KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Päkapikkude ja nahkhiirte sõda

Aruküla koobastele ja nende uurijatele ning kaitsjatele tänavune aasta jõulurahu ei toonud. Agar   eraettevõtlus kaevas koopad sõna otseses mõttes maa alt välja ning rakendas päkapikunduse ree ette. Usinuses unustati, et ehkki inimese kaevatud, on koopad juba neljandat aastakümmet looduskaitse all. Mis tähendab, et kui neid kuidagiviisi kasutada tahetakse, tuleb ka looduskaitsjatelt luba saada. Et asjatundjatelt ei küsitud, juhtuski Arukülas rumal lugu. Soovides head ning lastele koobastikku põneval kombel tutvustada, puhastati moreenist just see koobas, kus nahkhiired talvituda  tavatsevad. Iseenesest pole koopapõranda puhastamine vale tegu, sest sinna kandub liivakivikihi peal olevast moreenikihist pidevalt kruusa juurde ja inimese sekkumiseta kanduksid koopad aja  jooksul täis. Kuid keegi pole asjatundja igal alal ning kui looduskaitsjatega oleks nõu peetud, küllap  oleks leitud ka lahendus, mis lubanuks päkapikkudel söönuks saada ja nahkhiirtel terveks jääda. Ajakiri Loodus avaldab selles numbris loodusteadlaste arvamuse asja kohta. Nende kirjutistest saab selgemaks ka Aruküla koobaste tekke lugu, sealt leitud fossiilide käekäik ning nahkhiirte uneelu.  Pole kahtlust, et nüüdne looduskaitse ei eralda oma kaitsealuseid inimesest. Kuid liiga tihti on Eestis  kombeks teha tegu kähku ära, arvestades juba ette, et ega pärast ikka enam mingit karistust järgne.  Kes söandaks jõulukuul trahvida päkapikke? Jääb üle loota, et Aruküla õppetund hoiab ära  võimaluse, et tuleval aastal päkapikumehed näiteks endale pesa tegemiseks Taevaskoja paljandi sisse koopaid kraapima asuvad.

Loodust kaitstakse inimese jaoks ja inimese eest

Urmas Tartes, ETA Looduskaitse Komisjoni esimees

Aruküla päkapikumaa on tekitanud suuri vaidlusi. Sealsed koopad on põhiliselt inimese tekitatud ja  võetud looduskaitse alla. Inimtekkelised asjad ei püsi inimtegevuseta. Nüüd soovitakse seda  rakendada ettevõtluse huvides. Kuid ettevõtjad ei ole arvestanud seadusi. Kuivõrd looduskaitsealade loomine ja kaitse tingib teatud keeldude kehtestamist, siis on levinud arusaam, mis võrdsustab looduskaitse ainult keeldudega. Kuid looduskaitse üldine eesmärk pole  inimeste peletamine, vaid kaitsta loodust inimese eest inimeste jaoks. Nõue on alati üks:  looduskaitsealuste objektide seisund ei tohi kasutamise ja ka kaitsmise käigus halveneda.  Erainitsiatiivi ja looduskaitse kõrvutamine tekitab aga tõsist mittemõistmist ja eelarvamusi.  Tõepoolest on negatiivseid näiteid, kus ühepäevaettevõtjad püüavad looduse arvel üksnes rikastuda,  midagi tagasi investeerimata. Samas tuleb igati püüda jõuda heade näideteni, kus loodusobjekti  näitamisest saadud tulu aitab sedasama objekti tegelikult kaitsta.  20. novembril korraldas Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon üldkoosoleku, kus olid arutusel nii Toomemäe kui ka Aruküla koobastiku kaitse ja kasutamise küsimused. Aruküla koobaste lugu on keerukas. Senine "klassikaline kaitsekorraldus", millega pääs koobastesse on olnud suletud tabalukuga, lihtsalt ei toimi ja koobaste külastamine on tegelikult kontrollimatu. Ükski lukk koopasuul pole seisnud kauem paarist kuust. Viimasel ajal on kirjeldatud juhtumeid, kus koobaste lähistel peatunud ekskursioonibussist väljunud grupp lihtsalt lõhub kangiga luku, sissepääsavatakse ja grupp kaob maa alla. Igale looduskaitseobjektile valvurit juurde panna on praktiliselt  võimatu.

