Uudistaja 26.07.2017

 Uudistaja

 

UUDISTAJA 

26.  juuli 2017         


LOODUSAJAKIRI SOOVITAB


 

 

Suvine Horisont uurib maailmalõpuga ähvardavaid vaakummulle

Horisondi juuli-augustinumbri kaaneloos „Higgsi boson ja maailmalõpp“ kirjutavad keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadurid Kristjan Kannike ja Andi Hektor osakestefüüsikuid vaevavast murest, et vaakum, milles elame, polegi pärisvaakum, vaid hoopis valevaakum. Nõnda varitseb meid oht, et ühel päeval laguneb meie mõnus valevaakum tormiliselt pärisvaakumiks: kosmilised vaakummullid võivad paisuda peaaegu valguse kiirusega ja hävitada kõik oma teel.

Tallinna ülikooli ajaloodotsent Linda Kaljundi on usutlenud oma kolleegi, Eesti ja üldajaloo professorit Karsten Brüggemanni. Brüggemann on aidanud rikastada pilti Eesti ajaloost, näidates, kuidas see paistab laiemas perspektiivis, nimelt Vene tsaaririigi, Nõukogude Liidu, aga ka ülejäänud Euroopa taustal.

Geoloog Vello Kattai tutvustab artiklis „Tšaroiit – Siberi imekivi“ poolvääriskivi tšaroiiti, mis on harva leiduva violetse ja sirelililla värvuse poolest kivimaailmas ainulaadne. Selle kõrval uurib Horisont lähemalt, kuidas on võimalik vanast paneelmajast ehitada nüüdisaegne liginullenergiahoone.

Sel suvel on palju tähelepanu pälvinud mooni- ja rapsipõldude omanike ning põldudele radu tallavate õieilunautijate vahel lahvatanud konfliktid. Kuidas on maaomand, kõik peremehe õigused ja talle kehtivad piirangud kujunenud? Seda käsitleb üksikasjalikult jurist Kärt Vaarmari kirjutises „Kuhu liigub maa omandiõigus?“.

Tartu observatooriumi teadur Taavi Tuvikene selgitab kosmose uurimisest pajatava artiklisarja järjekordses osas „Astronoomilised fotoplaadid avavad akna muutlikku tähistaevasse“, kuidas sajandivanuste fotoplaatide abil praegusajal täheteadust tehakse. Ilmahuviliste seas teada-tuntud klimatoloog Ain Kallis vaatleb järjekordses ilmalugude sarja kirjutises lähemalt, mismoodi ilmataat poliitikat mõjutab. Eesti Vabariigi peatse 100. aastapäevaga seotud rubriigis „Eesti teadus 100“ kirjeldab Erki Tammiksaar teaduspoliitika sündi aastail 1936–1940.

Rubriigis „Sõna lugu“ on juttu siunamisest; „Igameheteadus” tahab taltsutada tuberkuloosi; rubriigis „Huvitav Venemaa“ on kõne all Vene keiserliku sõjalaevastiku juht Zinovi Roždestvenski, kes ei tahtnud kurvastada Nikolai II; „Muuseumipärlis“ tutvustab vabaõhumuuseum sepikoda, kus Peeter I lasi hobust rautada; rubriigis „Dokument kõneleb“ on vaatluse all kohtunikuamet, mis oli naistele pikka aega kättesaamatu; „Teises maailmas“ on mikroskoobi all õiemee glükoosikristallid. Lugeda saab veel kunstnik Sandra Jõgeva mõtteid teadusest ja Eesti laste edusammudest olümpiaadidel ning ragistada aju, lahendades „Enigma“ loomade pentaminokujunditeks jaotamise ülesandeid ja ristsõna; muidugi ei puudu ka „Mälusäru”.

Horisont

 

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMID


 

Plaadi ümbris

 

Öös on hääli

Koos Eesti Looduse augustinumbriga ilmub ööhäältega heliplaat. See annab kuulajale võimaluse süüvida öiste helide maailma ja päevatöö viivuks unustada.

Kui hakkab hämarduma, kuuleme tajutavat muutust ka looduse helimaastikes. Häälitsema hakkavad öise eluviisiga liigid, aga päevased vaikivad. Nõnda tekib ööle iseloomulik helipilt, mis muutub aastaajati. Talve lõpul ja varakevadel on öösiti kuulda kakkude huikeid, kevade edenedes lisanduvad hämarikuaega mitme laululinnu hääled; hiliskevadel ja suve alguses võib juba peaaegu öö läbi kuulda roolindude, ritsiklindude ja ööbikute laulu; suve südame saabudes vaikib linnulaul ja järjest pimedamaks muutuvad ööd on täis ritsikate saagimist.

Veljo Runneli koostatud ning tema ja Fred Jüssi lindistatud heliplaadi 24 pala tutvustavad öise eluviisiga putukaid, linde ja imetajaid. Siit leiame näiteks helipildi hariliku ja rohelise lauluritsika, tikutaja ja mudanepi ning sikuvastsete kohta ja hundi ulumise. Heliplaat on kaasas Eesti Looduse augustinumbriga; peagi saab seda osta ka Loodusajakirjade e-poe kaudu.

 


 

Valged kukeseened kasvukohas…

 

… ja seenelise ämbris (fotod: Katre Palo)

 

Põnev leid Haanjamaalt

Kolleeg Katre Palo on oma Facebooki-lehele postitanud põneva foto aasta seene kohta: albinootilised kukeseened. Ta oli need korjanud Haanjamaalt Läti piiri äärest.

