Uudistaja 15.11.2017

 Uudistaja

 

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB


 

Aasta viimases Horisondis läidetakse maist päikest ja uuritakse radiosüsinikuga minevikku

Horisondi novembri-detsembrinumbri kaaneloos kirjeldavad Tartu ülikooli füüsikud Kaarel Piip ja Peeter Paris Prantsusmaale ehitatavat maailma suurimat termotuumareaktorit ITER. Plaani järgi 2030. aastal tööd alustav ja maapealse päikesega võrreldav ulmelise tehnoloogiaga katsejõujaam peaks andma inimkonnale puhta ja peaaegu ammendamatu energiaallika. Läbi aegade ühte kalleimasse teaduseksperimenti panustavad ka meie füüsikud, kes uurivad, kuidas saaks lihtsalt ja ohutult kontrollida 150 miljoni kraadist plasmat ohjeldava reaktori seinte korrasolekut.

Paleoklimatoloog, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Rein Vaikmäe aitab oma kirjutisega tähistada radiosüsinikumeetodi avastamise väärikat juubelit. 20. sajandi üheks suurimaks avastuseks peetav radiosüsinikumeetod on muutnud märkimisväärselt meie arusaama aastatuhandetetagustest elu- ja kliimaoludest. Siingi on Eesti teadlastel olnud tähtis roll.

Helen Rohtmets-Aasa on usutlenud Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi juhti Jaak Vilo, kõne all on bioinformaatika ja tehisintellekt. 

Tartu ülikooli terioloogia juhtteadur Urmas Saarma jätkab hundi kodustamise teemat. Ta viitab sellele, et kriimsilmade kodustamise peapõhjus võis olla nende tarbimine toiduks. Saarma toob seejuures esile, et koeri süüakse tänini, näiteks Kagu-Aasias ja isegi Šveitsis.

Artiklis „Kuhu kadus kindralleitnant Lembit Pärn?“ avab Eesti sõjamuuseumi teadur Peeter Kaasik kunagise ENSV relvastatud jõudude ministri Lembit Pärna ootamatu avalikkusest kadumise tagamaid.

Kosmoselugude sarjas teeb Cambridge’i ülikooli astrofüüsik Mihkel Kama mõtterännaku universumi salapärastes vesistes avarustes. Ilmalugude sarja seekordses kirjutises vaatleb klimatoloog Ain Kallis aga ilmaolude ja tervisehädade vahelisi seoseid. Eesti vabariigi peatse 100. aastapäevaga seotud rubriigis „Eesti teadus 100“ kirjeldab Erki Tammiksaar meie teadusolusid aastail 1944‒1953.

Veel saab lugeda sõnast põgus, bolševike ümbernimetatud keisriaegsetest tarbekaupadest, seto muuseumi vokijalgadega toolist ja Tartu tähetorni pöördkuplist. Mõtteid endast ja teadusest jagab lastekirjanik Jaanus Vaiksoo. Kirjutame ka Eesti noorte edusammudest olümpiaadidel ning pakume võimalust ragistada aju ülesannetega, kus tuleb leida kujundite pindalade suhe, või lahendades ristsõna ja „Mälusäru”.

 

 

 

 

 

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMID


Toomas Kelt on Luua metsanduskooli kommunikatsioonijuht (foto: online.le.ee)

 

Eesti Mets ja Eesti Loodus Kukus

Kuku raadio iganeljapäevases saates „Loodusajakiri“ on sel nädalal ajakirja Eesti Mets autor, Luua metsanduskooli kommunikatsioonijuht Toomas Kelt. Kõne all on metsandusvaldkonna kutsevõistlus, põgusalt tutvustab ta ka õppimisvõimalusi Luua metsanduskoolis. Järgmisel neljapäeval pajatab Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk oma suvistest töödest ja hakkab tutvustama ajakirja novembrinumbrit.

Intervjuud on teinud Toomas Jüriado; varasemaid saateid saab järelkuulata Kuku veebilehelt.

