KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

TEED, TEED, TEED

Tekst ja fotod:
Peeter Vissak

Teedel on oma veider võlu. Lööd värava valla ja kohe saad valida hüvakätt või kurakätt. Koduses ja enam-vähem tuttavas maailmas läheb otsustamine küllalt kergelt. Kaugel võõrsil hakkab see võlu või lummus vaevama. Kas siiapoole või sinnapoole? Lähed vasakule kaotad hobuse, lähed paremale kaotad pea. Noh, hobust mul pole, pole olnudki ikka tuleb minna paremale.

TEE VÕLU on selles, et ta justkui ootaks, justkui meelitaks. Sa võid ju täpselt teada, kuhu ja milleks, aga ikka on mingi võimalus, et miski on teisiti. Lähed ja satud valesti. Lähed ja eksid ära. Lähed ja maailm on muutunud. Tuled tagasi ja oled ise muutunud.
Kruus krudiseb ja krigiseb. Kruusatee ei ole kunagi valgete joonte ja suunavöönditega. Kruusatee on salapärasem kui asfalttee, kruusateel on augud ja lombid, mõned jäljedki. Vahete-vahel kaob tee lõpp uttu, seal saavad kokku salapära ja teadmatus. Mõnikord läheb enne pimedaks, kui kohale jõuad, siis on lootust tee peal päikeseloojangut näha.
Kui tee läheb liiga palju üles- või allamäge, siis hakkab süda kloppima ja pea pööritama. Kui teel on palju kurve ja käänakuid, väsivad roolis olles käed ära, aga magama ei jää ka nii kergesti. Kui sooja ilmaga sajab lund või külma ilmaga sajab vihma, võib kergesti libedale teele sattuda.

Sõber ütles, et autoaknast võib sodi ja prahti välja loopida küll, niikuinii on tee looduses võõrkeha ja mis esteetikast võib sellise rõveduse puhul üldse rääkida. Sõber arvas veel, et siis saavadki inimesed rutem aru, et see, mis nad teevad, ei kõlba kuhugi ja likvideerivad koos rämpsuga teed ka ära. Sõber ise on metsamees ja tal oli tõsi taga. Tavaline tee kutsub, puiestee juhatab. Puiesteed tuleb väärikamalt käia, autoga ei tohi seal kihutada ammugi. Kui tee läheb aia äärt pidi, siis võib seal hiilida. Heki või kiviaia taga saab lausa varitseda. Pargiteed on algusest peale jalutamiseks mõeldud, aga promenaadil võib joosta, käia, keksida, rattaga sõita ja rulluisutada. Jalutada saab ka väärikalt, kuigi ei pea. Keksida ja rulada väärikalt ei saa, isegi kui tahaks.

HOMMIKUNE TEE on teistsugune. Kevadel on ta külmakirmetise all kuni päike kõrgemale tõuseb ja kõik unest üles sulatab. Hilissuvel ja sügisel on ämblikud oma niidid üle teede tõmmanud ja kes vähegi väiksem on minejate hulgast, see kinni võetakse. Kastesed ämblikuniidid justkui kliriseks, kui neid puruks kõndida, tegelikult saavad püksisääred ligedaks. Talvel on hoopis hull, kui juhtud esimene mineja olema. Veerand elulugu jääb taganttulijatele lugeda. Õnneks on mõnikord talvistel lumesajuöödel mõni kass või rebane oma varbakirjad juba varem maha jätnud ja see su päästabki.

Otseminekul on ju ka omad võlud, eriti üle külmunud vee. Talvel on vahete-vahel jõed teede ja mered vabaduseplatside asemel. Oled nii vaba, et võid igas suunas minna, kuhu suvel ei saa ei paadiga ega jalgsi. Tõmba joonlaud või püksirihm jää peale ja hakka astuma. Koer kurivaim ei taha ainult kaasa tulla pole poste ega aiaääri. Pole ikka õige asi selline tee. Kui väljamaal ära eksid, pead võõras keeles teed küsima. Vähe sellest, pead aru ka saama, mida võõras keeles vastatakse. Sealkandis on vahete-vahel iga tee sama hea kui iga teine, kui just midagi kindlat meeles ei mõlgu. Suurem jagu neist viib niikuinii Rooma. Kui tee tuiskab öösel kinni, ei saa hommikul välja, kui tuiskab kinni päeval, ei saa õhtul koju. Mõnikord on labidast abi, mõnikord suuskadest. Hullemal juhul tuleb kevadet oodata. Ükskord nägin vallide vahele kinni tuisanud teed, mis seisis valge vonkleva hiina müürina poole kevadeni keset haljaks kippuvaid karjamaid. Teed mööda tulla on alati teistmoodi, kui teed mööda minna. Mitte ainult, et tuul, mis enne näkku puhus, on nüüd tagant. Mitte ainult, et maailm on nüüd teistpidi ja magnetvälja jõujooned on teises järjekorras. Mitte ainult ka see, et õhtu on nüüd käes ja oled päris väsinud. Kodutee keerab alati väravast sisse ja see käänak on jalgadel ammu juba peas.