LOODUSE ARHIIV

On asju, mis on juba sündides lootusetult loomulikud. Mõnikord peab metsast toodud helilinte kogema mitmeid ja mitmeid kordi ja siis võib juhtuda, et helid kõlavad lausa imelistena.

Neli konna
1982. aasta 23. aprilli soe ning tuulevaikne hommikupoolik tõotab helilindistamiseks sobivat õhtut ja ööd. Üritan maalesõiduks raadiomajast autot lunida, aga seal on päevakorras muud asjad, ja kui on muud asjad, siis “linnud vaikigu”. Ka loodusmuuseumis pole mul õnne ja nii vinnan kodinad selga ja lähen pärastlõunasele Voose bussile. Näen välja nagu koormaeesel. Inimesed tänaval vangutavad päid, bussijaamas küsib keegi, kas kardan tulekahju, et kogu oma vara kaasas kannan. Ei, mina ei karda tulekahju, mina lähen lindistama konnade hääli. Kevadised kruusateed on sandid ja buss raputab kohutavalt, aga bussijuht lohutab sõitjaid: bõvajet i huu¯e! (Tuleb ette hullematki!)

VOOSELT KÕMBIN Külvandu poole. Tee ääres sulaveelompides krooksuvad rohukonnad, ent tuul puhub piki teed ja lindistamisest ei tule midagi välja, sest mikrofon, mida seekord kasutan, ei talu tuuleõhku.. Ja õigupoolest ongi ju mu eesmärgiks rabakonnade kudepaik seljandike ja Põhjaka raba vahel. Õhtusele ringile lähen kell kaheksa (Moskva aja järgi). On vaikne, lompidele hakkab juba tekkima jääkirme, rästaste laul heliseb kristallselgelt. Nüüd ei sega tuuleõhk enam konnakontserti ja helide värvidki on jaheduses hoopis kirkamad. Kell pool kümme hakkab lendama nepp, rästad ja punarind on lauluhoos, pool tundi hiljem turluututab raba pool sookurepaar, ju on neil kusagil vanade turbaaukude kandis pesapaik. Vantsin Tiiu augu juurde (räägitakse, et kunagi leidnud selle lohu juures kurva otsa metsaeksinud tüdruklaps Tiiu) ja kuulan üle võttepaiga. Konni on. Segaseltskond rabakonna enamusega. Sobib. Pärast südaööd hakkab läheduses hüüdma händkakk ja jääbki hüüdma. Kolmveerand ühe ajal laulab lühidalt ka karvasjalg-kakk, aga vaikib samas. Viin mikrofonid – seekord pisut tuulekindlamad suundmikrofonid – kolmjalaga vette rohu sisse, vean kaabli välja ja jään oksarisus kükitades ootama. Konni on vähem kui möödunud aastatel. Ühel pool lohku on mets maha võetud.

PAIGA AKUSTIKA on muutunud, ka saab nüüd lombis kahlata juba lühikestes kummisaabastes. Võtab aega, kuni konnad rahunevad, rohukonnad varem kui rabakonnad. Rohukonnad vajavad mõtlemisaega umbes kümme minutit, rabakonnadele nii lühikesest ajast ei piisa, nemad kuulavad oma kakskümmend viis minutit või pool tundi, enne kui jälle häälitsema hakkavad. Täna on loomakeste laululust suur ja sedamööda, kuidas helipildi parandamiseks aina uuesti ja uuesti lombis mikrofone sättides solistamas käin, jäävad pausid lühemaks. Kella poole kolmeks arvan lõpuks saanud olevat, mida tahtsin. See pole massilaul, see on pigem kammerkoor, kus rabakonnade mulksumisele annavad tausta rohukonnad veidi kaugemal. Või meenutab see helipilt hoopiski külamehe torupillimängu, kus algelist viisi saadab ühetooniline madal jörin? Aga just niisugused segakoorid on siin Kõrvemaa nurgas ikka iseloomulikud olnud, nii ka händkaku huhutamine – otsekui mõni suur puu või kirikutorn maastikupildis.
Külvandu poole kõnnin juba õige kergel sammul. Teispool seljandikke kuuldub veel üht händkakku, taevas siravad loendamatud tähed. Aeg-ajalt seisatan kuulama vaikust ja ses vaikuses oleks nagu kevadeöö hingus – kuuldamatu ja ometi siinsamas, nii vahetu.

