on näidanud, et välisriigi firmadega suhtlemine ja neilt kahjude sissenõudmine võib kujuneda üsna aeganõudvaks, kulges asjaajamine seekord mõnevõrra kiiremini, kuna inspektsioon esitas kahjunõude siinse õigusbüroo kaudu.

Teine mullu kevadel laeva punkerdamisel tekkinud reostusjuhtum on veel menetluses. Tegu on 12. aprilli õhtul Pakri saarte lähedal punkerdamise käigus merre lekkinud kütteõliga, mis jõudis Naissaare, Kakumäe ja Suurupi lähedale rannikumerre ja osalt ka rannikule.

Keskkonnainspektsioon

 

 

 

TASUB OSALEDA


 

Seminar lindude sulestikust ja selle sugemisest

Täna, 14. jaanuaril kell 10 on huvilised oodatud Tartu ülikooli zooloogiaosakonna loomaökoloogia seminarile, kus osakonna magistrandid räägivad oma uurimisteemadest. Lindude sulestiku sugemise viisidest ja vajalikkusest kõneleb Aile Sumberg ning sulestiku värvuse seostest vanemhoole ja stressiga räägib Mari-Liis Tandre.

Seminar toimub TÜ zooloogiaauditooriumis Vanemuise 46-301. Osavõtt on vaba kõigile huvilistele!

TÜ zooloogiaosakond

 


Ahvileivapuu ja Hendrik Relve Aafrikas (foto: Hendrik Relve)

 

Loodusõhtud loodusmuuseumis

Kolmel järgneval neljapäeval, 15., 22. ja 29. jaanuaril kell 18, sisustab Eesti loodusmuuseumi Öökulli akadeemia loodusõhtuid Hendrik Relve, kelle sõnaseade ja fotode juhatusel rännatakse maailma eri paikadesse: 15. jaanuaril Aafrikasse, 22. jaanuaril Antarktikasse ning 29. jaanuaril Austraaliasse ja Okeaaniasse.

Üritusele pääseb muuseumipiletiga, mis alanud aastast on täiskasvanutele 4 eurot, õpilastele ja pensionäridele 3 eurot ja alla 9-aastastele tasuta. Eesti loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas Lai 29a.

Eesti loodusmuuseum

 


Rahvusvahelise kesktalvise veelinnuloenduse vaatlusvõrgustik mullu jaanuaris. Punasega on seirepunktid ja sinisega vaatluspunktid väljaspool seirealasid

 

Jaanuaris loendatakse veelinde

Käimas on järjekordne kesktalvine veelinnuloendus. Selle kesksed kuupäevad on tänavu 17.–18. jaanuar, kuid kirja lähevad ka kõik teised jaanuaris tehtud vaatlused. Loenduseks vajalikud abimaterjalid (ankeedid, vaatlussektorid) leiab Eesti ornitoloogiaühingu kodulehelt projekti alamlehelt.

Samal ajal toimub ka rahvusvaheline luikede loendus. Siinjuures palutakse kindlasti kirja panna pesakonna suurus. Seda on võrdlemisi lihtne teha isegi suurte parvede korral, kui jälgida noorlindude liikumist parves: üldjuhul hoiavad pesakonnad kokku.

Sisestades oma vaatlusandmed e-elurikkuse kaudu tuleb märkuste lahtrisse kindlasti kirja panna vaatlussektor ja vaatluskoha jääolud. Jääolude skaala ja sektorikaardid leiab eespool viidatud veebilehelt. Kes e-elurikkust veel ei kasuta, saavad andmed saata e-posti teel leho.luigujoe@emu.ee või tavapostiga (EOÜ, Talvituvad veelinnud, Veski 4, 51005 Tartu). Sel juhul oleks hea, kui kasutaksite ankeeti, mis tunduvalt hõlbustab andmete sisestamist andmebaasi.

EOÜ

 


Koera-pöörirohu kõik osad on mürgised (foto: Ilme Parik/vikipeedia)

 

Tutvustatakse meeli mõjutavaid taimi

Tartu ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed kutsuvad täiskasvanuid tutvuma meeli mõjutavate taimedega. Huvipäev „Pöörane pööripäev“ toimub laupäeval, 17. jaanuaril kell 12 TÜ botaanikaaias (Lai 38).

