KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Armastatud koaalaga saab kohtuda vaid kaitsealadel

Tekst ja fotod:
Linda Poots

Koaalat nagu kängurutki teavad kõik. Nende kodumaaks oskavad Austraaliat pidada needki, kes arvavad, et selle riigi pealinn on suurlinn Sydney, mitte viisteist korda väiksem Canberra. Ja tänu meie terioloogide eestikeelseid loomanimetusi korrastavale tegevusele ei kõnelda ega kirjutata enam "kummi-puumetsades elavatest kukkurkarudest", nagu tehti seda veel 1934. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedias. 

SEE KAISUKARU moodi nunnu on ju niisama vähe sugulane karudega kui näiteks hobustega. Aga Austraalias pole sümbolloomi näha igal pool ringi hüppamas nagu kängurud või lähima puu otsast huvilisi uudistamas nagu koaalad. Esimesed üllatajad on hoopis linnud julgete ja kirevate rosellapapagoide parved, samuti valjuhäälsed kakaduud. Kes tahab kohtuda koaaladega, peab minema sinna, kus neid inimestele eksponeeritakse. Nii on see mitte koaalade inimpelglikkuse, vaid nende vähese arvu tõttu. Minu õnneks satun kõigepealt Tidbinbilla looduskaitsealale Canberra lähedal. Siin elavad loomad peaaegu looduslikes tingimustes, kuid siiski tarandikus, küll väga suures. Ringi uidates kohtud mingite kukkurloomadega kindlasti. Koaalad võiksid siiski märkamata jääda, sest nad on end tavapäraselt sisse seadnud kõrgete siledatüveliste eukalüptide ülaosas, kus on rohkem lehti okste küljes. Kuidagimoodi saab uudishimu sellegipärast rahuldatud, sest puud on nummerdatud ja igal hommikul kirjutab kaitseala töötaja tahvlile nende puude numbrid, mille ladvus koaalad parajasti puhkavad. Tuleb õige puu üles leida, pea selga ajada ja latva teraselt uurida. Enamasti õnnestubki märgata tumedat mütsakat heleda taeva foonil, vast umbes tosina meetri kõrgusel. Austraalia suurimad loomaaiad on enam-vähem samasugused nagu maailmas mujalgi. Jääb mulje, et nende eesmärk on tutvustada külastajatele esmajoones maailma huvitavaid suurimetajaid, mitte kohalikku ainulaadset loomastikku. Kuid teraselt ringi vaadates leidsin Sydney Taronga Zoos siiski nokklooma, kes hämaras basseinis väledasti edasi-tagasi ujus, ja seejärel ka koaalad. Vaatepilt ei rõõmustanud, sest publikule igast küljest serpentiinina tõusva teeraja tõttu isegi ülevalt vaadeldavad loomad tekitasid pigem kaastunnet kui tunnetusrõõmu. Aga sellegipärast üllatas ja jäi meelde väledus, millega koaala asumispuud vahetada soovides ühelt eukalüptilt alla laskus, maad mööda vänderdades teiseni liikus ja selle tüve mööda üles ronis.

TEGELIKULT on loomade liikumiskiirus maapinnal koaala kui liigi säilimise seisukohalt kriitilisemaid tegureid. Ta levila hõlmas veel möödunud sajandil suure osa Ida- ning Kagu-Austraalia eukalüptimetsadest, nüüd aga on kahanenud laikudeks, millest suurema osa moodustavad inimese rajatud looduskaitsealad või reservaadid. Nendel isoleeritud väikestel territooriumidel muutub loomade arvukus aja jooksul liiga kõrgeks, hakkavad ähvardama toidupuudus ja epideemiad. Päästev oleks ju koaalade loomulik siirdumine ümbruskonda, et asustustihedus hõreneks. Õnnetuseks on valge inimene paari viimase sajandi jooksul sellel mandril asudes raadanud metsa nii suurel määral, et kaitsealalt järgmise metsatukani jõudmiseks tuleb ületada palju lagedat maad. Koaala aga pole maad mööda matkaja. Ta väsiks pikal teel liiga, jääks nälga, teda ohustaksid siin dingod ja kodukoerad ning ka teedel kihutavad sõidukid. Pealegi on ta aktiivne eeskätt vaid öösel, vajades päeval rahulikku puhkust puu otsas. Juba teisel kuul sain selgeks, et elusate Austraalia kukruliste rahulikuks vaatlemiseks tuleb minna mõnda nn ulukiparki (Wildlife Park) või pagulasse (Sanctuary), kus peetakse ja näidatakse just kohalikke loomi. Neid paiku on palju. Vombatiga tegin lähemat tutvust näiteks Tasmaanias, kukkurkuradiga Victorias, koaalaga aga Uus-Lõuna-Walesis ja Lõuna-Austraalia osariigis. Et piirdutakse kukrulistega, pole siin liiga palju ei loomi aga nende uudistajaid. Loomadel on küllalt ruumi ja rahu, külastajatel aga võimalusi vaatlemiseks ja pildistamiseks.