MU 1985. AASTA märkmikus leidub punasega tehtud ülestähendus: 13.-14. mail heliplaatide kokkumäng. Need olid kolm LPd, mille koondvariant ilmus CDna möödunud aasta jõulude eel, seega tosin aastat hiljem. Heliplaadid olid koostatud, kaks neis metsalindude häältest, kolmas ja minu arust huvitav ning terviklik kogu Eesti konnade ja kärnkonnade häälitsustest, ainult et… ilma mudakonnata. Tuli kõne alla üksainus võimalus: minna kohe Piirissaarele, kus see liik teadaolevalt kindlasti olemas oli. Sõitsin oma varustusega Tartusse, sealt lendasime juba üheskoos huvitavast ideest otsekohe tuld võtnud kopramees Kolla Laanetuga Piirissaarele. Tundsin mudakonna häälitsust üksnes heliplaatide järgi, sest Eestis idapoolse levikuga loomaliigina jäi ta minu toonaste võimaluste haardeulatusest üsna kaugele. Mu kaks varasemat jahiretke Piirissaarele olid täielikult nurjunud külmade kirdetuulte ja päevi kestnud vihmade tõttu. Kolmanda katse puhuks näis taevas olevat asja üle järele mõtelnud. Alustasime Kollaga oma otsinguid kell pool neli pärast lõunat ja tegutsesime puhkuseta kella poole neljani hommikul.

MUDAKONNA HÄÄLITSUSI kuuldus siit ja sealt – see vaikne, enamasti kolmesilbiline kloksumine mudas, ise nii salapärane. Kahlad kummisaabastega soos ja püüad ära arvata, kus see häälitseja siis ikkagi on, aga tuulise päeva mühades ei ole see lihtsalt võimalik. Öö viis meid asjale ligemale. Leidsime sooservades lompe, kus kloksuvad konnad andsid juba võimalusi helipildi kompositsioonile mõtelda: tuleb leida solist ning selle vahekorrad liigikaaslaste häälitsustega sealsamas, nii ka teiste kuuldeulatuses olevate konnadega öös. Nüüd sai selgeks, et vee all, põhjajamudas häälitsevate mudakonnade täpset asukohta on lausa võimatu kõrvaga kuulates kindlaks teha ka siis, kui nad lausa su harkis jalgade vahel kloksuvad. Sobiva solisti sobivas ümbruses leidsin pimeduses lõpuks stereomagnetofoni mõõteriista valgustatud numbrilaua kohal võbelevate osutite järgi suundmikrofonide paari abil. Konnad ise jäid nägemata, nemad olid mudas peidus nagu mudakonnale kohane. Et öö tuli pärast jahedat ning virilat kevadet erakordselt soe, hakkasid laulma ka rohe-kärnkonnad. Rohe-kärnkonn on vist küll meie kõige ilusama lauluga kahepaikne ja kui ööõhk äkitselt nende laulust ööbikute saatel lausa helisema hakkab, siis võib sellest, nagu tookord kogesime, kujuneda lausa unustamatu muusikaelamus. Valgenes, kui seadsin mikrofonid rohe-kärnkonnade ette. Nüüd oli juba lihtne. Kõik oli üsna hästi näha ja looduse poolt lavastatud, kõik oli selge, lint võis joosta.
Piirissaare poe uksed tehti lahti kell üheksa. Laeva tulekuni jäi veel aega. Võtsime Kollaga istet kanali sillal ja otsisime seljakottidest välja oma päevinäinud plekk-kruusid. Pudeli avasin pauguga. Kruuside kokkulöömise kolksatus on mul kõrvus tänaseni. Meie retk läks korda, sest nõnda tahtis taevas. Kiidetud olgu taevas!

Kolm lindu
7. mai 1980. Kell on kolm, istun peidikus raba peal. Täna toppisin kaikaid alla ja kaigaste peale panin kaasatoodud vineerplaadi, et ei tuleks olla tundide kaupa jalgupidi vees või märjas turbasamblas, sest jääkolakas on rabapinnas mõnel pool veel sulamata. Tukkusin pärast mikrofoni ülesseadmist õhtul telgi juures paar tundi, aga magamiskotita ja riietes ei too niisugune pooluni eriti kosutust, sest külmahirm ei lase õieti magama jäädagi. Nüüd on varjetelgis küll veidi mugavam kui eelmisel ööl, aga ilm on jälle jahedam ja ikkagi hakkavad jalad niisketes kummisaabastes külmetama.

KELL VEERAND NELI hakkavad tedred mängima. Algul kostavad pimedusest üksnes kauged salapärased suhinad. Siis nihkub see kõik ligemale, üsna siia, mu varjendi lähedusse, mikrofoni ette. Seadsin oma püügiriistu seekord äärmise hoolikusega, püüdes vältida kõiki varem tehtud vigu. Nüüd lindistan kõigepealt üldise õhustiku ja kui linnud veel ligemale tulevad, lasen lindil lihtsalt joosta. Kuulen kõrvaklappides edenevat ilusat ja terviklikku helipilti. Algul kujuneb see tõusujoones, siis kulminatsioon ning aimatav rahunemine. Üks tedrekukk kudrutab otse mikrofoni taga, aga kui puldi abil mikrofoni veidike pöörata üritan, ehmuvad linnud vaiksest kõrinast ja lendavad kaugemale. Nähtavasti on mäng sagedasest külastamisest liialt häiritud ja tedred hellaks tehtud. Nad tulevad küll kolmveerand tunni pärast tagasi, aga õiget nahka mängust sel hommikul enam ei saa.