 

 

 

 

EESTI UUDISED


Maarja Kruusmaa (allikas: Eesti teaduste akadeemia)

 


Ökuli kuju autor on Piret Kändler (foto: Ylle Rajasaar / Wikimedia Commons)

 

Teadusajakirjanduse sõbra tiitel läheb Maarja Kruusmaale

Nädala pärast kolmapäeval antakse kätte teadusajakirjanduse sõbra auhind Ökul, mille saab tänavu Tallinna tehnikaülikooli biorobootikaprofessor ja ETA akadeemik Maarja Kruusmaa. Ökul antakse Kruusmaale 22. novembril kell 16.20 Balti jaama paviljonis teadushuvihariduse konverentsil „Anname teadushuvile võimaluse II”.

Teadusajakirjanduse sõpra aitasid välja selgitada Andi Hektor, Kais Allkivi, Priit Ennet ja Ulvar Käärt. Auhinnažürii esimehe Priit Enneti sõnul on professor Maarja Kruusmaa eeskujulik näide noorema põlvkonna tunnustatud teadlasest, kes oma kahtlemata suure hõivatuse juures võtab siiski ülimalt loomulikult ka robotiteaduse tutvustamist ja selle ühiskonnamõju üle arutlemist. Kruusmaa juhtimisel on TTÜ biorobootika keskuses välja töötatud kalade ja kilpkonnade liikumist jäljendavaid allveeroboteid. Ta on olnud ka tehnoloogiafirma fits.me ja idufirma SafeToAct kaasasutaja.

Teadusajakirjanduse sõpra on valitud alates 2011. aastast; mullu pälvis selle tiitli TÜ rakubioloogiaprofessor Toivo Maimets.

Eesti teadusajakirjanike selts

 


Urve Sinijärv (allikas: tallinn.ee)

 

Tallinna botaanikaaeda hakkab juhtima Urve Sinijärv

Tallinna botaanikaaia direktori kohale osutuks kümne kandidaadi hulgast valituks Urve Sinijärv. Tema ametiaeg direktorina algab 1. jaanuaril ja kestab viis aastat.

Urve Sinijärv on õppinud Tallinna kunstiülikoolis arhitektuuri ja Eesti põllumajandusülikoolis maastikuarhitektuuri ning kaitsnud doktoritöö Eesti kunstiakadeemias muinsuskaitse ja restaureerimise vallas. Tal on pikaajaline töökogemus keskkonnaministeeriumis looduskaitse valdkonnas. Aastast 2016 on ta töötanud teadusprorektorina Eesti kunstiakadeemias. Urve Sinijärv on olnud mitme maastikuarhitektuuri, parkide restaureerimise ning kultuuri- ja looduspärandi teemalise väljaande koostaja ja kaasautor.

Senise Tallinna botaanikaaia direktori Karmen Kähriga lõpetas Tallinna linnavalitsus töölepingu tänavu juunis poolte kokkuleppel.

Tallinna botaanikaaed

 


Noor merikotkas kosumas maaülikooli loomakliinikus (allikas: EMÜ)

 

Maaülikoolis ravitud kaljukotkas ja merikotkas lasti vabadusse

Möödunud nädalal lasti vabasse loodusesse Eesti maaülikooli loomakliinikus ravil olnud merikotkas ja kaljukotkas. Neli kuud ravi saanud haruldasel kaljukotkal aidati taastuda pliimürgistusest ning noort merikotkast tohterdati murtud sulgede pärast, mis olid halvanud tema lennuvõime.

Loomaarsti ja Eesti maaülikooli doktorandi Madis Leivitsa sõnul on Pärnumaalt leitud kaljukotkas vanim teadaolev Eestis. Kotkas on rõngastatud 1992. aastal, seega on lind üle 25 aasta vana. Kaljukotkas leiti 24. juunil ning leidjad toimetasid ta oma koju. Järgmisel päeval viis Leivits kotka loomakliinikusse. Peale pliimürgistuse olid kaljukotkal ka teisi tervisehädasid, näiteks roiskunud liha seedekulglas ja palju murdunud sulgi, mille kasvatamisele kulus mitu kuud. Enne loodusesse laskmist sai kaljukotkas uue värvilise rõnga ja  GPS-saatjaga, mille järgi saab teha kindlaks tema liikumise.