Kordan Katrel üleskutset: „Kui leiad erilisi kukeseeni, anna sellest teada mükoloogiaühingule (http://mukoloogiauhing.ut.ee)!“ Sellelt lehelt leiate ühingu kontaktandmed.

Mida aasta seene töörühm veel kindlasti teada tahab, saab vaadata Eesti Looduse juuni-juulinumbrist või internetist www.loodusajakiri.ee/eestil-on-nuud-ka-aasta-seen/

 


 

Homme saab Kuku saates Loodusajakiri kuulda kukeseenest ja tema sugulastest (foto:

User:Strobilomyces / Wikimedia Commons)

 

Kukus saab kuulata Eesti Looduse artiklite autoreid

Iganeljapäevases Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ tuleb sel nädalal jutuks Eesti Looduse suvenumbri kaaneartikkel „Eestil on nüüd ka aasta seen“, mille on kirjutanud Kadri Põldmaa, Külli Kalamees-Pani ja Teele Jairus. Esimesest aasta seenest kukeseenest räägib saates Kadri Põldmaa. Järgmisel nädalal saab sõna Inglismaal töötav äikeseuurija Sve-Erik Enno, kelle väga põhjalik ja õpetlik kirjutis „Mida peame välgu kohta kindlasti teadma?“ on ilmunud samas ajakirjanumbris. Intervjuud on teinud Toomas Jüriado.

Varem eetris olnud „Loodusajakirja“ saateid saab järelkuulata Kuku veebilehelt (podcast.kuku.postimees.ee/saated/loodusajakiri).

 


 

Allikas: elmar.postimees.ee

 

Loodusajakirja autorid räägivad ka Elmaris

21. juuni Uudistajas andsime teada, et 10. juunist hakkas loodusajakirjades avaldatud artikleid oma päevaintervjuudes kajastama ka raadio Elmar; idee andis Elmarile Loodusajakirja vastutav väljaandja Riho Kinks. Sel kuul on saanud 3. juulil kuulata Liina Remmi pajatust puuvõõrikust ja soode taastamisest, 10. juulil rääkis Külli Kalamees-Pani aasta seenest kukeseenest, 17. juulil Toomas Kelt metsanduslikest kutsevõistlustest ja sel nädalal Jüri Kamenik Horisondi pilvefotojahist. Kõik neid intervjuusid saab järelkuulata Elmari taskuhäälingu (podcast.elmar.postimees.ee/) rubriigist „Suine jutuke“.

 

EESTI UUDISED


 

Foto: elfond.ee

 

Eesti ei tohiks eesistujana Euroopa kliimapoliitikat õõnestada

Sellise pealkirja all 17. juulil avaldatud pressiteates muretseb Eestimaa looduse fond (ELF) Brüsselis Eesti eesistujana välja käidud kliimapoliitika maakasutuse ja metsanduse süsinikuheite arvestusreeglite pärast. Need reeglid võimaldaksid nii Eestil kui ka mitmel teisel riigil lähikümnenditel senisest rohkem metsa raiuda ja vähendaksid Euroopa võimekust kliimamuutustega võidelda. ELF koos teiste Euroopa keskkonnaühenduste ja teadlastega leiab, et kavandatavad arvestusreeglid on nii kliima- kui ka metsavaenulikud.

Metsadel on kliima reguleerijana täita eriline roll: nad on korraga nii süsiniku talletajad kui ka sidujad. Samuti on suur mõju süsinikuringele raietel. Seepärast on väga tähtis, et detailsemat kliimapoliitikat kujundades rakendataks korrektseid ja õiglasi arvutusmeetodeid. Eesti eestvõttel koostatud eelnõu kavand (tuntud kui LULUCF) lubaks metsarikastel riikidel lähikümnenditel raieid rohkelt suurendades mööda hiilida tegelike emissioonide arvestusest. Muret kiiva kiskuva arvestusmeetodi üle jagavad paljud vabaühendused ja teadlased üle maailma.

LULUCF arvestusreeglid onn detailirohke põhimõtete kogu, mille alusel peavad riigid arvestust maakasutusest, selle muutustest ja metsandusest lähtuvate kasvuhoonegaaside üle. Pariisi lepet sõlmides jõudsid riigid põhimõttelisele üksmeelele arvestuses emissioonide üle ja nende vähendamise püüdlustes. Ent detailsemaks minnes joonistub välja osaliste tegelik huvi. Eriti ilmne on see metsa puhul: riigid, kes soovivad lähiaastatel raieid suurendada, otsivad aktiivselt viise, kuidas tõesest arvutusmetoodikast irduda.

ELF saatis keskkonnaministeeriumile kirja, milles soovitab kliimavaenulikust arvutusmetoodikast loobuda ning julgustab asjaosalisi seisma ausa ja tegelikke süsinikuvoogusid arvestava metoodika eest.

Vt täpsemalt http://bit.ly/2tidU3O.

ELF/Uudistaja

 


 

Kroonlinna null (foto: Toomas Jüriado)

 

Eesti maakondade kõrgeimad tipud, mõõdetuna Amsterdami nullist (allikas: maa-amet)

 

Eesti hakkab kõrgusi arvutama Amsterdami nulli järgi

Keskkonnaminister Siim Kiisleri 19. juulil allkirjastatud määruse järgi hakatakse Eestis nagu teistes Euroopa riikides arvestama absoluutset kõrgust ja sügavust Euroopa kõrgussüsteemi ehk Amsterdami nulli suhtes. Seni on kõrguste määramise alus olnud Kroonlinna null.

