Uudistaja 16.03.2016

 Uudistaja

 

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB


Horisondis sõidetakse tsaari limusiiniga ja tutvustatakse Austraalia põlisrahvaid

 

Horisondi märtsi-aprillinumbri kaanelugu on Rene Levolli sulest ilmunud „Delaunay-Belleville Vene riiki teenimas“. Arvatavasti ei ütle nimi Delaunay-Belleville enamikule midagi, kuigi tegu on ühe eelmise sajandi alguse kõige luksuslikuma automargiga: toonased võimukandjad pidasid seda väärikamaks esindusautoks kui näiteks Rolls-Royce’i.

Toomas Tiivel on usutlenud teadusfilosoof Peeter Müürseppa. Selles diskussioonis keskendutakse teadusfilosoofide tavapärasele küsimusele: mis on teadus? Riigita rahvaste huvilistele on aga lugemiseks uus maiuspala: Andrus Mölder kirjutab Austraalia põliselanikest. Austraalia on enamiku maailma jaoks kauge paik, mille elust ja probleemidest kirjutatakse meedias üpris vähe. Ometi saaks mõndagi paljudele riikidele eeskujuks tuua: veel 30 aastat tagasi käitusid Austraalia võimud põliselanikega üsna ülbelt ja rassistlikult, ent nüüdseks on olukord täiesti muutunud.

„Mõtlemise masinavärgi“ sarja jätkab Kadi Tulver, kes on kirjutanud artikli ajust kui ennustamismasinast. Tulver viitab, et kiiresti arenev tehnoloogia on ahvatlenud teadlasi aina rohkem süvenema aju keerulistesse tunnetusprotsessidesse, samuti on hakatud põhjalikult uurima neuronite kogumike tööd ja omavahelist suhtlust. Nõnda on soiku jäänud üldise teoreetilise raamistiku loomine, mis aitaks meil mõista, kuidas on korraldatud aju töö ning mismoodi ta vahendab käitumise ja sättumuste iseärasusi. Seda tühimikku ajuteaduses püüab täita ennustava kodeerimise teooria, üks viimase aja aktuaalsemaid teemasid neuroteaduses.

Jätkub „Kosmosekroonika“, „Sõna loos“ otsib Udo Uibo sõna „tank“ päritolu. Rubriigis „Eesti asi“ kirjeldab Ülle Vahar 16. sajandist pärit haruldast peaehet ja „Igameheteaduses“ otsime Einsteini rõngaid. Rubriigis „Teadlane kabinetis“ tutvustatakse Tartus Baeri majas töötavat teadusloolast Erki Tammiksaart, „Arhiivi aare“ piilub Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri sissetulekuteraamatu kaante vahele ja Heli Lukner näitab lähivaates tolmuosakestelt peegelduvat valgust.

Horisonti on võimalik lugeda ka e-ajakirjana!

 


 

Märtsi Eesti Loodus tutvustab aasta lindu ja juhatab loodusesse: matkale ja huvipaikadesse

Eesti Looduse märtsinumbri märksõnad on rasvatihane, Läänemere plankton, Alulinn, Turje kelder, lindude pildistamine, Vietnam, intervjuu Arne Selliniga, Paukjärve loodusrada ja taliratturid. Aasta linnust rasvatihasest kirjutab Margu Ots: ta tutvustab meie kõige arvukama talivärvulise elukäiku, levikut ja annab juhiseid tihaste talviseks toitmiseks. Marju Kõivupuu täiendab rasvatihase lugu, meenutades rahvapäraseid nimetusi, uskumusi ja tavasid.

Riina Klais annab ülevaate Läänemere vetikate uurijate uuematest teadustöödest ning vetikakoosluse seni kirjeldamata muutumisest. Kevade lähenedes on paslik heita pilk loodusvaatluste andmebaasi. Iseäranis seetõttu, et see on jõudnud telefoni. Oma tähelepanekuid loodusest kutsuvad nutirakenduse abil saatma Reigo Roasto, Silja Kana ja Merike Linnamägi.

Paigalugudest leiab märtsinumbrist Mait Sepa kirjutise Alulinnusest, mis on tõenäoliselt andnud nime Alutagusele. Juhani Pütsepp käis aga samblauurijatega Tartumaa Haaslava valla Koke küla Kiigeoru hiiesalus. Rubriigis „Huvitav Eesti” juhatame Turje keldrisse ning matkaradadest soovitame minna Paukjärve loodusrajale. Looduses liikumisega seonduvad veel toimetaja Juhan Javoiši lugu talvisest rattaretkest ning kirjutis loodusfotograafiast: Arne Ader ja Urmas Tartes selgitavad, mida tasub jälgida linnufotode tegemisel. Ühtlasi kirjeldavad Indrek Jääts ja Leho Luigujõe retke Vietnamis Cát Tiêni rahvuspargis.