Murtud sulgedega noor merikotkas jõudis kliinikusse samuti Pärnumaalt, vaid kuu aega pärast kaljukotkast. Leivitsa sõnul on murdunud suled sel aastal suur probleem. Ta ei oska öelda põhjust, ent see võib olla seotud tänavuse suve kehvapoolse ilmaga. Merikotkas oli halvas seisus, peale murtud sulgede olid tal välisparasiidid.

EMÜ

 


Hundi vigastatud lammas (foto: Aimar Rakko)

 

Alanud on hundijahi hooaeg

Eestis algas novembri algul hundijahi hooaeg, mis kestab veebruari lõpuni. Jahi eesmärk on ohjeldada huntide arvukust ja vähendada kahju loomapidajatele.

Esialgu lubab keskkonnaamet küttida üle Eesti kokku 73 hunti, kõige enam Raplamaal (10 isendit) ja Võrumaal (8 isendit). Vajaduse korral võib amet kütitavate isendite hulka suurendada. See oleneb jahihooaja jooksul kogutud andmetest hundi arvukuse kohta: jahihooajal saab selgemaks, kui arvukad on olnud kevadised hundipesakonnad.

Põhiliselt kütitakse rohkete kiskjakahjustustega piirkondade hundikarju, vähem suurematel loodusmaastikel. Kokku on 18 ohjeldamisala. Nende alade jaotusel ja küttimisarvu määrates on võetud aluseks keskkonnaagentuuri küttimisettepanek ja keskkonnaameti kogutud andmed hundi tekitatud kahjustuste kohta. Peale selle on arvestatud maakondlike jahindusnõukogude ettepanekuid. Siht on huntide arvukust piirata niipalju, et Mandri-Eestis oleks 2018. aastaks keskmiselt 20 hundi pesakonda, mis oleksid sobilike elupaikade vahel võimalikult ühtlaselt jaotunud.

Mulluste seireandmete ja kütitud isendite põhjal prognoositakse, et huntide arvukus mõningal määral väheneb, eelkõige Kesk-Eestis. Selle peapõhjuseks peetakse möödunud jahiaasta suurt küttimisarvu: 114 hunti.

Võrreldes eelmise aastaga on hundid teinud mõnevõrra rohkem kahju. Oktoobri keskpaiga seisuga on soed tänavu murdnud 762 lammast, 16 kodukitse ja 8 veist. Maakonniti on hundid murdnud lambaid enim Rapla-, Saare- ja Võrumaal, vähem on kariloomi murtud Lääne-Virumaal ja Põlvamaal, seevastu Ida-Virumaal, Jõgeva- ja Läänemaal ei ole hundirünnetest teada antud.

Teavet hundi küttimisarvu kohta leiab keskkonnaameti veebilehelt.

Keskkonnaamet

 


Veebikaamera pilt Metsküla rannast

 

Veebikaamera kaudu saab jälgida šaakaleid

Riigimetsa majandamise keskus on Pärnumaale Metsküla randa üles seadnud veebikaamera, mille kaudu saab jälgida šaakaleid. Metsküla on koht, kus 2013. aastal saadi esimest korda tõestus hariliku šaakali (Canis aureus) olemasolu kohta Eestis.

Nüüdseks on šaakalite arvukus Eestis jõudsalt suurenenud ja üha sagedamini on nad hakanud murdma koduloomi. Zooloogi ja loodusfotograafi Tiit Hundi sõnul on veebikaamera asukoha lähedal sel aastal talu loomakarjast murtud 25 lammast ja hiljuti kaks šoti mägiveise vasikat. Mõistagi ei ole kindel, et murdjad on olnud šaakalid, sest kahtlustada võib ka ilvest ja hunte: ilves on jäänud rajakaamerasse ja hiljuti nähti naaberkülas üksikuid hundijälgi. Tiit Hundi sõnul me paraku veel ei tea, kas šaakalid on võimelised tapma mägiveise vasikat.