Ülemineku tõttu suurenevad absoluutsed kõrgusväärtused piirkonnast olenevalt 15–24 sentimeetrit; näiteks Suur-Munamäe kõrgus 317,2 meetrilt 317,4 meetrini.

Maa-ameti peadirektori Tambet Tiitsu sõnul on ülemineku vajaduse tinginud mitu asjaolu. Näiteks on Balti 1977. aasta kõrgussüsteem vananenud ja määratud ebatäpsete füüsikaliste parameetrite alusel. Muidugi on oluline ka soov olla Euroopaga ühtses kõrgussüsteemis. Pealegi oli aastaks 2000 ligikaudu 47% senistest riikliku kõrgusvõrgu märkidest hävinud, mis muutis kõrgusmäärangu ajamahukaks ja kulukaks. Nüüdseks on maa-ameti eestvõttel ajakohastatud tervet maad kattev riiklik kõrgusvõrk, mis kõrguste lähteandmestikuna võimaldab muu hulgas täpset kõrgusmäärangut GPS-vastuvõtjatega.

Enamik Euroopa riike, sealhulgas Soome, Norra, Rootsi, Läti ja Leedu, kasutavad juba Euroopa kõrgussüsteemi. Seega saab paljude rahvusvaheliste projektide puhul hakkama ühe kõrgussüsteemiga ega pea tegema ümberarvutusi.

Seatud on kolme kuu pikkune üleminekuperiood: enne 1. jaanuari 2018 alustatud ehitusprojektid võib lõpetada vana süsteemi järgi.

Vaata rohkem http://bit.ly/2vFlqqs.

Maa-amet/Uudistaja

 


 

Šaakaleid on Eestis üha rohkem (foto: Kaarel Kaisel)

 

Jaht šaakalitele pikeneb kahe kuu võrra

Keskkonnaministeerium saatis kooskõlastusringile jahieeskirja muudatuse, millega saab šaakaleid küttida senisest kaks kuud kauem. Jahiaja pikenduse on tinginud vajadus ohjeldada šaakalite arvukuse kiiret kasvu ja sellega kaasnevate kahjustuste hulka.

Keskkonnaagentuuri hiljuti avaldatud ulukiseire aruande ja küttimissoovituste kohaselt on šaakalite arv jõudsalt kasvanud ja levikuala üha laieneb. Sellega on kaasnenud rünnakud rannikuäärsetele lammastele: keskkonnaagentuuri ulukiseire aruande järgi langes šaakalite ohvriks mullu 108 rannikualal karjatatud lammast. Seetõttu on ulukiseirespetsialistid soovitanud šaakalite jahti intensiivistada ja ühtlasi pikendada jahi aega. Samasuguse ettepaneku on teinud Eesti jahimeeste selts.

Jahieeskirja muudatusega algaks šaakalijaht juba 1. septembril ja kestaks jahihooaja lõpuni ehk veebruari lõpuni. Möödunud jahihooajal kütiti 32 šaakalit.

Esimesed Eesti šaakalid avastati neli aastat tagasi Matsalust. Algul arvati nad võõrliikide hulka, kuid uurimisega sai selgeks, et šaakal on Eestisse jõudnud omal jalal. Nii nimetati nad 2016. aastal jahiulukiteks. Praeguseks on Eestis vähemalt 11 šaakali pesakonda. Enamik neist on hõivanud Läänemaa, kuid leide on olnud ka Peipsi äärest. Eesti ulukiteadlaste osalusel tehtud analüüsist selgub, et meie šaakalid on geneetiliselt lähedased Kaukaasia suguvendadele. Eestisse on nad rännanud marsruudil, millele jääb rannikut ja jõeorge.

Keskkonnaministeerium/Uudistaja

 


 

Kuningpüütoni pojad kooruvad

 

Kuningpüütoni poeg (fotod: Andro Truuverk)

 

TÜ loodusmuuseumis on koorunud kuningpüütoni pojad

14. juuli tõi Tartu ülikooli loodusmuuseumisse elevust: selgus, et kuningpüütoni munadest on koorunud esimene maopoeg.

„Minule teadaolevalt on see Eestis esmakordne, kui kuningpüütoni munadest on pojad välja haudutud,“ selgitab olukorra erakordsust zooloog Andro Truuverk, kes hoolitseb loodusmuuseumi elavnurga loomade eest. Kuningpüüton on loodusmuuseumis munenud ka varem, kuid poegi seni koorunud ei ole.

Loodusmuusemi elavnurga terraariumist avastati kuningpüütoni viis muna 26. aprillil. Selleks, et seekord ka pojad kooruksid, paigutati munad spetsiaalsesse inkubaatorisse hauduma temperatuuril 28 soojakraadi. Esimene maopoeg pistis nina munast välja 14. juuli hommikul. Järgmised kaks otsustasid munadest välja tulla paar päeva hiljem.

Loodusmuuseumi elavnurka saavad huvilised üht kuningpüütoni poega uudistama tulla tõenäoliselt septembri alguses. Ühe poja saab endale inkubaatori omanik, kes munade eest hoolt kandis, ja ühe poja kosjas käinud isase mao omanik.

Täpsema info selle kohta, millal saab pisikest kuningpüütonit loodusmuuseumisse uudistama tulla, leiab septembris loodusmuuseumi Facebooki-lehelt (www.facebook.com/natmuseum).