Igapäevarutiini toovad tagasi kirjutised, mis käsitlevad jäätmeid ja jäätmekäitlust. Peeter Eek tutvustab ideaalset jäätmejaama: see võiks vastu võtta igasuguseid liigiti kogutud jäätmeid. Tarmo Tehva vaatleb Harjumaa jäätmejaamu keskkonnainspektsiooni pilguga: olukord on märgatavalt paranenud. Märtsikuu intervjuu on riigi teaduspreemia laureaadi ökofüsioloogi Arne Selliniga. Usutluse keskne teema on tema uurimus, mis käsitleb õhuniiskuse mõju metsaökosüsteemile. Näiteks on teada, et suurenev õhuniiskus pärsib lehtpuude kasvu.

 


 

Loe Loodusajakirja e-ajakirju!

Loodusajakiri on juba mitu aastat pakkunud võimalust soetada värske Eesti Loodus, Horisont ja Eesti Mets e-ajakirjana. Ühtlasi leiab meie e-poest Loodusesõbra varasemad digitaalsed numbrid ja Gorizontõ Estonii e-väljaanded. Digiajakiri maksab e-poes 3 eurot.

 


 

Eesti Looduse lugejamäng saates „Osoon”

Ajakirja lugejamängu uus küsimus tuleb ETV saates „Osoon” eetrisse tuleval esmaspäeval, 21. märtsil. Küsimuse esitame ühe märtsinumbris ilmunud loo põhjal. Õigesti vastanute vahel loositakse välja looduseteemaline raamat. Uuri lugejamängu kohta lähemalt siit. Julget osavõttu!

 

 

 

 LOODUSAJAKIRJA TEATED


Eesti Looduse fotonäitus

Täna kell 16 avatakse Tallinnas riigimetsa majandamise keskuses (Toompea 24) näitus, kus saab imetleda Eesti Looduse mitme fotovõistluse parimaid pilte. Näitus on lahti mai lõpuni E-R 9-18. Sissepääs on tasuta.

 


Loodusajakiri Kukus: artikleid Eesti Loodusest

Iganeljapäevases Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ on käsil ajakirja Eesti Loodus veebruarinumbri tutvustus. Läinud neljapäeval rääkis loodusfotograaf Urmas Tartes, miks ta on koos kolleeg Arne Aderiga alustanud artiklisarja „Looduse lugu pildis“ ja millest seal juttu tuleb. Homses saates selgitab zooloog Uudo Timm, mis vahe on talveunel ja taliuinakul ning räägib, millised Eestis elavad loomad ühel või teisel moel talve üle elavad. Timm on samal teemal kirjutanud veebruarinumbri kaaneartikli „Talveuni ja taliuinak“. Järgmisel neljapäeval, 17. märtsil saab sõna ornitoloog Margus Ots, Eesti Looduse märtsinumbris aasta linnust pajatava kaaneartikli autor. Intervjuud on teinud Toomas Jüriado.

 


Ajakiri Eesti Mets kutsub oma 95. sünnipäevale, mis toimub 6. aprillil kell 14 Eesti rahvusraamatukogu 6. korruse auditooriumis. Arutletakse Eesti m(M)etsa mineviku ja tuleviku üle: kaasa löövad metsandusloolane Toivo Meikar ja metsakorralduse asjatundja Enn Pärt. Arutelu juhib Henrik Relve. Huvilistel palutakse tulekust teada anda hiljemalt 31. märtsil Eesti Metsa peatoimetajale Kristiina Viironile e-posti teel kristiina@loodusajakiri.ee 

 

 

 

EESTI SÕNUMID 


Eestis on peale kolme õhuseirejaama 15 kiirgusseirejaama (fotol), mis võimaldavad kiirgushädaolukorrast teada saada võimalikult varakult (foto: keskkonnaamet)

 

Helsingi õhus mõõdetud radioaktiivsus tekitas ärevust ka meil

Möödunud esmaspäeval tuli Soome kiirguskeskuselt teade, et Helsingis asuva õhuseirejaama andmeil oli radioaktiivse tseesiumi sisaldus tavapärasest suurem. Seepeale pidas Eesti keskkonnaameti kiirgusosakond vajalikuks anda ülevaade ka meie õhu kvaliteedi kohta. Keskkonnaamet kinnitas, et meie õhuseirejaamade kogutud proovides kõrvalekaldeid normist ei ole leitud.

Helsingi õhuseirejaamas mõõdeti 3.-4. märtsil 0,004 bekrelli tseesiumi (Cs-137) kuupmeetri õhu kohta. See on umbes üks miljardik sellest kogusest, mille puhul oleks vajalik varjuda siseruumidesse, vältimaks tervisekahjulikku mõju. Keskkonnaameti kiirgusosakonna juhataja Ilmar Puskari sõnul ei olnud Eestis kogutud proovides tehislike radionukliidide sisaldus suurenenud. Peagi selgus, et ka Soome ülejäänud õhuseirejaamadest võetud proovides oli tseesiumitase tavapärane.