Aednik Kristine Fenske tutvustab taimi, kes sisaldavad meie meeli mõjutavaid aineid. Räägitakse nii ergutavatest, uimastavatest, rahustavatest, ravivatest kui ka potentsi suurendavatest taimedest, sh tutvustatakse efedrat, kohvipuud, matepuud, kannatuslille, lubavat potentsipuud, johimbepuud, ogaõuna, koera-pöörirohtu, musta belladonnat ja ameerika korallpuud. Osalejatele pakutakse mateteed. Koos juhendajaga uudistatakse ka botaanikaaia kasvuhooneid. Osalemine on tasuta.

TÜ botaanikaaed

 


 

Võrus ja Türil saab kuulata retkest üle Põhja-Jäämere

Keskkonnaamet kutsub 20. jaanuaril kell 18 Võrru Kandle keskusesse (Liiva 13) ja 21. jaanuaril kell 18.30 Türi kultuurikeskusesse (Hariduse 1), kus mõne aasta tagusest retkest üle arktilise jäävälja pajatab geograaf ja polaaruurija Timo Palo.

Võrumaa mehe Timo ja tema norralasest kaaslase Audun Tholfseni võimatuna näiv retk kestis kokku 72 päeva. Selle jooksul läbiti 1620 kilomeetri pikkune teekond pooluselt üle jäätunud ja kohati vesise arktilise ookeani Teravmägedele. See ettevõtmine on kantud tänavusse Guinnessi rekordite raamatusse.

Loodusõhtust saab osa võtta tasuta, kuid võimaluse korral palutakse eelregistreeruda. Võrus toimuva ürituse puhul tuleks oma tulekust teada anda e-posti teel helen.kivisild@keskkonnaamet.ee või telefonil 5300 6696. Türile tulijad andke märku aadressil Piret.Eensoo@keskkonnaamet.ee või helistada 384 8688 (keskkonnaameti Järva kontori referent).

Keskkonnaamet

 


Jõgeval saab kuulata loodusfilmimeest Remek Meelt

Jõgeval Betti Alveri majamuuseumis (Jaama 3b) on teisipäeval, 20. jaanuaril kell 18 loodusõhtu, kus külas on ulukibioloog, filmimees ja dokumentalist Remek Meel. Loodusõhtule tulijate vahel loositakse välja Remek Meele film „Eesti loodus: Alam-Pedja“, mis sai 2013. aastal XI Matsalu rahvusvahelisel loodusfilmide festivalil parima operaatoritöö auhinna looduse kategoorias.

Üritus on tasuta. Osavõtust saab teada anda e-posti teel maarika.mannil@keskkonnaamet.ee ja telefonil 5341 9205.

Keskkonnaamet

 


 

Viljandi loodusõhtu keskendub ulukitele

Nädala pärast, 21. jaanuaril kell 17.30 on huvilised oodatud Viljandi linnaraamatukogu kolmanda korruse näitusesaali, kus metsa- ja loodusemees Vahur Sepp tutvustab aasta looma ja teisi Eesti metsloomi. Juttu tuleb sellestki, kuidas on Aafrika seakatk mõjutanud metssigade arvukust. Loodusõhtul saab uurida metsloomade nahku.

Osavõtt on tasuta, palutakse registreeruda: Reet.Vaiksalu@keskkonnaamet.ee või telefonil 5308 3344.

Keskkonnaamet

 


Mooste park Põlvamaal (foto: Urve Sinijärv)

 

Parkide raamatule oodatakse kaastöid

Alanud on neljanda Eesti parkide almanahhi koostamine. Seoses sellega kutsub toimkond pakkuma kaastöid, milleks sobivad kõikvõimalikud parkide, maastike, aianduse, arhitektuuri ja loodusega seonduvad teemad. Almanahhi toimetaja on Tiina Tammet, kolleegiumisse kuuluvad veel Piret Palm ja Urve Sinijärv.

Kaastööde ettepanekuid (pealkiri, lühitutvustus) oodatakse 3. veebruariks aadressile urve.sinijarv@envir.ee. Lisateavet võib küsida viidatud e-posti aadressilt või telefonil 626 2878 või 504 6747.

 

 

 

 MAAILMAST


Watkinsi mägi Ida-Gröönimaa lõunaosas. Foto on tehtud umbes kahe kilomeetri kõrgusel üle merepinna. 56 miljoni aasta taguse purske ajal, mis tekitas mäge moodustava basaldi, oli see koht merepinnale palju lähemal (foto: Peter Japsen / GEUS)

Kuidas sai Gröönimaa jäämütsi alla?