CLELANDI kaitsealale Adelaide'i lähedal mäeahelikul läksime koaalade toitmise ajaks. Madalale puule asetatud noorloom mugis isukalt lehti, inimesed seisid vaikse sõõrina ta ümber. Küsisin talitajalt, mis toitu täpsemalt nad oma hoolealustele pakuvad. Asi on nimelt selles, et sadadest eukalüptiliikidest tarvitavad need erakordselt kitsa toiduspetsialisatsiooniga loomad vaid mõnda, maksimaalselt tosinat. Eri liikidel sisaldavad lehed ja võrsed erineval määral toksilisi sinihappeühendeid ning enamiku suhtes polevat koaaladel piisavat toksiiniresistentsust. Keeruline toitmisprobleem on teinud peaaegu võimatuks nende pidamise loomaaedades väljaspool kodumandrit. Selle ülimalt raske ja kuluka tööga ollakse toime tuldud vaid Californias ja mõnel pool Jaapanis alates aastast 1984. Isegi kodulooduses tuleb koaaladel pingutada, et nende pool aastat kukrus kasvanud ja emapiimast toitunud järglased suudaksid siirduda lehetoidule. Selleks hakkab emaloom tavalise väljaheite asemel aeg-ajalt pärakust väljutama poolvedelat eukalüptikörti, mida poeg, kes asub tahapoole avanevas kukrus, ulatub hõlpsasti limpsima. Nii rikastab ta oma soole umbes kuu aja vältel seedetalitluseks vajalike mikroobidega ja võib peagi ise hakata eukalüptilehti sööma.  Seedeprotsess on sel loomal pikk ja aeglane, sest ta menüü on väga väikese toiteväärtusega, vajab fermentatsiooni ja detoksikatsiooni. Päevas peab 810 kilo kaaluv koaala sööma üle kilogrammi lehti. Kuigi ta umbsool on peaaegu 2,5 meetrit pikk, absorbeerub vaid 25% söödud kiudainest. Valgu- ja süsivesikusisaldus on eukalüptilehtedes väga väike.

Koaalat võib eukalüptisalus näha vaid siis, kui pea selga ajadaKUNI VESTLESIME, oli demonstreerimiseks toodud loom oma kõhukese täis söönud ja talitaja valmistus teda tagasi tarandikku viima. Minul aga oh õnnetust! nii vähe pildistatud ja pealegi vaja aparaadis film vahetada. Ju andis mu ilme piisavalt edasi pettumuse ja kurvastuse, sest talitajaneiu naeratas ja palus veidi oodata. Varsti tuli ta tagasi, süles kogukas ja raske beezhikashall koaala, kel lõua all pudipõlle meenutav valge laik. Seitsmeaastane Bill seadis end okste hargnemiskohta nagu tugitooli, haaras tugevate eeskäppadega halja eukalüptioksa ja laskis lehtedel hea maitsta. Esimest korda sain seda "kaisukaru" vaadata päris ligidalt ja häirimatult. Teised uudistajad olid lahkunud, mulle aga ei pööranud Bill mingit tähelepanu. Ta must koon on lühike, lai ja kumer, laup ja pealagi üsnagi samas tasapinnas, ning pikkade sassis karvadega kõrvalestad näivad paiknevat peaaegu kuklas. Kuid toreda isakoaala silmad punetavad veidi. Võibolla on tal konjunktiviit? Queenslandis põeb seda pimedakstegevat, tihti koguni surmavat nakkushaigust ligi pool koaaladest, sage on tõbi ka Uus-Lõuna-Walesis. Mikroob Chlamydia psittaci võib koaaladel tekitada teisigi sugulisel teel levivaid haigusi: kopsu- või põiepõletikku, samuti munasarjatsüste. Näiteks on Phillipi saare koaaladest haiged üle 90% asurkonnast ning paljud neist viljatud, kuid konjunktiviiti põevad vähesed. Kümmekond aastat tagasi alustasid Sydney ulukiarstid Stewe Brown ja Wendy Blanshard koaalade antibiootikumiravi viiepäevaste kuuridena. Nad loodavad, et see võimaldab tervena hoida vähemalt inimese poolt rajatud paljundamiskolooniaid. Ent neid menetlusi peab sooritama erilise ettevaatusega, sest väiksemgi ootamatus ja situatsiooni muutus põhjustab erakordselt tundliku psüühikaga loomadel suurt stressi, isegi surma.

Kukurliste vaatlemiseks on parimad paigad ulukpargid ja paguladPÄIKE ON madalale laskunud, aeg lahkuda. Talitaja tõmbab paksud kindad kätte, et Bill sülle võtta. Koaala pole küll tige, kuid võib oma tugevate ja teravate konksküünistega sellegipärast tõsiseid vigastusi tekitada, klammerdudes inimese nagu puutüve külge. Kui 1982. aastal sajad isendid Frenchi saarel kinni püüti, et neid Victoria osariigis hajali asustada, said vigastusi kõik 12 püüdjat. Sajandiga on suhtumine koaalasse radikaalselt muutunud. Jahiloomast, kelle nahku veel 1924. aastal eksporditi vähemalt kaks miljonit, on saanud üldtunnustatud lemmikloom, teddy-karu prototüüp, keda ilmtingimata soovib näha vähemalt kaks kolmandikku riiki saabuvatest turistidest. Ja Dorothy Walli paljude lasteraamatute kangelane Blinky Bill on sellel mandril niisama populaarne kui Walt Disney kuulus Miki-Hiir põhjapoolkeral. Praegusajal elab Australia Koala Foundationi direktori Deborah Tabarti andmeil riigis umbes 100 000 koaalat, kuigi valitsus Canberras opereerib miljoniliste arvudega. Elage veel, koaalad! Inimesed on lõpuks nõustunud teiega Austraalia mandrit jagama, teie eluõigust tunnistama.