Puskari selgituse järgi sobib õhus mõõdetud tseesiumi võrrelda radioaktiivse gaasi radooniga, mida me alatasa sisse hingame. Eestis kehtiva ehitusstandardi põhjal peaks siseõhu radoonisisaldus jääma soovitatavalt alla 200 bekrelli kuupmeetri õhu kohta. „Isegi kui tseesiumi sisaldus oleks 25 000 korda kõrgem praegu Soomes avastatud leiust, oleks see ligikaudu võrdne Eesti kodude keskmise radoonisisaldusega. Seega ei ole mureks põhjust,“ sõnas Puskar.

Eesti keskkonnaameti kiirgusseirevõrku kuulub kolm õhuseirejaama: kiirgustaset mõõdetakse meil pidevalt Harkus, Narva-Jõesuus ja Tõraveres. Õhus sisalduvad radionukliidid kogutakse kord nädalas suure võimsusega filterseadmete filtritele ning seejärel analüüsitakse filtreid keskkonnaameti kiirgusosakonna laboris. Selle meetodiga on võimalik teha kindlaks ka väga väikseid kõrvalekaldeid tavapärasest kiirgustasemest. Peale õhuseirejaamade kuulub Eesti kiirgusseirevõrku 15 automaatset gammakiirguse seirejaama, et saaksime kiirgushädaolukorrast teada võimalikult vara.

Keskkonnaamet

 


Põldkimalane (foto: Ivar Leidus/Wikipedia)

 

Tolmeldajad on ohus kõikjal maailmas

Elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste koostöökogu (IPBES) kinnitas veebruari lõpus Kuala Lumpuris aruande, et parandada tolmeldamise ja tolmeldajate seisundit. Tegu on teadusandmetele, kuid ka põlisrahvastelt kogutud pärimuslikule teadmusele tugineva ülevaatega, mis selgitab tolmeldajate tähtsust toidutootmisel, mesinduses ja mujal ning näitab trende ja teadlikkust suuremas osas maailmast.

Tolmeldajate hulka kuulub üle 20 000 liigi mesilasi, arvukalt liblikaid, kärbseid, herilasi, mardikaid, linde ja nahkhiiri. Aruande järgi on kogu maailmas ohus suur osa tolmeldajaid. Suurimad ohutegurid on elupaikade killustumine, halvenemine ja kadu, intensiivne põllumajandus, pestitsiidid, reostus, haigustekitajad ning kliimamuutused. Et tolmeldajate seisundit parandada, soovitatakse rakendada keskkonnahoidlikke põllundusvõtteid, sh hooldada ja taastada niidukooslusi, vähendada kahjulike kemikaalide tarvitust, suurendada loodusliku taimestikuga alade ja elementide hulka maastikus. Tolmeldajatele soodsaid olusid saab luua ka linnahaljastuses.

Eesti delegatsiooni liige, Tartu ülikooli vanemteadur Aveliina Helm nentis, et kõnealune aruanne on päevakajaline ka Eestis. Tema sõnul vajavad iseäranis suurt tähelepanu intensiivse põllumajandusega piirkonnad, kus tuleks hoiduda tolmeldajatele kahjulikest kemikaalidest, hoida sobivaid elupaiku ning maastikulist liigestust; tähtis on jätkata Eesti poollooduslike koosluste hooldust ja taastamist.

Helm toonitab asjaolu, et kui mõnede tolmeldajarühmade, näiteks liblikate ja kimalaste kohta on meie teadmised enam-vähem rahuldavad, siis mitme teise loodusliku tolmeldaja seisundist ei ole Eestis küllaldast ülevaadet. Eestis aitab tolmeldajate mitmekesisust hoida nii mõnedki meetmed: näiteks poollooduslike koosluste hoolduse toetus, keskkonnahoidlik ja mahepõllumajandus, põldude serva jäetud rohumaaribad, mesilaste korjealade rajamine.

90% maailma õistaimeliikidest sõltub tolmeldajatest. Tänu neile toodetakse märkimisväärne osa maailma toidust ning valmivad mitmesuguste vitamiinide ja toitainete poolest rikkad viljad, seemned ja pähklid. Tolmeldajad mõjutavad kogu maailma kohvi-, kakao- ja puuvillatoodangut, millest omakorda oleneb mitme regiooni sissetulek. Lisateavet aruande kohta leiab koostöökogu veebilehelt.

Keskkonnaministeerium

 


 

Rõuges saab suvel tõusta 30 meetri kõrgusele Ööbikupessa

Haanja looduspargi alale, täpsemalt Rõuge Ööbikuorgu projekteeritakse uut vaatetorni ja peagi asutakse seda ehitama. Töid teeb osaühing Via Betoon ning torn saab valmis juunikuus. Kogu projekti siht on parandada Haanja looduspargi turismitaristut.

Vajadus uue vaatetorni järele tekkis ligi kaks aastat tagasi, kui Ööbikuoru eelmine, 24 meetri kõrgune puittorn halveneva seisukorra tõttu suleti. Hoolimata püüdlustest ei õnnestunud ulatuslike puidukahjustustega torni päästa ning see lammutati mullu kevadel. Samal ajal hakkas vallavalitsus taotlema raha uue torni jaoks. Keskkonnainvesteeringute keskusele ja Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondile esitatud taotlused osutusid edukaks: ühtekuuluvusfond toetab projekti 98 112 euroga ning KIKi keskkonnaprogramm 17 313 euroga.