TÜ/Uudistaja



 

Ema süles on virtuaalmeres kindlasti julgem (foto: Eesti loodusmuuseum)

 

Loodusmuuseumi näitusel saab sukelduda virtuaalsesse ürgmerre

Eesti loodusmuuseumi (Tallinn, Lai 29a) niigi väga populaarsel näitusel „Müstiline ürgmeri“ saab juuli keskpaigast alates läbi virtuaalreaalsuse prillide vaadata 360-kraadist filmi, mis viib vaataja sadade miljonite aastate pikkusele rännakule. Algusest lõpuni Eestis loodud, sisult ainulaadse ja lahenduselt uuendusliku filmi jooksul kohtub vaataja nii hiiglaslike merikiskjate kui ka dinosaurustega, kogeb jääaja hõngu ning näeb Läänemere kujunemist.

„360-kraadise filmi eripära on see, et virtuaalreaalsuse prille kasutades koged sa reaalselt enda ümber sadade miljonite aastate tagust elu,“ räägib uuest lahendusest loodusmuuseumi geoloogiaosakonna juhataja Sander Olo. „Sa näed, kuidas hiiglaslik nautiloid sinust, sind peaaegu riivates, mööda ujub, ja tunnetad, kuidas jääaja saabudes veidi jahe hakkab.“

Film kestab seitse minutit ja selle vältel läbib vaataja kuus ajastut, kokku 600 miljonit aastat. Filmi selgroog on miljonite aastate jooksul toimunud mandrite triivimine, mille vältel on praegune Eesti ala liikunud lõunapoolkeralt oma praegusesse asupaika. Vaataja näeb ja kogeb ka seda, milline oli elu siis, kui Eesti ala katsid troopilised veed, ning mis toimus siin pärast Maa ajaloo pikimat jääaega.

Filmi vaadatakse spetsiaalse peakomplektiga; keelevalikus on nii eesti, vene kui ka inglise keel. Vaata lähemalt loodusmuuseumi kodulehelt (www.loodusmuuseum.ee).

Näitust ja virtuaalreaalset filmi saab loodusmuuseumis vaadata 2018. aasta märtsini. 360-kraadise virtuaalreaalsuse filmi autor on Eesti loodusmuuseum koostöös BOP Animationiga.

Eesti loodusmuuseum / Uudistaja

 


 

See kaelus-turteltuvi on saanud nime Matu ja jalga punase rõnga (foto: Jaanus Elts)

 

Kaks aasta lindu kannavad nüüd punast jalarõngast

Üks tänavuse aasta linnu toimkonna liikmeid Jaanus Elts teatas aasta linnu veebilehel www.eoy.ee/turteltuvi, et 16. juuli varahommikul õnnestus esimest korda ellu viia üks kampaania plaane: värvimärgistada mõni kaelus-turteltuvi. Elts kirjutab, et ehkki tal on pikaajalised rõngastuspüügi kogemused, osutus keerukaks välja töötada tegus turteltuvide püügimeetod.

Aga nüüd õnnestus Tabiveres tabada lausa kaks lindu. Elts on sellest aasta linnu veebilehele www.eoy.ee/turteltuvi kirjutanud humoorika loo. Ühest paarist teatas ühingu kodulehel Eha Dunkel; neist tuvidest sai Elts kätte 212 grammi kaalunud isaslinnu, kelle ristis Matuks. Ent siis selgus, et lähikonnas tegutseb teinegi kaelus-turteltuvipaar. Lõksu läks 167-grammine emaslind, nüüd kuupäevakohase nimega Juuli.

Selle loodushuviliselt saadud teate näitel on hea meelde tuletada, et teated aasta linnu kohta on aasta linnu veebilehele väga oodatud.

www.eoy.ee/turteltuvi/Uudistaja

 


 

Folgilised loodusmatkal (foto: hiiufolk.ee)

 

Keskkonnast hooliv Hiiu Folk kutsus tavapäraselt loodusmatkadele

Läinud nädalal kutsus XIII pärimusmuusikafestival Hiiu Folk muusikasõpru kogu perega nautima saare rahulikku atmosfääri ja head muusikat, samuti looduslähedust ja keskkonnahoidlikku korraldust.

Festivali korraldaja Astrid Nõlvaku sõnul käib rahvarohkete ettevõtmistega paratamatult kaasas suur tarbimine, mis jätab maha hulga jäätmeid. „Hiiu Folk pöörab algusest peale tähelepanu keskkonnale ja püüab vähendada rämpsu tekitamist festivali ajal,“ ütleb Nõlvak. Eelmisel aastal sai festival keskkonnahoidlikkuse eest Hiiumaa rohelise märgi.

Aastaid on Hiiu Folgi kaubamärk olnud loodusretked saare kaunitesse paikadesse. Seekord matkati läbi mere Kaevatsi laiule, mindi Kõpu poolsaarele tegema tutvust luuderohu elupaigaga ja sõideti paadiga Selgrahule vaatama, kas hülged on kodus.

Festivali teisel ja kolmandal päeval said soovijad Kassari kiigeplatsil keskkonnaameti telgis panna proovile oma teadmised looduse tundmises, mängida keskkonnahariduslikke mänge või meisterdada jäätmetest midagi praktilist. Teisel päeval oli Palade loodushariduskeskus avanud Soera talus töötoad ja kohviku, osa võis võtta lühikesest loodusretkest ja kuulata head muusikat ansamblilt Piibar.