Gröönimaa sai jääga kattuda ainult sügaval Maa sisemuses toimunud protsesside tõttu. Arktika ulatuslik jäätumine algas alles umbes 2,7 miljonit aastat tagasi; enne seda oli põhjapoolkera üle 500 miljoni aasta jäävaba. Saksa maateadusuuringute keskuse GFZ, Utrechti ülikooli, Taani ja Gröönimaa geoloogiaameti GEUS ja Oslo ülikooli teadlaste ühisuuring on selgitanud, miks kattus Gröönimaa jääga geoloogilises mastaabis alles nii hiljuti.

Seletus peitub kolme tektoonilise protsessi ühistoimes. Esiteks pidi Gröönimaa kerkima sedavõrd palju, et mäetipud jõuaksid küllaldaselt külma õhustiku taganud kõrgusele. Teiseks pidi Gröönimaa liikuma nii palju põhja poole, et talvine päikesekiirgus väheneks. Ja kolmandaks nihutas saart veel enam põhja poole Maa telje muutus.

Uuringu autorid leidsid Ida-Gröönimaa kivimitest tõendeid, et need on üles kerkinud alles viimase kümne miljoni aasta jooksul, kusjuures protsess toimus eriti kiiresti umbes viis miljonit aastat tagasi. Seismoloogilised uuringud näitavad, et kuumad kaljud tõusid maakoorest Islandi all ja liikusid põhja poole.

Ühtlasi selgus, et litosfäär Gröönimaast idas on väga õhuke, ainult 90 kilomeetri paksune. Arvutil modelleerides tehti kindlaks, et Islandi nn kuum täpp asus toona just täpselt selle Gröönimaa piirkonna all ja see tingiski õhukese kivimikihi. Pluum, vahevöös aeglaselt ülespoole liikuv struktuur, sai seetõttu tõusta vähem kui saja meetri sügavusele ning selle kohal asuvat litosfääri osa lihtsamini kergitada. Just seetõttu tõusis maapind siin kõrgemale. Islandi kuum täpp jäi maakoores vanale kohale, Gröönimaa nihkus aga viimase 60 miljoni aasta jooksul tektoonilise laamana kuus kraadi põhja poole, külmemasse piirkonda. Liikumist põhja poole võimendas Maa telje nihkumine 12 kraadi võrra, nii et kokku nihkus Gröönimaa põhja poole lausa 18 kraadi. Nüüd oli saar küllalt kaugel põhjas ja mäetipud piisavalt kõrged, nii et jäätumine võis alata.

GFZ/AlphaGalileo/Uudistaja

 


Borneo orangutan (foto: Eleifert/Wikimedia)

 

Borneo orangutanidel on siiski lootust

Uurijad väidavad, et ehkki kuni 74% orangutanide praegusest elualast Borneo saarel võib kliima- ja/või maakasutusmuutuse tõttu osutuda neile tulevikus sobimatuks, leidub saarel siiski 42 000 ruutkilomeetrit maad, mis võiks saada selle ohustatud liigi võrdlemisi kindlaks varjupaigaks.

Kenti ülikooli Durrelli looduskaitse- ja ökoloogiainstituudi teadlase Matthew Struebigi juhitud töös lõid kaasa ka kolleegid Liverpooli John Mooresi ülikoolist ja Leibnizi zooloogiainstituudist ning looduskaitsjad Austraaliast ja Indoneesiast.

Indoneesia metsade uuringu tegi rahvusvaheline metsauuringute keskus CIFOR, kasutades satelliidifotosid, et teha kindlaks metsade kadumist ning hinnata tuleviku muutusi metsades. Kaardile kanti ka alad, mis ei sobi õlipalmikasvatuseks, mis on orangutanidele suurim oht. Kasutades üksiti teadmisi orangutanide ökoloogiast ja kliimamuutustest, tehti kindlaks alad, mis ei muutu liigile sobimatuks. Eriti oluline on peatada metsade häving Borneo turbaaladel, mis ühelt poolt on suurte ahvide tähtis elupaik, teiselt poolt mängib aga olulist rolli kliimamuutuste leevendamises. Kui looduskaitsetöö keskendub nendele aladele, on lootust suuresti aeglustada orangutanide asurkonna kadumist.

Ehkki suurte ahvide ümberpaigutamine on kallis ja keeruline, aitab uurimus looduskaitsjail paremini mõista, kuidas otsida alasid, mis püsiksid sobiva elupaigana ka maakasutuse ja kliima muutumise kiuste.

FVB/AlphaGalileo/Uudistaja

 

 

 

 

 

 

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:


 

 

Toimetanud Katre Palo
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com


Uudiskirja arhiiv http://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/