Tornikavandeid tuli kokku kaheksa, neist jäi sõelale kahe vaateplatvormiga 30 meetri kõrgune torn Ööbikupesa (vt pilti). See meenutab kahe linnupesaga puud, mille tipus, ülemisel pesa-vaateplatvormil on trepiotsa kattev kuldmuna – valgustatud klaaskuppel. Erilahendusega vaatetorni hind kujunes hanke käigus kõrgemaks kui projektitaotluses planeeritud, kuid kauni ja omanäolise torni ehitamise ideest ei loobutud. Hinnavahe, 109 250 eurot, maksab Rõuge vald omaosalusena.

Ühtaegu vaatetorni ehitusega uuendatakse kogu ülejäänud Ööbikuoru turismikompleks: rekonstrueeritakse üks matkaraja lõik, paigaldatakse alale uusi teabetahvleid, viitasid jm.

Rõuge vallavalitsus

 


Foto: Wikipedia Commons

 

Läänemere maad asuvad võitlusse mereprügi vastu

Möödunud nädalal kohtusid Helsingis Läänemere riikide esindajad, et otsida lahendusi, kuidas vähendada ja vältida mereprügi teket. Mereprügist peaaegu 80% pärineb maismaalt; see ohustab nii Läänemere seisundit kui ka inimeste tervist.

Kõige enam leidub meres plastpakendijäätmeid; hinnanguliselt sisaldub maailma suurimate ookeanide prügilaikudes kokku 100 miljonit tonni prahti. ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) andmeil hulbib vaid 15% mereprügist vee pinnal, 15% peitub vees ja 70% lebab merepõhjas.

Eesti ekspertide hinnangul tuleb enim tähelepanu pöörata prügi tekke põhjustele. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek nentis, et kui tahame mereprügi hulka vähendada, siis peame esmalt pöörama pilgud maismaale: vajalikud on kohustuslik liitumine jäätmekogumissüsteemiga, piisavalt tihe liigitikogumise võrgustik, jäätmejaamad, aga ka teavitus ja kontroll aitavad hoida prügi sattumast metsa ja randa. Metsa alla sattunud prügi kandub rannikualadelt tuule ja jõgedega edasi merre, kust seda on palju keerulisem ja ka kulukam kokku korjata.

Mereelustikule on prügi kahjulik peamiselt kahel moel: loomad neelavad selle alla või takerduvad sellesse. Seedimatu plast on lindudele-loomadele enamasti surmav, ka enamik prügisse takerdunud loomi ei jää ellu, sest nad ei saa tõusta hingamiseks veepinnale, põgeneda röövloomade eest ega toituda. Mereprügist või mereelustiku ohtlikest ainetest saavad osa ka inimesed, kelle söögilaule plasti neelanud kalad satuvad.

Peale keskkonnakahju halvendab mereprügi rannikualadel elavate inimeste sotsiaalmajanduslikku olukorda, sest prahti täis rannad turiste ei huvita ning sellistest kohtadest hoitakse pigem eemale.

Keskkonnaministeerium 

 


Prügistatud metsaserv (foto: Ragnsells)

 

Mullu koristas RMK metsast hiigelkoguse prügi

Riigimetsa majandamise keskus (RMK) koristas möödunud aastal enda hoole all olevast riigimetsast kaks korda rohkem prügi kui tunamullu. Kokku korjati 572 tonni prügi, s.o umbes 38 vagunitäit rämpsu.

RMK juhatuse liige Tiit Timberg pidi tunnistama, et olukord on ootamatult kehv. Tema sõnul suurendas mullust prügikogust seegi, et RMK sai enda valdusesse mitu seni reformimata riigimaa tükki, kuhu oli aja jooksul tublisti prahti kuhjatud. Näiteks Jõelähtme vallas Harjumaal koristati enda käsutusse saadud maatükilt 146 tonni prügi. Kõige hullem ongi olukord Harjumaal ja Ida-Virumaal, kust pärines üle poole mullu RMK koristatud prahist.

Tiit Timbergi sõnutsi on prügiprobleemile otsitud lahendusi. Näiteks on tõenäolisematesse prügistuskohtadesse paigaldatud valvekaamerad ja tänu nendele on esimesed prügistajad juba karistada saanud. Ühtlasi plaanib RMK tänavu tihedamalt suhelda kohalike omavalitsustega eeskätt Harju- ja Ida-Virumaal, et teha selgeks, kui paljud sealsed majapidamised on vabastatud liitumisest olmejäätmete veosüsteemiga või pole sellega muul põhjusel liitunud. Kui selliseid majapidamisi on üle 2%, näeb jäätmeseadus ette kohaliku omavalitsuse vastutuse tavajäätmete eest ning nendest põhjustatud saastekulu katmisel.