Küll on teada, et kaamera lähedal asub šaakalite magamiskoht ja rannaniidu lambakari on nende söödaplatsil, mis tähendab, et šaakalid peaksid õhtul või öösel tulema lääne poolt piki randa otse kaamera suunas, vt veebikaamerat RMK loodusblogis.

RMK

 


 

Ornitoloogiaühing on välja andnud Tiirutaja sügisnumbri

Värskes Tiirutajas kirjutatakse tuvide rändest ja rändekiirusest, tänavu 30. tegutsemisaastat tähistanud Vaibla ja Pikla linnujaamast ning Põhja-Euroopa metsalinnustiku ekspertide kokkusaamisest Lahemaal Viinistul. Pikemalt tutvustatakse Eestis pesitsevaid linde, kes ei talvita mitte Aafrikas, vaid Aasias. Ajakirjas antakse ülevaade ka Läänemaal Roostal peetud rahvusvahelisest merikotka konverentsist. Loe Tiirutaja digilehte ornitoloogiaühingu portaalist.

EOÜ

 

 

 

 

TASUB OSALEDA


Luigevanemad kasvatavad oma järglased üles koos: selline peremudel on soositud ka inimeste hulgas (foto: suju/Pixabay)

 

Loodusõhtu lindude ja inimeste sarnasusest

Lääne-Virumaal Sõmeru keskkonnakolmapäeval saab täna kell 18 kuulata Tarvo Valkeri ettekannet „Linnud ja inimesed: kas me oleme sarnased?‟. Juttu tuleb sellest, kuidas lindude käitumine ja valikud võivad olla inimeste omaga hämmastavalt sarnased. Näiteks saab teada, mismoodi linnud endale partnerit valivad, millised on võrgutamisnipid ja kui nutikad on linnud. Osaleda saab tasuta, üritus toimub Sõmeru alevikus: Sõmeru keskusehoones Kooli 2.

 


Arne Ader (seljaga) ja Urmas Tartes (pildikollaaž: Margit Mõttus)

 

Tartus on õpetlik loeng pildist ja helipildist

Täna, 15. novembril kell 18 on looduse jäädvustamise huvilised oodatud Tartu loodusmajja, kus loodusfotograafid Urmas Tartes ja Arne Ader jagavad õpetusi. Loengu esimeses pooles võrreldakse piltide ja helipiltide omadusi ning selgitatakse lähemalt kõike seda, mis on kvaliteetse helisalvestise saamisel tähtis. Teises osas vaadatakse multimeediaprogrammi „Matsalu aasta‟. Selle käigus saab kuulda, kuidas programmi tarbeks materjal valiti ja salvestati ning mismoodi need tervikpildiks koondati.

Loodusõhtu „Pilt ja helipilt‟ on huvilistele tasuta, Tartu loodusmaja asub Lille 10.

Tartu loodusmaja

 


 

Turteltuvi loodusõhtu Vapramäel

Homme, 16. novembril kell 18.30 algab Vapramäe loodusmajas aasta linnu loodusõhtu. Turteltuvist kõneleb Arne Ader, kes ühtlasi näitab pilte. Osavõtust palutakse aegsasti  teada anda e-posti teel sihtasutus@vvvs.ee või telefonitsi 5088 359. Üritus on tasuta.

VVVS

 


Talvike on Eestis sage talvituja, kuigi tema arvukus on aastate jooksul vähenenud (foto: Andreas Trepte / Wikimedia Commons)

 

Aeg on hakata loendama talilinde

Alates tänasest, 15. novembrist, algab talilinnuloenduse uus hooaeg; esimene loendus kestab novembri lõpuni. Projektiga oodatakse liituma ka uusi loendajaid. Talilinnuloenduse eestvedaja Jaanus Elts juhib tähelepanu, et tegu on seirega, mitte vaatlusega. Enne alustamist on oluline lugeda juhendit, mille leiab EOÜ veebilehelt.