Hiiu Folk / Uudistaja

 


 

Kaader videost: kõik lapsed veel rõõmsalt koos (kuvatõmmis videost)

 

Pesakaamera jäädvustas rasvatihasepere rõõmsad päevad

Eelmise aasta linnu projekti eestvedaja Margus Ots on selgi aastal oma portaalis entusiastlikult jälginud, kuidas rasvatihase pojad kaameraga pesas koorusid ja lennuvõimestusid.

Kõik kaheksa poega said tiivule ja lahkusid pesast laupäeval, 15. juulil. Hommikul esimesena lendasid välja vanimad, 20-päevased pojad, viimasena lahkus pärastlõunal väikseim, teistest kuni neli päeva noorem poeg.

Videokokkuvõtte, kuidas rasvatihase pojad pesast lahkusid, on salvestanud Urmas Lett EENetist; vt http://bit.ly/2uLFsTG.

linnuvaatleja.ee/Uudistaja

 


 

Tapa jaamahoone, tagaplaanil veetorn (foto: kultuuriministeerium)

 

Tapa raudteejaama hoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama hoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks.

Tapa esimene vaksalihoone ehitati 1870. aastal, see hoone oli puidust ja sarnanes Aegviidu jaamahoonega. 1928. aastal valmis paekivist ja punastest tellistest jaamahoone, mis tüüpilise omaaegse ehitisena meenutas Peterburi vaksaleid. Sellest Narva pool paikneb võimas, kahe paagi ja tellisseintega veetorn. Praegu seisab jaamahoone tühjalt ja on halvas seisukorras.

Tapa jaama peahoone tunnistati mälestiseks pärast ulatuslikku uurimistööd aastail 2007.–2012. Vajadusele võtta raudteejaam kaitse alla on viidatud ka varasemas muinsuskaitseameti tellitud uuringus ja linnaelanike pöördumises.

Kultuuriministeerium/Uudistaja

 


 

Võistlustöö „Emajõgi“ tuleb veel kohandada kesklinna üldplaneeringuga

 

Üks võidutöö elemente on bassein Emajões (allikas: www.tartu.ee)

 

Tartu Holmi kvartali tulevane pale on selgumas

Läinud teisipäeval tõmmati joon alla Tartu kesklinnas Ülejõel asuvale Holmi kvartalile parima planeeringulahenduse leidmiseks korraldatud ideevõistlusele. Võidu pälvis kaheksa kavandi seast võistlustöö „Emajõgi“, mille autorid on osaühingu AB Ansambel arhitektid Toivo Tammik ja Veiko Vahtrik.

Teise koha sai töö märgusõnaga „Atlantise plats“ (Villem Tomiste, Stuudio Tallinn) ja ergutuspreemiad anti võistlustöödele „Luts ja Simm“ (Alver Arhitektid OÜ) ning „Roheline“ (Kolm pluss üks OÜ).

Abilinnapea Jarno Lauri sõnul tuleb võidutöö kavandit edaspidi kohandada linna, eraomanike ja riigi soove arvestades ning avalikku huvi silmas pidades. Edasise planeeringu käigus peab arvestama kesklinna üldplaneeringus võetud seisukohtadega: markeerida ajaloolise Holmi tänava joon ja taastada see kergliiklustänavana.

Esimene koht saab auhinnaks 10 000, teine 7000 ja ergutuspreemia pälvinud kumbki 2500 eurot. Esimese koha preemia maksab välja Eesti kultuurkapital, teised preemiad aga Tartu linn.

Võistlusala asub Emajõe vasakkaldal, on lõunast ja läänest piiristatud Emajõega, idast Narva maanteega ning põhjast Raatuse tänava pikendusel asuva kergliiklusteega. See on osa kunagisest Holmi saarest, mis asus Emajõe ja Koolu jõe vahel.

Tartu linnavalitsus / Uudistaja

 


 

eElurikkuse andmebaasi kantud linnuvaatluste hulk eri aastatel (allikas: www.linnuvaatleja.ee)

 

Linnuvaatluste hulk eElurikkuse andmebaasis on ületanud miljoni

Juuli esimeses pooles ületas infosüsteemi PlutoF sisestatud ja eElurikkuse andmebaasis nähtavate linnuvaatluste arv ühe miljoni piiri.

TÜ loodusmuuseumi eestvõttel arendatava infosüsteemi PlutoF ja selle veebiväljundi eElurikkus linnuvaatluste moodul avati kõikidele kasutamiseks 2011. aasta aprillis. Andmebaasi arendusmeeskonda on loodusmuuseumis juhtinud Kessy Abarenkov ja Allan Zirk. Eesti ornitoloogiaühingu ja Estbirdingu poolt on algusest peale abiks olnud Uku Paal, Hannes Pehlak ja Margus Ots.

Andmebaas on praeguseks muutunud Eesti linnuvaatlejate seas kõige populaarsemaks vaatluste talletamise keskkonnaks, kuhu sisestatakse nii juhuvaatlusi kui ka järjest rohkem seireprojektide, näiteks suvise aialinnupäeviku, kesktalvise veelinnuloenduse, Kabli ja Põõsaspea rändeloenduste andmestikku. Infosüsteemi PlutoF on üle toodud näiteks ka Sõrve linnujaama, Läänemaa linnuklubi ja Kabli linnujaama andmebaasidesse kogutud andmestik. Ka Euroopa haudelindude levikuatlase andmete kogumise keskkond Eestis on infosüsteem PlutoF.

Andmebaasi kogutud linnuvaatlused kajastuvad ka rahvusvahelistes teabevõrgustikes GBIF (Global Biodiversity Information Facility) ja Euro Bird Portal.