Samuti kutsub RMK üles valvsaid inimesi pildistama teolt tabatud metsareostajaid, palutakse üles kirjutada nende autonumbrid ning edastada tõendusmaterjal keskkonnainspektsioonile (telefon 1313, e-post 1313@112.ee) või kohalikule omavalitsusele. 2014. aastal koristati riigimetsast 270 tonni prügi ning selleks kulus 52 000 eurot. Mullusega võrreldavas koguses pole metsast prügi välja toodud ühelgi aastal pärast 2008. aasta „Teeme ära!“ aktsiooni, toona sai RMK mets puhtamaks 1500 tonnist prahist.

RMK

 


Must-toonekurg Raivo (foto: kotkaklubi)

 

Kevadränne on alanud

Märtsi esimesel päeval andis kotkaklubi teada, et lindude kevadränne on alanud. Tavalisimatest rändlindudest alustas kevadrännet tänavu esimesena must-toonekurg Raivo, keda kotkaklubi on jälginud juba kümme aastat. Tema kulunud saatja ärkas talveunest 13. veebruaril ja 17. veebruaril asus Raivo oma talvituskohast Iisraeli kalatiikidel põhja poole teele. Praeguseks on ta läbinud umbes 1800 km ja peatub Bulgaaria keskosas, talle juba tuttavas kohas. Märtsi alguses hakkas oma talvituskohast Saudi Araabiast põhja poole rändama teine must-toonekurg: Eedi.

Põhja poole liigub ka merikotkas Kirilla, aga tema alustas juba 4. veebruaril ega kiirusta kuigivõrd. Merikotkas Pomo peatub Kurgolovo poolsaarel Luuga jõe suudmes. Türgi ühest servast teise on nüüdseks lennanud suur-konnakotkas Iti, samuti liiguvad põhja poole väike-konnakotkad. Jälgi rändekaarti veebilehel http://birdmap.5dvision.ee/.

Kotkaklubi

 


Sõmeru võistkond Triblox läheb edasi rahvusvahelisele võistlusele (foto: FLL Eesti)

 

Robootikavõistlus keskendus tänavu prügile

Nädalavahetusel peeti Tallinnas robootikavõistluse „First Lego League“ (FLL) Eesti finaal, mille võitis Sõmeru avatud noortekeskuse meeskond Triblox. Noortel robootikutel ootab ees ettevalmistus rahvusvaheliseks võistluseks „Open European Championship“, mille tarbeks arendavad nad legorobotit ja prügiteemalist projekti. Rahvusvahelisele võistlusele aitab neil sõita hasartmängumaksu nõukogu 5000 euro suurune stipendium.

Maailmas üle 290 000 last ühendava robootikavõistluse „First Lego League“ Eesti finaalüritusest võttis osa üle 380 õpilase ja juhendaja, sh 41 meeskonda Eestist, Lätist, Ukrainast, Rootsist ja Moldovast. Kõik meeskonnad püüdsid võistluse teema „Prügi rännak” järgi leida uuenduslikke lahendusi prügiprobleemidele.

Võistluse „First Lego League“ projektijuht, mittetulundusühingu Robootika esindaja Heilo Altin tõdes, et tänavu oli võitjat keerulisem leida, sest osalejate tase on võrreldes eelmise aastaga ühtlaselt väga hea. Võistlusel jagati 15 karikat: näiteks sai uuendusmeelse lahenduse eest karika Viljandi Jakobsoni kooli meeskond VJK Robot, mehaanikakarikaga tunnustati Tallinna Kristiine gümnaasiumi võistkonda Öökullid, programmeerimise eest sai karika meeskond Rakke Robootikud, hindajate eriauhinna pälvis Rõuge meeskond, inspiratsioonikarikas läks Haanja kooli võistkonnale HK Robot. Üldvõidu ehk meistrikarika sai Sõmerust pärit Triblox, kes oli väga hea robotimängus (2. koht) ning ehitas valmis nutika seadme, mis aitab vältida üle ajavaid prügikaste ja võimaldab prügi ära visata nõnda, et käed ei saa mustaks. Ühtlasi pakkusid nad oma seadet tootmiseks kodukandi ärimeestele.

Robootika/TÜ

 

 

 

TASUB OSALEDA


Okavango delta Botswanas (foto: Joachim Huber/Wikipedia)

 

Botswana loodusõhtu Tartus

Täna kell 18 tuleb Tartu loodusmajja (Lille 10) Botswanast rääkima bioloog ja looduskaitsja Rein Kuresoo. Eestist üle kümne korra suuremas poolkõrbelises Botswanas elab kaks miljonit inimest. Selles riigis paikneb Okavango delta, maailma suurim oaas. Loomarikas ja majanduslikult ning poliitiliselt stabiilne Botswana on paljude safarihuviliste lemmiksihtkoht. Elevante, lõvisid, hüäänkoeri ja gepardeid elab seal rohkem kui kusagil mujal Aafrikas. Botswana on Eesti kõrval ainus riik, kelle lipp on sini-must-valge. Loodusõhtu on kõigile tasuta.