Loendus toimub kolm korda talve jooksul: novembris, aastavahetuse paiku ja veebruaris. Loendada võib üksi või väikese rühmaga. Eelmise talve kohta saadeti andmed 48 vaatlusraja kohta, sel aastal loodetakse 50 piir täis saada. Rohkem teavet saab talilinnuloenduse teemalehelt.

EOÜ

 


Eesti loodusmuuseumi geoloogia varasalv (foto: Eesti loodusmuuseum)

 

Öökulli akadeemias kutsutakse varakambrisse ja tutvustatakse metskitse

Neljapäeval, 16. novembril kell 18 ootab Eesti loodusmuuseum Öökulli akadeemiasse uudistama muuseumi varakambrit. Loodusõhtut juhendab loodusmuuseumi geoloogiaosakonna juhataja Sander Olo. Näiteks saab näha mitmesuguseid värvilisi mineraale, üht Eesti suurimat trilobiiti ja viimaste Maal elanud mammutite hambaid. 

Uue nädala neljapäeval, 23. novembris kell 18 võetakse Öökulli akadeemias vaatluse alla aasta loom metskits. Tema elust tuleb kõnelema zooloog Jüri Tõnisson. Vaadatakse ka metskitsest valminud filmi, ühtlasi saab uudistada metskitse topist, sarvi ja lõualuid.

Osalejad ei pea end varem registreerima, sisse pääseb muuseumipiletiga: õpilasele ja pensionärile maksab see 3 eurot täispilet on 5 eurot. Eesti loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas, Lai 29a.

Eesti loodusmuuseum

 

 


 

 

Näitus tutvustab Teodor Lippmaa akadeemilist pärandit

Akadeemilise pärandi päeva eel, 17. novembril kell 16 avatakse Tartu ülikooli botaanikaaias esimese Eestis valitud akadeemiku Teodor Lippmaa 125. sünniaastapäevale pühendatud näitus.

Teodor Lippmaa (1892–1943) oli botaanik ja taimeökoloog, kelle panus Eesti ja maailma taimkatteteadusesse on hindamatu. Fotodega rikkalikult illustreeritud posternäitus tutvustab, kuidas Teodor Lippmaast kujunes tänu tööle ja andele üks 20. sajandi Eesti ja maailma tippteadlane. Näha saab ka Lippmaa kogutud herbaarlehti, tema tööpäevikuid, kirjavahetust ning muid tema töö ja isikuga seotud esemeid. Ühtlasi käsitletakse Lippmaa panust ülikooli botaanikaaia direktorina ning tema traagilist hukku. Näituse on koostanud Ülle Reier ja kujundanud Riina Eerik, projektijuht on Inge Kukk.

Näitus on avatud 10. detsembrini iga päev kell 10–17. Sissepääs on botaanikaaia piletiga.

 


Hõimuklubis kõneleb Nikolai Kuznetsov (foto allikas: fennougria.ee)

 

Hõimuklubis räägitakse soomeugrilastest Eestis

Tuleval teisipäeval, 21. novembril kell 17.30 koguneb ERM-is hõimuklubi, kus Nikolai Kuznetsov räägib elust soomeugrilasena Eestis. Komi rahvusest Kuznetsov on Tartu ülikooli eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudi soome-ugri keelte lektor.

1990. aastatel tuli Eestisse õppima hulgaliselt noori soomeugrilasi. Alates 1999. aastast on nende õpinguid toetatud hõimurahvaste programmi kaudu. Selle aja jooksul on lühemat või pikemat aega Eesti kõrgkoolides õppinud paarsada noort soomeugrilast. Nad on kohanenud erinevalt: osa on pärast õpinguid või nende katkemise tõttu naasnud kodumaale, osa läinud muudesse riikidesse (näiteks Soome), aga paljud on otsustanud jääda Eestisse. Nikolai räägib, mida talle tähendab olla soomeugrilane Eestis.

