KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Mitmekülgne haavapuu

Tekst ja joonistused: Rein Kuresoo

KOLM AASTAT TAGASI ostsime väikese maamaja Elva jõe orus. Maja juures on lisaks väikesele aialapile pisike õiterohke niit. Neljast küljest piirab seda vaevalt kahe hektari suurust lapikest mets. Suure osa ajast elamegi oma perega metsaelu. Üks esimesi töid oli lagendiku servade puhastamine võsast. Ka mõned suuremad vigased puud metsaveerel tuli maha võtta, et terveile rohkem ruumi anda. Ühe laasunud ja õõnsa haava otse endise lauda taga jätsin siiski pärast väikesi kõhklusi alles. Haab on paljude metsaelanike lemmik, uskusin, et puu lavastab meile nii mõnegi põneva vaatepildi. Pettuda meil haavas ei tulnud.  Juba esimesel suvel tuli haavaõõnsusesse suur mesilassülem. Nad käisid sisse-välja rähniaugust ja pigitasid tasapisi taruvaiguga kinni selle alla jääva lõhe. Veidi kõrgemal oli teinegi rähniauguga õõnsus selles oli samal aastal pesitsenud puukoristaja, kes augu saviga oma keha järgi parajaks müüris. Me ei näinud, kes puukoristaja savivoodri eemaldas, igatahes asusid sellesse õõnde hiljem piiritajad. Puuõõnes ei edene mesilaspere muidugi nii hästi kui tarus: kõik kärjed tuleb algusest lõpuni ise ehitada ja järelkasv jääb napiks. Mett oli sel aastal kõikjal palju ja nii jäin põnevusega ootama, kas mesilased elavad talve üle. Niipea kui külmaks läks, hakkasid prao juures nokitsema tihased. Neil on kombeks koputada ka mesitarude lennuavadele pere uni on häiritud, mõni uimane mesilane tuleb lõpuks silmi hõõrudes ja tagumikku sügades lennuavale oma mesilasekohust täitma ning lind pistab ta nahka. 

VEIDI HILJEM võttis haavaprao käsile suur-kirjurähn ja toksis selle nii avaraks, et mesilinde sai juba kätte koputamata. Ka tihastele ja puukoristajatele oli nüüd tee toidu juurde valla: arvatavasti olid mesilased pesa ülaosa vaha ja taruvaiguga kinni tihtinud. Lumel lebas palju mesilaste tagakehalülisid ilmselt eelistasid linnud mürgipõit mitte süüa. Tahtnuks teada, kas mürginäärmete eemaldamine on lindude jaoks sama möödapääsmatu kui jaapanlastele kerakala (fugu) söömisel. Häiritud mesilased ei pidanud külmale kaua vastu ja surid. Mõni aeg hiljem nägin, et lumi haava tüve ümbruses oli tihedalt täis hiirejälgi. Hiired ronisid pidevalt mööda veidi krobelist tüve 12 meetri kõrgusele! Metshiirtest on kaelushiired need, kes kõige sagedamini tarudesse satuvad ju siis valdavad nemad kõige paremini turnimise kunsti. Mett oli puuõõnes kindlasti mitu kilo ja pärast seda, kui linnud olid mesilased nahka pannud, jäi hiirtele veel ohtralt külmaga eriti vajalikku energiarikast toitu. Kui ka hiired olid oma osa saanud, kasutas suur-kirjurähn puulõhet oma sepikojana kiilus sellesse kuuse- ja männikäbid, mille soomuseid oli tal siis seemnete kättesaamiseks hea lahti taguda. 

RÄHNI SEPIKODADE juures peavad sageli valvet tihased, sest tihti poetab kohmakas lind seemned lumele. Ühel detsembrihommikul kuulsin tihaseid haava juures lamenti löömas. Nii nägingi, et haavapuu huvitas ka värbkakku. Varblasest pisut suurem värbkakk ei pea paljuks ka suure päeva ajal ringi vaadata, öökulliks on teda kuidagi kohatu kutsuda. Erinevalt minust ei pea tihased teda naabrina suuremaks asjaks. Vahel metsas tihasesalku kohates vilistan värbkaku kombel tihaste reaktsiooni järgi võib siis oletada, kui hästi nad seda hämarikulindu tunnevad. Kakul oli hiir nokas ja sini- ning tutt-tihaste ägeda tänitamise saatel vinnas ta selle ülemisse haavaõõnsusesse. Värbkakul on komme soetada enesele talveks toiduladusid. Hiiri saab ta kergemini kätte talve esimesel poolel, kui lund on veel vähe. Osa soome linnusõpru, kes talvel värvulisi üliheldelt toidavad, on üsna pahased, kui värbkakk nende kodu juurde ilmub, sest tal on kalduvus end maapähklitest priskeks söönud rohevinte puuõõnsustesse mädanema viia. Mulle teeb küll värbkaku nägemine alati rõõmu. Silmasin teda talvel veel mitu korda, kuid mitte enam haavapuu juures. Nii ei teagi, kas kakul läks oma sahvrit tarvis või mitte. Kevadeni oli haava ümbruses suhteliselt vaikne. Maikuus võtsid endise mesilasepesa enda valdusse vapsikud ja ülemisse õõnsusesse asusid taas piiritajad.