Tartu loodusmaja

 


Tartu tänavatel võib leida haki pead meenutavaid teeetõkestuskive

 

Vestlusõhtul uuritakse konflikti inimese ja linnalindude vahel

Tartu ülikooli loodusmuuseumis algab täna kell 18 vestlusõhtu, kus arutletakse inimese ja linnalindude konflikti üle. Õhtut juhib bioloog Veljo Runnel, usutluspartner on linnuökoloogia teadur Marko Mägi. Osalustasu on kõigile 3 eurot.

TÜ loodusmuuseum

 


 

Aasta linnu teemaõhtu Otepääl

Neljapäeval, 17. märtsil kell 18 algab Otepää looduskeskuses (Kolga tee 28, Otepää) loodusõhtu „Rasvatihane ja teised tihased“. Lindudest kõneleb tihaseaasta eestvedaja Margus Ots.

Keskkonnaamet

 


 

Pulmakombed loomariigis

Eesti loodusmuuseumi Öökulli akadeemias räägib homme, 17. märtsil kell 18-19 metsa- ja loodusmees Vahur Sepp pulmakommetest loomariigis. Sisse pääseb muuseumipiletiga, loodusmuuseum asub aadressil Lai 29a.

Eesti loodusmuuseum

 


Haanjamaa maastik (foto: Aleksander Kaasik/Wikipedia)

 

Baeri majas räägitakse Eesti maastikest

Reedel, 18. märtsil kell 16 on huvilised oodatud Tartusse Baeri majja (Veski 4), kus peetakse keskkonnaministeeriumi, Eesti looduskaitse seltsi ja teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni kevadkoosolek. Selle raames räägitakse Eesti maastikest: kõnelevad Hanno Zingel, Jaan Riis, Urmas Tartes, Ivar Arold, Kalev Sepp ja teised. Ühtlasi saab vaadata näitusi: „Ivar Aroldi maastikud“ ja „Endel Varep 100“.

TA looduskaitsekomisjon

 


Arujumikas (autor: Jaanika Vipper)

 

Herbaariuminäitus Nõmme loodusmajas

Märtsi lõpuni saab Tallinnas Nõmme loodusmajas uudistada näitust Jaanika Vipperi valmistatud ravimtaimepiltidest. Väljapanek hõlmab 60 tööd; need on koostatud Pääsküla rabas ja selle lähiümbruses kasvavate taimede põhjal. Pildid on valmistatud kuivatatud ravimtaimedest, iga tööd täiendab asjakohane teabetahvel.

 


 

TÜLKRi aastapäevakonverents

Laupäeval, 19. märtsil tähistab Tartu üliõpilaste looduskaitsering oma 58. sünnipäeva. Aastapäev algab kell 11 konverentsiga Tartu loodusmajas (Lille 10). Ringi ajaloost räägib Taavi Pae, ahistavast evolutsioonist Tuul Sepp, linnusaatjatest ja pesakaameratest Urmas Sellis ning uhtlammimetsadest Anneli Palo. Konverents on kõigile tasuta. Programm jätkub kell 19.30 korporatsioonis Rotalia (Tähe 3).

TÜLKR

 


 

Kosmos IMAX pakub harivat dokumentaalfilmide sarja

Kuni selle nädala reedeni on kinos Kosmos IMAX võimalik vaadata harivaid meelelahutuslikke dokumentaalfilme. 3D filmide vahendusel saab reisida paikadesse, kuhu tavaturist iial ei satu, mängida palli elevandipojaga, tutvuda lähemalt kauge galaktikaga ning ujuda koos planeedi kõige põnevamate allveeasukatega. Filmid linastuvad inglise keeles, ilma subtiitriteta. Kokku pakutakse vaatamiseks seitset filmi, iga linateos kestab 45 minutit. Soovi korral saab kasutada töölehti, mis aitavad nähtut analüüsida ja kinnistada.

Avakosmos

 


Erglu liivakivipaljand (foto:Toomas Kümmel/Looduse Omnibuss)

 

Nädalavahetus muinasliivlaste ja Läti Henriku radadel

Looduse Omnibuss kutsub 19.-20. märtsil ringreisile Lätti. Retke juhivad ajaloolane Ain Mäesalu ja Jaak Prozes Fenno-Ugria asutusest.

Väljasõit Tallinnast rahvusraamatukogu eest on laupäeval, 19. märtsil kell 8. Teel Pärnu poole kuulatakse lugusid muinasliivlastest ja Läti Henrikust. Enne Läti piiri peatutakse Orajõel, kus ka Läti Henrik on omal ajal korduvalt peatunud ja koos liivlastega kala püüdnud. Pärast liivipärast lõunasööki Staiceles sõidetakse Siguldasse ja käiakse Sattesele linnusemäel. Teisel pool Koiva jõge käiakse Turaida linnuses ja õhtuks jõutakse Cesisesse (Võnnu), kus ka ööbitakse.