Sellises olukorras asub tegutsema eraettevõtja. Sooviga väikest osa koobastest eksponeerida ja kasutada ka osana päkapikumaast, avab ta omavoliliselt sissepääsu peakoobastikust eraldi seisva osa juurde. Loomulikult on tegemist seaduserikkumisega, mis fikseeriti ka Tartu Maakonnavalitsuse  keskkonnaosakonna poolt. Selgelt trahvi vääriv tegu, aga mida edasi teha? Kas keelata kõik ära, ajada koopasuu kinni ja taastada pimesikumäng kaitsekorralduses? Või üritada koostöös edasi minna ja näidates väikest osa koobastikust, kaitsta peakoobastikku ja sealset elustikku riigieelarvet kulutamata? Loomulikult on õige viimane lahendus. Samas ei tohi jääda muljet, et edaspidigi võib looduskaitsjaid juba sündinud faktide ette seada.

Kindlasti oleks Aruküla koobaste juures jõutud Looduskaitse Komisjoni koosolekul soovitatud lahenduseni – ohutu koobaste ja päkapikkude eksponeerimine klaasi tagant – ka korrektselt asju ajades. Kui edaspidi lisatakse koobaste juurde lubatud ekspositsioon rüükalade mulaa¯ide ja teiste  koopaid tutvustavate materjalidega, on Tartu turismikaardile lisandunud uus ja huvitav objekt. Läbi arutada tuleks idee moodustada Aruküla koobaste ja Kalmistu paljandi baasil ühtne (maastiku)kaitseala ning koopaid ja paljandit seotult eksponeerida. Määratlemaks koobaste  täielikku ulatust ja seisundit, tuleb Aruküla koopad geodeetiliselt kaardistada. Tänapäeva tehnika  peaks võimaldama seda teha ka koobastesse ronimata. Endise kaevandusena oleks otstarbekas  koobastiku lülitamine ka muinsuskaitseobjektide nimekirja. Edaspidi tuleks ekspositsiooni otstarbeks ehitada Aruküla koobaste kõrvale uued, varisemiskindlad koobaste mulaa¯id, kuhu lisaks klaasi tagant eksponeeritud autentsete koobaste vaatamisele võib ohutult sisse lubada ka külastajaid, lapsi ja päkapikke. Inimtekkelist objekti eksponeeritakse igal  juhul.

Aruküla Päkapikumaa reklaam on olnud algusest peale eksitav. Sellise nimetuse kasutamises ei ole  iseenesest midagi halba. Paraku on teadlikult püütud jätta muljet, nagu toimuks kogu üritus koobastes. Nii see siiski ei ole. Varisemisohtlikes koobastes roomamist tegelikult ei kavandatudki.   Põhiline osa tegevusest on olnud kogu aeg planeeritud väljaspool koopaid ja praeguseid kaitseala piire.

Aruküla koopaid taasavastamas

Ivar Puura, paleontoloog

Aruküla koobastik asub Tartu linna loodepiiril Emajõe ürgoru nõlval, mõne meetri sügavusel maapinnast. 1959. aastast on see looduskaitse all. Koobastiku tuntuim osa hõlmab umbes 1,5 ha,  ent mineviku uurimisandmete põhjal võib oletada koobaste esinemist kuni 10 ha suurusel maa-alal. Keskdevoni Aruküla lademe liivakividesse uuristas koopad arvatavasti inimene. Juba möödunud sajandil seostati koobaste teket valge liivakivi kaevandamisega. Rahvasuu räägib, et kena valge liiv  kõlvanud nii puunõude küürimiseks kui põrandatele ja teedele puistamiseks. Aruküla koobaste  tekke teemal võttis 1844. aastal ajakirjas "Inland" sõna ka Kreutzwald, kes pidas neid muistseteks   pelgukoobasteks. Võrreldes Aruküla koopaid pelgukoobasteks peetavate Helme ja Koorküla  koobastega, järeldas kauaaegne koopauurija Ülo Heinsalu oma raamatus "Eesti NSV koopad", et  kõige tõenäolisemalt kujutavad Aruküla koopad endast vana liivakaevandust, mis pidi rajatama enne 1830ndaid aastaid.