KELL VEERAND KUUS hüüavad jälle sookured vanade turbaaukude kandis. Käivitan veelkord lindi, et võtta sest viimasest tedremänguhommikust see viimane varakevadehõnguline õhk. Sel hetkel tõuseb lauldes üles üks põldlõoke. Kui salvestatut hiljem puhanult raadiomajas ümbervõtte ajal suurtest kõlaritest kuulan, saan aru, et olen Põhjaka rabalt kaasa toonud õieti kauni helipildi. See on lihtne, üheainsa solistiga suurte sündmuste taustal. Sedamööda, kuidas lõoke lõõritades mikrofonist kaugeneb, jääb ta laul vaiksemaks ja see on, nagu tõuseks hing taeva poole. See on, nagu ärkaks roheliste kaselehekeste kevad ning murraks end välja jää sulamise ning vete kevadest. On asju, mida võib ilusaks analüüsida või rääkida, aga on ka neid, mis on juba sündides lootusetult loomulikud, ja nende ümber pole enam midagi targutada. Aga mitte esimesel kuulamisel ei saa alati päriselt hästi aru, mis metsast õieti kaasa sai toodud, mõnikord peab seda kuulama ning kogema mitmeid ja mitmeid kordi ja siis võib juhtuda, et helid kõlavad lausa imelistena. Imesid ei saa käkkida, nemad kas sünnivad või ei sünni, sellepärast nad imed ongi.

13. MAI 1980. Kobin seljandike juures teekäänakul autost välja. Tiit Randla sõidab ära ja jätab mu üksi. On väga vaikne. Tuult pole. Ka hääli pole, on taevatähed ja hahetav idataevas. Nii hea, kui saad ses hämaruses hetkeks seisatada ja pöörata näo läheneva päeva poole. Elugi on omamoodi hämarus, kogu küsimus seisneb selles, kas elatakse hommikuses või õhtuses hämaruses. Mul pole kiiret. Ronin aegamööda üle mäe. Teispool seljandikku raiutakse jälle metsa. Räpase vagunelamu aknas on ähmane valgus ja kui vagunist möödun, kostab sealt meeste jõminat. Vist võtavad viina.
Nüüd tuleb rabaserva mööda vaikselt hiilida turbaaukude poole, sinna, kus kõrgemaid mände ja kaski, sest kusagilt siit on tänavu kevadel kuulda olnud kurepaari hääli. Leian ühe kuiva turbamulla kühmu, sean mikrofonid vaikselt kolmjalale ja keeran end puhvaika sisse rõngasse, et oodata, mis edasi saab. Kahutab. Punarind alustab ja annab hääle laulurästale. Nüüd teevad tedred eemal raba peal algust. Mul pole kaasas märkmikku ja sellepärast lähevad üksikasjad kaduma, jääb kõige olulisem: kell kolmveerand neli alustavad kured oma igahommikust antifoonilist duetti, ikka isaslind enne ja siis emand, aga mõnikord ka vastupidi. Keeran lülitit ja hoian hinge kinni. Linnud ei ole kuulnud mu tulekut, nende hääles ei ole hoiatavat ohunooti. Nad on minust vahest mõnekümne meetri kaugusel. See on omamoodi vapustav. Mäletan oma esimesest lennukisõidust hetke, mil lennuk pilvedesse sööstis. Lindude elu ja hääled meenutavad mulle sageli pilvi taevalaotuses – alati lootusetult kauged ja kättesaamatud ja kui hakkad neile liginema, siis näib, et nad kaugenevad sust veelgi enam. Ja nüüd see vägev pidulik pasundamine siinsamas. Ja missugused kajad turbaauke poolkaares ümbritsevalt metsamüürilt! Need ulatuvad kaugele üle raba ja valguvad laiali ümberkaudsetesse metsadesse. See on nagu igahommikune rituaal, veel midagi enamat kui lindudesse kodeeritud sund maailmale teada anda, et mõned mudased turbaaugud koos ei tea kui suure maalarakaga ses metsakolkas kuuluvad nüüd nendele. Siin pole varasematel aastatel sookurgi kuulda olnud, võib olla on need uusasukad noored ja neil polegi veel sel kevadel pesa?

MIKROFONIDE OTSAD on veidike ülespoole suunatud. Tõstan aegamööda käe, et nende asendit pisut parandada, aga seda märkab nähtavasti isaslind, sest tema häälde sugeneb äkitselt kare ohunoot. Emaslinnu hääl ei muutu. Lindistan ka selle, muutunud värvidega kahekõne. Mõne aja pärast tõusevad kured lendu ja lähevad ära rabale, kus jätkavad paarisaja meetri kaugusel pasundamist. Suunan oma “püssid” nende poole, aga nüüd hüüab kurepaar otsekui kotti, hääl sumbub ja on kaotanud täielikult oma sära. Korjan aparaadid kokku ja tulen tulema. Mul on lindil peaaegu üheksa minutit briljantseid helisid, ja see on ju terve varandus!