Kohtutakse eesti rahva muuseumis Aliise Moora auditooriumis (A-sissepääs), üritus on tasuta.

Fenno-Ugria

 


Lennusadam (allikas: meremuuseum)

 

Merefoorumil peetakse loeng Lennusadama taastamisest

Eesti meremuuseumi järgmine merefoorum peetakse 21. novembril kell 18‒20. Sedapuhku on fookuses Lennusadama taastamine. Selle ime taga seisnud ehitusteadlane ja -insener Karl Õiger räägib väärika hoone varjusurmast päästmise keerdkäikudest.

Karl Õiger on uurinud ruumiliste katusekandurite tööd, komposiitkonstruktsioonide üksikosade koostoimet, hoonete ja ehitiste kahjustusi ja nende renoveerimist. Enne taastamise algust valdasid Lennusadamas kahjustused. Foorumil saab teada, kuidas need kokku õmmeldi ja maja muuseumina avati.

Merefoorumid on kõigile tasuta, kogunetakse Lennusadama kassa juures. Üritusele tuleks end varem kirja panna muuseumi lehel.

 Eesti meremuuseum

 


 

Läheneb hiie väe tunnustussündmus

Eesti hiiesõprade pidulik aasta tähtsündmus peetakse 2. detsembril algusega kell 13. Üritus toimub Tartus eesti rahva muuseumis Jakob Hurda saalis. Muu hulgas autasustatakse hiite kuvavõistluse võitjaid ja selgub hiie sõber. Hiie väe tunnustusüritusele on sissepääs tasuta, rohkem teavet leiab maavalla veebilehelt.

Maavalla koda

 

 

 

 

MAAILMAST


Üle aretatud polaarrebane Soome karusloomakasvanduses (foto allikas: flickr)

 

Soomet survestatakse lõpetama ülearetatud rebaste kasvatus

Rahvusvahelises meedias on suurt kära tekitanud Soome karusloomakasvandustes hiljuti paljastatud ülisuurte rebaste valikuline aretus. Šokeerivad salvestised, milles näidatakse ennast vaevu liigutada suutvaid suuri polaarrebaseid, on ärritanud paljusid loomaõigusorganisatsioone üle kogu maailma.

Rahvusvaheline loomakaitsekoalitsioon Fur Free Alliance, mida Eestis esindab mittetulundusühing Loomus, survestab Soomet võtma kasutusele kõiki abinõusid, et lõpetada ülekaaluliste polaarrebaste julm aretus. Soome loomaõigusorganisatsiooni Animalia eestkõneleja Veikka Lahtinen toonitab, et see tööstusharu on juba mõnda aega olnud probleemist teadlik. 2014. aastal avaldatud uurimuse põhjal selgus, et sügise jooksul oli lausa 86 protsendil loomadest kõverdunud jalad ja 20 protsenti loomadest olid haiglaslikult ülekaalulised.

Polaarrebaseid nuumatakse karusnahatööstuses, et nad kaaluksid normaalkaalust kuni viis korda rohkem. Ülekaalu tõttu kannatavad rebased suurte probleemide all, nagu lodev nahk ja kõverdunud jalad. Video karusnahaahnuses üle aretatud ja seetõttu vaevlevatest polaarrebastest on üles laetud ka internetti: https://drive.google.com/file/d/0B6Qqx3OA5IhWNjByb2NIMWIwZ1E/

MTÜ Loomus

 


Pool Suurbritannias ostetud kartulitest maandub lõpuks prügikastis (foto allikas: Pixabay)

 

Suur osa Ühendkuningriigis müüdud kartulitest ei jõua kunagi toidulauale

Guardiani teatel viskavad britid iga päev minema ligi kuus miljonit kartulit, aastas raisatakse seetõttu ära umbes 230 miljonit naela.