Arukülast leitud ligi 400 miljoni aasta vanused Devoni rüükalade fossiilid on juba alates möödunud  sajandi algusest aidanud lahendada selgroogsete varajase evolutsiooni mõistatusi. Esimestele  uurijatele oli see materjal niivõrd eksootiline, et väljakaevatud skeletifragmente ei osatud seostada  kaladega. Nii järeldas Stepan Kutorga 1830. aastatel ilmunud töödes, et Tartu Devoni liivakivi  paljanditest pärinevad fossiilid kujutavad endast kilpkonnade, sisalike, varaanide, krokodillide või  isegi ihtüosauruste skeletifragmente. Koobastest välja kaevatud rüükalade kivististe kollektsioon Tartu ülikooli geoloogiamuuseumis  sisaldab üle 800 eksemplari ja on kogutud ülikooli teadlaste poolt möödunud sajandil. Kollektsiooni moodustavad Herman Asmussi kogutud materjal aastaist 1831-1856 ning Konstantin Grewingki   kogu aastaist 1856-1869. Herman Asmuss kirjeldas 1856. aastal kaht rüükalade perekonda,  Heterostius ja Homostius. Esimesed kalafossiilide fragmentide illustratsioonid avaldas oma  monograafias tuntud paleoihtüoloog Louis Agassiz, kellele Asmuss saatis Aruküla koobastest leitud materjali ja skeletifragmentide jäljendeid. Alates 1948. aaastast uuris Aruküla koopaid Elga-Mark  Kurik, kellel märkimisväärselt rüükalu leida ei õnnestunud. Eeldatavasti oli tegu koobastiku osadega,  mis olid juba Asmussi ja Grewingki poolt läbi kaevatud. Elga Kuriku 1963. aastal ilmunud artikli kohaselt on kumbki Asmussi poolt kirjeldatud perekond esindatud ühe liigiga: Heterostius ingens  Asmuss ja Homostius latus Asmuss. Eeldatavasti elutsesid praegustesse Eesti Devon liivakividesse  oma fossiile jätnud rüükalad ligi 400 miljonit aastat tagasi soojas rannikulähedases aktiivse vee   liikumisega madalmeres, mis koos Baltoskandia kontinendiga asus väga lähedal ekvaatorile.

Koobaste kaardistamine algas möödunud sajandi esimesel poolel, ent täpne ettekujutus koobastiku   levikust puudub tänaseni. Aruküla koopad said laiemalt tuntuks 1844. aastal, kui langatuse tagajärjel tekkis suur sissepääs maa-alustesse käikudesse. Esimese põhjalikuma kirjelduse avaldas samal   aastal ajakirjas Inland Tartu Ülikooli professor Kruse, kes hindas koobastiku levikuala suurust  umbes viiele hektarile. Kruse andmeil asus hiljuti tekkinud koopaava lehtrikujulises augus, kust sai  laskuda 3,6 meetrit allpool asuvasse koopapõhja.  1920. aastatel Gustav Vilbaste ja mõned Tartu Ülikooli üliõpilased. Verioja ja Kolli talu vahel leiti  kuus kuue meetri sügavusel asuvat koobast. Pärast sõda avastati samas veel kolm koobast. Kõik   koopad olid umbes paarikümne meetri pikkused ja 1-1,8 meetrit kõrged.  1981. aastal tegi koobaste uurimisi Tartu üliõpilaste looduskaitsering. Sellel ajal võis pääseda ainult   kahte koopasse, mille pindalaks hinnati 310 m² ja 100 m². Suuremas neist leidus 69, väiksemas 14  sammast.

1999. aasta kevadtalvel kavatsetakse Eesti Looduseuurijate Seltsi ja Tartu Ülikooli geoloogia instituudi eestvõtmisel alustada nii teadaoleva kui oletatava koobastiku maa-ala uurimist georadariga,  eesmärgiga välja selgitada koobastiku levik ja seisund. Georadari meetodi puhul muutuvad koopad   nähtavaks tänu liiva ja õhu füüsikaliste omaduste erinevusele. Võrreldes koobaste  tavakaardistamisega, võimaldab radarimeetod avastada ka koobastiku suletud ning kinnivarisenud  osi.