Suurima vaatluste arvuga linnuliigid on juuli keskpaiga seisuga olnud sinikael-part (19 798 vaatlust), kühmnokk-luik (16 649), sõtkas (16 450), metsvint (13 950) ja hiireviu (13 945); kokku on üle 10 000 vaatluse 17 liigi kohta.

Suurima vaatluste arvuga linnuvaatlejate nimistut juhivad mitme soomlase ees Mati Martinson 251 864 ja Uku Paal 97 722 sisestatud vaatlusega.

www.linnuvaatleja.ee/Uudistaja

 

TASUB OSALEDA


 

 

Jätkub RMK vastuste- ja osaluspäevade sari

Riigimetsa majandamise keskuse juba maikuus alanud sarjas „Mis on puude taga?“ on tulekul järjekordsed üritused.

Keila-Joa pargipäeval 29. juulil kogunetakse kell 10 Keila-Joa pargi parklas. Kuni 15.30 toimuval pargipäeval aidatakse parki korrastada, peetakse piknikku ja jalutatakse pargis koos retkejuhiga. Tulijaid juhendatakse nii eesti kui ka vene keeles. Lisainfot saab Daniel Juhhovilt telefonitsi 5340 7513 või e-aadressil daniel.juhhov@rmk.ee.

19. augustil Jõgevamaal Elistvere loomapargipäeval kogunetakse kell 11 loomapargi külastuskeskuse ees. Praktilise tööna tehakse söödavihtasid, ikka on kavas ka piknik, meelelahutuslikus osas saab teha juhendajaga ringkäigu, meisterdada külastuskeskuses mõne meene või proovida uut nutirada; seegi päeva kestab 15.30-ni. Lisateave telefonitsi 5253 395 või elle.maerand@rmk.ee

Mõlemast pargipäevast osavõtt eeldab ilma- ja tegevuskohast riietust. Tööriistad, -kindad ja piknikutoit on vastustepäeva korraldaja poolt. Oma tulekust tasub teada anda RMK veebilehe kaudu (www.rmk.ee/mis-on-puude-taga).

RMK

 


 

Vikipeedia pildikorje keskendub Rail Balticu trassile

Tutvustasime Wikimedia Eesti järjekordset pildikorjet juba 12. juuli Uudistajas, praegu lihtsalt meenutame, et aega on selleks veel ainult mõni päev, 31. juulini.

Selleaastase pildikorje teema on Rail Balticu trass. Eelistatud on kavandatud raudteetrassi läheduses, kuni viie kilomeetri kaugusel tehtud fotod. Enim võiks tähelepanu pöörata teeületuskohtadele ja sellistele paikadele, mida on hiljem hõlpsam ära tunda.

Piltide puhul on eelistatud originaalsuurus. Failide juurde peab olema lisatud teave kasutusõiguste kohta nii Vikipeedias kui ka mujal. Vaikimisi käib selle kampaania käigus lisatavate piltide kohta selline litsents, mis lubab kõigil neid fotosid vabalt kasutada, kuid tingimusel, et alati tuleb viidata autorile (litsents CC BY 4.0). Pilte saab laadida aktsiooni veebilehel kuni 31. juulini, täpsema osalemisõpetuse leiab samuti Vikipeedia keskkonnast, vt http://bit.ly/2uDdSHX. Võistluse auhinnafond on 600 eurot. Pildikorje parimaid autasustatakse augustis purjekal Tallinna lahel.

Wikimedia Eesti

 


 

Ninasarvikutüdruk ja tema ema Kibibi (kuvatõmmis videost veebilehelt tallinnzoo.ee)

 

Aita ninasarvikutüdrukule nimi panna!

Kuni 31. juulini on Tallinna loomaaias nimekonkurss: otsitakse väärilist nime 3. juunil sündinud teravmokk-ninasarviku tüdrukule.

Koos loomaaiapiletiga saab kassast nimekonkursi kupongi. Nimekast, kuhu kupong lasta, asub elevandimajas ninasarviku siseekspositsiooni ees (esmaspäeviti elevandimaja sissepääsu ees).

Sobiv ninasarvikunimi võiks kanda endas killukest Aafrikat, lähtuda vanemate nimedest – ema nimi on Kibibi ja isa on Kigoma – ning peaks olema rahvusvaheliselt arusaadav.

Väljavalituks osutunud nime pakkuja saab kingiks loomaaia perepääsme ja ninasarviku-teemalisi meeneid.

 


 

 

Neljapäeviti jätkub laste suvemuuseum

Eesti loodusmuuseumis (Lai 29a, Tallinn), oodatud on 5–10-aastased loodushuvilised lapsed. Üritused kestavad kell 12–14.

Kuna osalejate arv on piiratud, tasub pilet eelmüügist aegsasti ära osta. Seda saab teha näiteks muuseumi veebilehe kaudu. Suvemuuseumi pileti hind on kolm eurot; sama piletiga saab tutvuda ka kõikide loodusmuuseumi näitustega. Saatjatel, kes soovivad koos lapsega suvemuuseumisse tulla, tuleb soetada muuseumipilet (täispilet on 5 eurot, sooduspilet 3 eurot).

27. juulil on suvemuuseumi fookuses elu mullas, 3. augustil uuritakse näitusel „Müstiline ürgmeri“ ürgmerd, 10. augusti teema on „Lemmikloomad“ ning selle suve viimases suvemuuseumis 24. augustil räägitakse kivististest ja vaadatakse filmi ürgmerest.