Suurbritannias visatakse aastas ära 10 miljonit tonni toitu, kolmveerand sellest pärineb kodudest. Kõige rohkem satub toidujäätmete hulka leiba, teisel kohal on kartul.

Britid ostavad igal aastal peaaegu 1,7 miljonit tonni kartulit, kuid ligi 730 000 kilogrammi toidukõlblikke mugulaid ei jõua kunagi toidulauale. Need arvud pärinevad jäätmemajandusega tegeleva mittetulundusühingu WRAP (Waste & Resources Action Programme) statistikast.

Poest toodud kartulikott lendab tihti prügikasti juba siis, kui esimestele mugulatele on tekkinud rohelised laigud või idud. Tohutu raiskamise põhjus on asjaolu, et enamasti hoitakse kartuleid liiga soojas ruumis. Nüüd on WRAP asunud inimesi harima. Kampaania „Save our Spuds“ ehk „Päästke meie mugulad!“ algas sügisel, sest praegu on kartulite ostmise tippaeg. Statistika järgi süüakse Ühendkuningriigis kõige rohkem kartuleid sügisel ja talvel.

Kampaania veebilehel jagatakse selgitusi, kuidas kartuleid hoida ja pakutakse häid retsepte, mismoodi ülejääkidest maitsvaid toite valmistada. Raiskamisele üritavad piiri panna ka suured kaubandusketid. Suurbritannia suuruselt teine toidupoodide kett Sainsbury’s hakkas juba möödunud aastal pakkima kartuleid erilistesse läbipaistmatutesse kottidesse, et mugulad ei saaks valguse käes roheliseks muutuda.

 


Valgekiird-sidrik (foto: Donna Dewhurst / Wikimedia Commons)

 

Neonikotinoidid mürgitavad laululinde

Põldudel kahjurputukate tõrjes kasutatavaid neonikotinoide peetakse peasüüdlaseks, miks mesilaste arvukus on vähenenud. Need kemikaalid on mürgised ka laululindudele, teatas PhysOrg.

Ajakirjas Scientific Reports ilmunud uurimuse põhjal tegid Kanada Saskatchewani ülikooli teadlased kindlaks, et kaks maailma kõige menukamat putukamürki mõjutavad ka laululinde. Need on neonikotinoidide hulka kuuluv imidaklopriid ja kloorpürifoss, mis on organofosfaat.

Uurijad tegid katseid tsiitsitajaliste sugukonna liigi valgekiird-sidrikuga (Zonotrichia leucophrys). Lindudele söödeti sisse eri kogustes mürki. Katsete käigus selgus, et lindudel tekkisid kiiresti mürgitusnähud. Nad kaotasid kuni veerandi oma kehakaalust ega suutnud enam ilmakaartel vahet teha. Piisas, kui sidrik sõi kolme päeva jooksul iga päev kolm-neli imidaklopriidiga töödeldud rapsiseemet või kaheksa kloorpürifossi graanulit.

Rapsipõldudel võib selline asi juhtuda kergesti, kuna seemneid töödeldakse mürkidega tihti juba enne külvamist. Tõrjes kasutatakse ka mürgigraanuleid, mida linnud võivad neelata kivikeste pähe, et need seedimist hõlbustaksid.

Pärast katse lõppu lindude tervis taastus, nad suutsid jälle õige liikumissuuna valida ja hakkasid kosuma. Teadlased koputavad siiski põllumeeste ja ametnike südametunnistusele ja soovitavad salakavalatest insektitsiididest üldse loobuda. Ohter putukamürkide tarvitus on mesilaste arvukust kõvasti vähendanud ning ilmselt mõjutab see ka värvuliste rände edukust. Kui ränne luhta läheb, on lindudel raskusi pesitsemisega ja nendegi arvukus võib hakata kahanema.

 

 

 

 

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:


Toimetanud Katre Palo

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com