Pühapäev käiakse Erglu kaljudel ja kirikus. Muinasaja teemat jätkatakse Võnnu vanas linnuses, mida eestlased 1210. aastal ägedasti piirasid. Teel Valmierasse (Volmarisse) tehakse peatus Rubene (Papendorfi) kiriku juures, kus Läti Henrik oli pikka aega preestrina tegutsenud, samuti käiakse Ümera 1210. ja 1223. aasta lahingu paikades. Valmieras vaadatakse Beverini linnust, mida eestlased on samuti mitmel korral piiranud. Järgneb peatus Valmiermuižas, et maitsta kuulsat kohalikku õlut ja limonaadi. Tagasi sõidetakse Otepää kaudu, et käia sealses linnuses. Pealinna jõutakse pühapäeval kell 22.

Sõidu hind on 75 eurot. See hõlmab muuseumipileteid, rahvuslikku lõunat Staiceles ja ööbimist koos hommikusöögiga hotellis Cesis. Info ja registreerimine tel 5647 6297 või retked@looduseomnibuss.ee. Reisile tuleb kindlasti kaasa võtta ID-kaart või pass.

Looduse Omnibuss

 


 

Oodatakse osalema Keskkonnakäpa võistlusel

Keskkonnakäpa võistluse raames soovitakse esile tõsta kõiki neid, kes on mõne keskkonnateadliku tegevusega edendanud keskkonnaharidust. Võistlusel on viis sihtrühma: lasteaed, õpilasrühm/klass, õpetaja, kool ja keskkonnaharidust pakkuv organisatsioon. Kandideerida saab kategooriates „Tubli tegutseja“, „Tark tarbija“, „Õnnelik õpe“, „Kogukonna kaasamine“ ja „Innukas innovaator“. Välja antakse kuni 26 auhinda. Rahvas saab igast rühmast valida oma lemmiku.

Keskkonnakäpa kandidaadid tuleb esitada hiljemalt 17. aprillil. Osalemisnõuded leiab ja kandidaate saab esitada Keskkonnakäpa veebilehel. Lisateavet leiab ka võistluse Facebooki-lehelt. Võitjad selguvad Keskkonnakäpa auhinnaüritusel juunikuu algul.

Võistluse žüriisse kuuluvad keskkonnaameti, keskkonnaministeeriumi, haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti õpilasesinduste liidu, Eesti maaomavalitsuste liidu ja vabaühenduste esindajad ning üks eelmise aasta võistluse võitja.

Keskkonnaministeerium

 

 

 

 MAAILMAST


Lennukompanii Alaska Airlines logo Anchorage’i Ted Stevensi rahvusvahelises lennujaamas seisval lennukil (foto: Bill Roth / Arctic Newswire)

 

Injupiaki naine: ma ei ole eskimo!

Selle aasta alguses muutis lennukompanii Alaska Airlines oma logo ja reklaamtekste ning see sündmus osutus injupiaki* naisele Blossom Twitchellile „udusuleks, mis murdis kaameli selgroo“.

Nimelt kasutati reklaamis fraasi Meet our Eskimo, viitamaks lennukite sabadele joonistatud näopildile. Twitchell oli juba mõnda aega tundnud sisemist vastuseisu, et tema rahvuseks on dokumentides märgitud „eskimo“. Nüüd sai mõõt täis. „Eskimo“ on nimelt valgete kolonialistide pandud üldnimi kõigile Ameerika põhjaosa põlisrahvastele. Ent esiteks elab neil maadel märksa rohkem rahvusrühmi kui ainult üks, teiseks olevat „eskimo“ tähendus ’toore liha sööjad’ (on siiski ka teisi tõlgendusi). Sestap on mõistetav, et see üldnimetus tundus Twitchellile alandav – ja sugugi mitte ainult talle.

Twitchelli algatatud kampaania leidis rohkelt järgijaid ning Alaska Airlines palus lõpuks vabandust ja muutiski mainitud lendlauset, aga üsna ootamatul moel: fraas Meet our Eskimo asendati sõnadega Meet the Eskimo, nagu olnuks protesti põhjuseks miski muu kui nimetus „eskimo“.

Olgu öeldud, et Twitchelli seisukohale on ka rohkelt vastuvaidlejaid, sealhulgas Ameerika põliselanike seas, kes arvavad, et pole sugugi vajalik rahvuslikku kuuluvust rõhutada või kitsamalt täpsustada, pealegi on sõnaga „eskimo“ kõik jõudnud harjuda. Twitchelli sõnul ei taha ta hakata neid inimesi ümber veenma, kuid nad võiksid siiski mõelda rahvusrühmade kultuuri ja tavade erinevustele ning vaagida, kas neid tõesti ei tasu hoida. „Oleks aeg mõelda, kes me tegelikult oleme, ning mõista, et me ei ole kultuurilises mõttes eskimod,“ on ta öelnud.  Twitchelli kinnitusel on ta ses asjas juba võtnud ühendust Ühendriikide seadusandjatega.