 


 

 

Suvekool „Tõde ja õigus“ toimub 26.–27. augustil

Käsmu meremuuseumis, korraldaja on ikka teadus.ee. Sedapuhku koolitatakse end igaühe kulu ja kirjadega, kaasa arvatud esinejad. On veel vähesel arvul vabu kohti, osalus maksab 75 eurot. Esinejate seas on Tiit Kändler, Tarmo Soomere, Indrek Rohtmets, Andi Hektor, Urmas Tartes, Erkki Truve, David Vseviov, Jaak Kikas, Jüri Allik, Maria Mägi-Rohtmets, Jüri Engelbrecht, Heiko Kruusi, Kulle Raig ja Priit Ennet. Kavas on ka meelelahutust, muinastulede öö ja fotomatkad huvilistele.

Info: Tiit Kändler, 5648 3481; tiit.kandler@teadus.ee. Vt täpsemalt www.teadus.ee.

 


 

Juba kolmandat aastat on Tallinna botaanikaaias „Meelte aed“, mis võimaldab eelkõige erivajadustega inimestel, aga ka kõigil teistel eri meelte kaudu tutvuda tarbetaimedega

 

Augustis tuleb näitus „Ravim- ja mürktaimed“ (fotod: Tallinna botaanikaaed)

 

Tallinna botaanikaaias

istutatakse igal aastal „Meelte aeda“ peale harjumuspäraste tarbetaimede ka põnevaid ja eksootilisi söögiks sobivaid taimi. „Meelte aed“ on lahti iga päev 10–20; ligi pääseb ka ratastooliga. Radade loomisel on arvestatud nägemispuudega või valge kepi abil liikuva pimeda inimesega. Aias on taktiilsed kaardid ja saab kasutada kirjeldustõlkega audiogiidi.

12.–13. augustil saab näitusel „Ravim- ja mürktaimed“ teada, milline on ravim- ja mürktaimede keemiline koostis, missuguseid esmaabivõtteid mürgistuse korral kasutada ja milliseid ravimtaimi on kodus võimalik kasutada terviseprobleemide korral ning millal ja milliseid taimeosi koguda.

Vt lähemalt botaanikaaed.ee.

 


 

 

Õpilaste filmivõistlusele „Loodus tuleb linna“

ootab Tallinna ülikool õpilaste töid 15. oktoobriks.

Õpilaste filmivõistluse korraldavad Tallinna ülikooli BFM laste filmikool ja looduse akadeemia Eesti EL eesistumisega seotud ettevõtmise „Looduspõhised lahendused: innovatsioonist igapäevaellu“ raames. Auhinnafond on 3000 eurot. Töid hinnatakse kolmes vanuseklassis: algkool (1.–4. klass), põhikool (5.–9. klass) ning gümnaasium ja kutsekool. Täpsemaid osalemistingimusi vt http://bit.ly/2uMvvWb.

 


 

 

Kuula Elmari raadiost linnujutte!

Eesti ornitoloogiaühingu ja raadio Elmar koostöös on 2016. aasta augustist alates Elmari kavas reedeti 9.15 saade „Elmari linnutark“. Lähemate saadete teemad on teada: nagu iga kuu viimasel nädalal teeb Riho Kinks 28. juulil kuu linnuelu kokkuvõte. 4. augustil räägib Meelis Uustal vaatlustornidest, 11. augustil Aarne Tuule kanakullide elust linnades, 18. augustil Veljo Volke linnujahist ja 1. septembril teeb Riho Kinks kokkuvõte augusti linnuelust.

Kuna Elmari taskuhäälingus (podcast.elmar.postimees.ee/saated/elmari-linnutark) saab saadet järelkuulata, olgu mainitud ka paari viimase eetris olnud saated teemad ja rääkijad: 7. juulil Riho Kinks piiritajast, 14. juulil Aarne Tuule kanakullide elust metsas ja 21. juulil Jaanus Elts aasta linnust turteltuvist.

 


 

1930. aastatest pärit Aedla taluhäärber Muuksis (foto: Erika Volberg-Nõva)

 

Katusekoolitus Lahemaa rahvuspargis

toimub 1.–5. augustil Muuksi külas Aedla talus. Keskendutakse traditsioonilistele katustele: nende tegemisele, piirkondlikele eripäradele ja hooldusele. Koolitajad on tuntud katusemeistrid Ahto Raudoja ja Joosep Metslang. Veel räägivad Tarmo Elvisto, Merle Kinks ja Heiki Pärdi, ringkäiku Muuksi külas juhatab Jaan Tiidemann. Koolitust korraldab keskkonnaamet.

Koolituse kohtade arv on piiratud. Vajalik on eelnev registreerimine veebivormeli https://goo.gl/forms/DNWYDYaKZ86FKnVJ2 kaudu.

 

MAAILMAST


 

Mägijärv Putorana platool Taimõrist lõunas

 

Kalarohke jõe kanjon Putorana mägismaal (fotod: Getty / Arctic Now)

 

Kas turistid suunduvad peagi Taimõrile?

Venemaa loodusvarade minister Sergei Donskoi kinnitas pärast visiiti Taimõri piirkonda, et sellest võib saada uus ainulaadne turismisihtkoht Venemaal.

Donskoi hinnangul on sealsetel looduskaitsealadel, suurel puutumata maa-alal, tohutu turismipotentsiaal; sinna võiks tuua näiteks ristlusturiste. Ministri arvates võiks kohalikku turismi arendada koostöös kaevandus- ja metallurgiakompaniiga Nornickel, mis tema kinnitusel toetab praegu piirkonna looduskaitsealasid. „Toetada tootmist arendades ka looduskaitsealasid on vastutustundlik tegu,“ arvab minister. Sergei Donskoi käis äärmuslikult saastatud Norilskis koos Venemaa presidendi keskkonnanõuniku Sergei Ivanoviga.