Aruküla koobastes talvituvad nahkhiired

Matti Masing, zooloog

Kui Aruküla koobastik sõjajärgsetel aastatel Tartu ülikooli üliõpilaste poolt lahti kaevati, alustas seal  nahkhiirte vaatlusi Linda Poots, leides talvituvaid suurkõrvu. Ise loendasin seal nahkhiiri aastail  1975–1997 ja leidsin ka põhja-nahkhiiri. Siis olid juurdepääsetavad kaks koobast, millest üks (nn  Eksimiskoobas, mille ava on tähistatud looduskaitsemärgiga) oli nahkhiirtele ebasobiv, teises aga (nn  Nahkhiirekoobas, ava tähistamata) talvitus igal talvel kuni kaheksa looma. Nahkhiirekoopa ava oli  väike ning sinna pääses vaid roomates.

 

Päkapikumaa Arukülas elab oma elu. Poolkaare all asub
lahtikaevatudsissepääs Nahkhiirtekoopasse.

Mitme aastakümne vältel püsis Nahkhiirekoopa olukord stabiilsena. 1998. aastal alustas Meelis Pai Tartu Päkapikumaa projekti, mille käigus kaevas lahti Nahkhiirekoopa ühe osa, rajades sinna külastusraja inimestele. Selle tulemusena muutus koopa sisekliima jahedaks ning 30. novembril  koobast üle vaadates seal nahkhiiri ei leitud.  Talv on meie nahkhiirte elus kõige kriitilisem aeg. Septembrist aprillini nahkhiired ei toitu ning elavad  sügisel kehasse kogutud varurasvast. Talve üleelamine on võimalik vaid soodsates tingimustes, mis valitsevad maa-alustes ruumides, näiteks koobastes, mida Eestis on suhteliselt vähe. Talvituspaigas  peab olema püsivalt madal õhutemperatuur (0 –+5 oC) ja kõrge suhteline õhuniiskus (ligi 100%) –  see aeglustab varurasva kulumist. Talveunes viibides vajavad nahkhiired vaikust ja pimedust ning ei  talu koobaste külastamist, mis nende und häirib.

Nagu näitas Aruküla Nahkhiirekoopa uurimine 1998. aasta novembris, tekitas selle koopa lahtikaevamine korraga kolm ohutegurit, mille tõttu see koobas nahkhiirtele enam ei sobi. Sisekliima  jahenes uutest avadest tingitud tuuletõmbuse tõttu, avad suleti ustega, mis takistab nahkhiirte  liikumist ja inimesed lõpetasid vaikuse. Praegune talv on kogu sõjajärgse aja esimene, mil nahkhiirtel  pole Aruküla koobastes sobivat talvituskohta.   Et nahkhiirte talvituskohtade avalikustamine oli vastuolus Eestis kehtivate looduskaitse nõuetega, siis  ei saanud neid koopaid ka vastavalt tähistada. Nahkhiirekoopa tähistamatus ja nahkhiirte ekspertiisi  mittetellimine Tartu Päkapikumaa projektikavandile olid nahkhiirte talvituspaiga hävimise põhjuseks  Arukülas. Viimasel ajal, seoses eriti koopaturismi arenguga, on ilmselt vajalik nüüdisajastada koobaste ja ka  nahkhiirte kaitse nõudeid. Turismiobjektideks olevad koopad-talvituspaigad tuleb tähistada,  kindlustada nende koobaste järelevalve ning harida turiste koobaste juures, nii nagu seda ammu   tehakse lääneriikides. Sellega peaksid kõige paremini hakkama saama looduskaitse alustel   tegutsevad ühingud või firmad, kes osa oma tuludest peaksid kasutama kaitstava objekti hooldamisele ja selle kaitse korraldamisele.  Eelnimetatud mõtete valguses saaks Aruküla-juhtumit vaadelda positiivse liikumisena Eesti   looduskaitse kaasajastamise teel, ehkki selle liikumise esimeste sammude puhul oli tegemist  kaitseobjekti kaitseeeskirjade rikkumisega.