Arctic Newswire / Uudistaja

* Tundub, et eesti keeles ei ole selle rahvusrühma nimetuse täpses kirjapildis kokku lepitud, sest leidub eri variante. Siin tarvitatud vormi on Eesti Looduses varemgi kasutatud (vt EL 9/2012, lk 22), seepärast eelistame seda.

 


Hundid Norra Tromsi maakonna polaarloomaaias (foto: Landskonferansen 2010 / Wikimedia)

 

Iga hundi kohta on Norras 723 litsentsiga jahimeest

2013/14. aasta jahihooajal oli Norras alla 10 000 inimese, kellele oli antud hundijahi litsents, sel jahihooajal on neid 11 571. Tappa on lubatud 16 kriimsilma, seega tuleb iga potentsiaalselt kütitava soe kohta 723 kütti.

Nõnda on võsavillem trollide maal kõige otsitum jahisaak. Karujahi lube on Norras välja antud 10 930 inimesele ja küttida on lubatud 18 isendit, ahmi puhul on need arvud vastavalt 10 820 ja 141. Mingil ajal oli Norra hundiasurkond täielikult hävitatud, pärast vaevarohket taastustööd arvatakse neid nüüd olevat umbes 30, kellele lisandub poolsada looma, kes rändavad Norra ja Rootsi vahet.

Norra hundipiirkond paikneb riigi kaguosas üsna kitsal alal, mille põhjapiir on Rendalen ja lõunaserv Aremark. Väljaspoole seda ala sattuvad loomad enamasti tapetakse. Kolmekümnel Norra hundil tohib aastas olla kokku kolm pesakonda; enamad järglased tuleb hävitada. Seetõttu ei saa tekkida kestlikku hundiasurkonda ja inbriiding on pidev probleem.

Hoopis paremini läheb neil huntidel, kes on sattunud Rootsi, Venemaale või Soome, sest neis riikides peetakse oluliseks, et tekiks selle looma püsiv asurkond. Norras pole hundi ega karu populatsioonid jõudnud suuruseni, mida asjatundjad õigeks peavad, ja nii on alust arvata, et arvukust ei reguleeri mitte niivõrd litsentsitud jaht, mille siht on kaitsta koduloomakarju, vaid pigem ebaseaduslik küttimine.

EWS/Uudistaja

 


Tuttvardi asurkond Soomes on viimasel ajal järsult vähenenud (foto: Michael Finn / BirdLife)

 

Ligi pooled Soome linnuliigid on ohustatud

Soome on uuendanud oma punaseid nimestikke. Vaatluse alla on võetud 245 Soomes pesitsevat linnuliiki. Ilmneb, et neist 87 ehk 36% on ohustatud ja 23 ehk 9% ohulähedased (near threatened). Ohustatud liikidest on 13 (5%) äärmiselt ohustatud (critically endangered), 36 (16%) eriti ohustatud (endangered) ja 38 (16%) ohualtid (vulnerable).

Need muret tegevad arvud on varasematest omajagu suuremad. Punases nimestikus on praegu 110 liiki ehk 45% kõigist Soome pesitsusliikidest, 2010. aastal oli 89 liiki (36%, neist ohustatud 59 (24%) ja ohulähedasi 30, s.o 13%) ning 2000. aastal 72. Asurkondade allakäigu peapõhjused on elupaikade ja rändeaegsete peatuskohtade kehvem seisund.

Kõige enam teevad muret vee- ja märgalalinnud: pooled veelinnud ja ligi pooled kurvitsalised on nüüd ohustatud. Viimaste kümnendite jooksul on järsult vähenenud tuttvardi, räga-, viu- ja soopardi asurkonnad. Põhjus on nende pesitsusalade kehv majandamine, mille üle on Soome linnukaitseühing BirdLife Finland riigilt korduvalt, ent üsna tagajärjetult aru pärinud.

Olukord on peale looduskaitsjate ja linnuvaatlejate ärevusse ajanud ka jahimehed. Seitsmeteistkümnest jahiliikide hulka arvatud veelinnuliigist tervelt üksteist on nüüd punases nimistus: kuus kui eriti ohustatud, neli kui ohualtid ja üks kui ohulähedane. Ehk teisisõnu: liigid, keda võiks Soomes kestlikult jahtida, tuleb jahilindude hulgast välja arvata.

Ometigi pole kõikide linnuliikide seisund nii halb. Sihipärased kaitsemeetmed on madalseisust välja aidanud näiteks kalju- ja merikotka, rabapistriku ja valgeselg-kirjurähni; rüdi väike asurkond on paranenud pesitsusolude tõttu stabiilne.

Siiski on ilmselge, et elurikkuse hoiu nimel tuleb sellistes eluvaldkondades nagu põllumajandus, metsandus, maakasutuse planeeringud ja puhkemajandus olla hoopis hoolikam, paremat majandamist vajavad paljud kaitsealad. Kõik see eeldab paremat rahastust ning rohkesti head tahet.

BirdLife/Uudistaja

 


 

 

 

 

 

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:


 

 

Toimetanud Katre Palo

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com


Uudiskirja arhiiv http://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/