Taimõri looduskaitsealade juhataja Viktor Matassov usub, et piirkonna taristut arendades võiks sinna tuua kuni 80 000 turisti aastas. „Turismist saab regiooni arengu mootor,“ hindab Matassov.

Taimõri looduskaitsealade hulka kuulub ka 1,8 miljoni hektari suurune Putorana mägismaa. Seal on üle 25 000 järve ja Venemaa suurimad mageveevarud. 2010. aastal võeti Putorana UNESCO maailmapärandi loendisse. UNESCO loend kirjeldab seda ala kui „lähisarktiliste ja arktiliste ökosüsteemide täielikku kogumit eraldatud mägismaal, kus on ürgset taigat, metsatundrat, tundrat ja arktilist kõrbe ning ürgseid külmaveelisi järvi ja jõgede kogumeid. Eraldatus, looduslikkus ja range kaitse tagavad olud, kus ökoloogilised ja eluprotsessid saavad kesta nõnda, et inimmõju on võimalikult väike.“

The Independent Barents Observer / www.arcticnow.com / Uudistaja

 


 

Uskumatuid linnupesi laiast maailmast

BirdLife Internationali portaalis on hiljuti avaldatud lugu „Kaheksa uskumatut linnupesa laiast maailmast“ (http://bit.ly/2tM3bhP).

Kui me mõtleme linnupesast, näeme vaimusilmas enamasti ikka korrapärase kausikese kujulist punutist oksakestest ja lehtedest, aga tegelikult on lindudele omased ääretult mitmekesised pesitsustavad.


Käsitöömeister: eestikeelse nimetuseta kangurlindlane Ploceus philippinus (foto: tahirsphotography/Shutterstock).

Kangurlindlased on saanud nime võime tõttu kududa erakordselt keerulisi pesi, mille suurus, kuju ja materjal olenevad linnuliigist. Ploceus philippinus valib astlalise puu või palmi oksa, mis ripub vee kohal, ja punub sinna lehtedest pudelkõrvitsat meenutava kuni jalgpallisuuruse pesa. Sotsiaalse liigina ei taha ta pesitseda üksinduses: ühele puule võib pesa seada kuni 60 paari või kohati isegi üle 200 paari. Selle Kagu-Aasias ja Indias elava liigi pesitsusaeg langeb ühte mussoonide perioodiga, seepärast paiknevad pesad enamasti puu idaküljel, et olla rohkem kaitstud tugeva vihma eest.


Pedantne: taas eestikeelse nimetuseta koolibri Calypte anna (foto: Mick Thompson/Flickr).

See Põhja-Ameerika linnuke ehitab oma tibatillukse luksuspesa puule või põõsale põhiliselt taimekiududest, udusulgedest ja loomakarvadest, mis on kokku köidetud ämblikuniidiga. Väliskihis on taimepuru, sambla- ja samblikutükikesed. Pesa läbimõõt jääb vahemikku 3,8–5,1 cm: umbes nagu väike espressotass, millesse pereema muneb kaks kohvioa suurust muna.

 

Pagar: jälle eestikeelse nimetuseta ahjulindlane Furnarius rufus (foto: Uwe Bergwitz).

Ahjulindlastelegi on nime andnud pesitsustavad: see Lõuna-Ameerika lind kuhjab muda ja sõnnikut oksale ning laseb päikesel seda aeglaselt kuivatada. Kannatliku töö tulemusena valmib kuppelstruktuur, mille kuju meenutab vanapärast puudega köetavat ahju.

 

Planeerija: kaktuse-leeträhn (Melanerpes uropygialis) (foto: kojihirano/Shutterstock).

See Põhja-Ameerika rähn peab pesitsusplaani varakult läbi mõtlema, sest õõnsus tuleb kaktuse tüvesse uuristada mitu kuud enne pesitsusaega, et lastetuba saaks enne sissekolimist kuivada. Muidugi on selline „hoiuruum“ munadele ja poegadele kindel ja turvaline varjupaik.

Ülejäänud neli selles loos esitletud pesaga liiki on haldjastiir (Gygis alba), epiteediga „spartalik“, kes muneb oma ainsa muna lihtsalt oksakõverusse; „sundkäituja“ – pelikaniliste hulka kuuluv Aafrika lind vasarpea (Scopus umbretta), kes kuhjab igal aastal kuid kestva vaevaga kokku tohutu hunniku – mille läbimõõt ja sügavus ulatub kuni kahe meetrini ja kaal kuni 50 kiloni –, olenemata sellest, kas ta seal pesitseb või mitte; „taaskasutaja“ – ameerika kassikakk (Bubo virginianus), kes pesitseb mõnes vanas kulli-, ronga- või koguni oravapesas, ning „habras“ suur-lootoselind (Actophilornis africanus). Lootoslind ehitab igal pesitsushooajal mitu pesa, valib lõpuks neist ühe ja jätab teised tagavaraks. Pesad on ujuvad märgade taimevarte kuhjatised ja vajuvad sageli koos munadega vee alla; õnneks on munad veekindlad, nii et lind saab nad lükata järgmisse tagavaraks ehitatud pessa.

bit.ly/2tM3bhP/Uudistaja

 

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:


Toimetanud Toomas Jüriado


Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee