KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Loomaaed valmib nagu Tallinna linn

Tekst Mati Kaal

Üks õhemaid meie kultuuri kihtide seas on loomaaiandus. Selle algusest möödub tänavu 60 aastat. Oleme kõigist oma naabritest oluliselt hilisemad. Sajandi kolmekümnendate aastate lõpus asutati maailma eri paikades hulgaliselt uusi loomaaedu. Loomaaiad on oma ajaloo jooksul läbi teinud pika ja keerulise arengu.

KIVIAEGSETE koopajooniste järgi ja väljakaevamiste põhjal otsustades pidasid inimesed juba siis oma eluaseme lähistel metsloomi. Aegapidi on nende liikide hulgast välja kujunenud mitmeid koduloomi. Sumeri ja India templites on III ja II aastatuhandel ema peetud mitmeid loomaliike kultuseobjektidena. Vana-Hiinas rajas keiser Ven-Vang aastal 1150 ema Pekingi lähistele 400 ha suuruse nn Tarkuse aia, kus peeti õppe ja uurimise eesmärgil märkimisväärsel hulgal imetajaid, linde, kilpkonni ja kalu. Ka Assüüria muistsed valitsejad rajasid üsna liigirikkaid loomaaedu. Raidkirjad näitavad, et neis kujundati loomade kodupaigaga sarnanevaid tingimusi, peeti karjalise eluviisiga loomi ainult hulgi ning nende paljunemist peeti väga oluliseks. Vana-Kreeka valitseja Aleksander Suur tõi sõjaretkilt oma õpetaja Aristotelese tarvis kaasa hulgaliselt igasuguseid elukaid, mille alusel viimane panigi kirja oma kuulsa "Loomade loo". Selles antakse 300 selgroogse looma täpne kirjeldus.  Vanas Roomas peeti metsloomi peaasjalikult barbaarsete võitluste korraldamiseks ja gurmaanide huvides. Uues Maailmas püsisid antiikajal alanud head loomaaianduslikud traditsioonid kauem õitsval järjel. Asteekide kuningal Montezuma II oli veel XVI sajandi hakul Tenochtitlanis korralik loomaaed, kus elas 300 alalise talitaja hoole all hulgaliselt teaduse ja koolituse tarvis peetud loomi. 

VANAST MAAILMAST pole kuni XVIII sajandi lõpuni teada üle kahe märkimist vääriva loomaaia. Üks neist, Rootsi Kuninglik Looomaaed, kus õppis loomi tundma ja kirjeldas neid elusorganismide binominaalse süsteemi rajaja Karl Linné, pole enam tegev. Teine, 1752. aastal keiser Franz I ja keisrinna Maria Theresa poolt Viini lähedase Schönbrunni lossi parki asutatu, töötab maailma vanima loomaaiana edasi. Aastal 1793 asutati 6 hektari suurune Jardin des Plantes Pariisis, kus omal ajal töötasid niisugused teaduskorüfeed nagu Buffon, Cuvier, St.Hillaire ja Lamark.  Tekkis mitmeid teadusühinguid, kes hakkasid loomaaedu asutama ja rahastama. Nii loodi Londoni Kuningliku Seltsi poolt 1828. aastal Regents Parki esimene ametlikult zooloogia aiaks kutsutud loomaaed ja seejärel õige pea analoogid Dublinis, Bristolis ja Manchesteris. Saksamaale asutati esimene niisugune loomaaed Alexander von Humboldti ja Aafrika uurija professor Lichtensteini initsiatiivil 1844. aastal Berliini ja õige pea ka Maini äärsesse Frankfurti.  Darwini põlvnemisteooria teatavaks saamise järel vallandunud laine käigus tekkisid loomaaiad 1860. aastatel Kölni, Dresdenisse, Moskvasse, Peterburgi, Hannoverisse. Uues Maailmas haakus selle lainega Theodor Roosvelti ja kuulsa õpetlase Henry Fairfield Osborni eestvõttel asutatud  Bronx'i  Loomaaed New Yorgis.

SAJANDI kolmekümnendail aastail võis täheldada uut elavnemist. Paljudes, peamiselt pärast I Maailmasõda iseseisvunud riikides hakati loomaaedu looma. Selle lainega haakuvad ka Eesti sündmused. Juba kahekümnendail aastail avaldas siinne haritlaskond arvamust, et "noore ja iseseisva väikeriigi kultuurielu arendamise seisukohalt ei tohiks mööda vaadata ka elusa looduse tundmise kultuurist". Vahepeal soikunud idee hakkas 30. aastatel taas kosuma. Plaaniti Stockholmi Skanseni eeskujul luua "väikese kodumaa ja kultuurilise rahva vääriline zoo-botaaniline rahvapark koos vabaõhumuuseumiga". Vaidlusi jätkus paariks aastaks. Linnapea pöördus nõu saamiseks Riia ja Helsingi ametivendade poole. Põhjanaabritelt, kus linnale kuuluv loomaaed valmistus parajasti poole sajandi juubeliks, tuli üsna kiire ja põhjalik vastus. Sellest selgus ettevõtmise keerukus ja tegelike kulude ulatus, mistõttu plaane tõmmati koomale ja otsustati
varasemat programmi ellu viia järkjärgult. 

TÕELISE TÕUKE asjade edaspidisele käigule andis Eesti Laskurliidu kingitus, elus ilvese poeg Il(l)u, kelle meie võidukas laskevõistkond 1937.aasta Helsingi MM-võistlustelt naastes Soomest kaasa oli toonud. Ilveseid teati meie metsades elavat vaid paarkümmend ning haruldasele võõrale tuli kähku korralik peavari muretseda. Talle tehti paras puur Kadriorgu Mäekalda tänavasse Loodushoiu ja Turismi Instituudi puukooli maa-alale, kuhu rahvas agaralt "imeelukat" vaatama tikkus. Loodushoiu ja Turismi Instituudile tehti ülesandeks korraldada 1943.aastal Kadriorus rahvusvaheline iluaianduse näitus ning Kadrioru rekonstrueerimise kavadesse lülitatigi sisse ka "Väike Zoo". Loomakaitse Liit oli enda peale võtnud vajalike loomade ja rahaliste annetuste kogumise, Loodushoiu ja Turismi Instituut aga püüdis ettevõtmist teaduslikult põhjendada ning sisuliselt organiseerida. Mõlema asutuse eesotsas oli toonase presidendi vend Peeter Päts. 1939.aasta kevadel ilmus Eestisse Hamburgi kuulsate Hagenbeckide suguvõssa kuulunud arvukate rändloomaaedade omanik, kes soovis ühe neist suveks Tallinnasse rahvale vaatamiseks jätta ning edu korral alaliseks loomade näituseks muuta. Eesti Loomakaitse Liit sõlmiski temaga 1939. aastal lepingu ühise loomade näituse korraldamiseks. 

VAEVALT PAAR kuud kestnud eduka ühistegevuse järel, mil seda 3000 ruutmeetri suurist näituseplatsi oli külastanud ligikaudu 36000 inimest, läksid  kompanjonid tulude ja kulude jaotamise pärast tülli. Sakslane lahkus Eestist koos olulisema osaga oma loomadest. Tallinna linnavalitsuse eraldatud 2000 krooni eest osteti siiski osa neist tagasi ning pärast mõnda aega kestnud segadust oli Kadriorus taas 130 looma 36 liigist.  Ametlik loomaaia pidulik avamine toimus 25.augustil. Avasõnad ütles Gustav Vilbaste, kes rõhutas ulatusliku loodusteadusliku kasvatustöö osa loodava asutuse tulevases tegevuses. Üks loomaaia idee seniseid  põhilisi edasiviijaid  Peeter Päts ütles oma kõnes optimistlikult, et loodab "kenalt algatuselt laiade kihtide poolehoidu." Kuigi maailmasõda juba käis, ei uskunud toonases Eesti Vabariigis vist keegi, et see ajutiselt kollektsiooni ja kogemuste kogumiseks mõeldud "Väike Zoo" jääb Mäekalda tänava kitsastesse oludesse virelema veel tervelt 44 aastaks.  Algus osutus ootamatult edukaks. Aasta lõpuks oli loomi uudistamas käinud enam kui 100000 inimest. Nii suurest populaarsusest tiivustatuna asuti tüüpilise eestlaslikkusega taas vaidlema loomaaia lõpliku asupaiga ja tulevase kõige õigema haldaja üle. Juunipööre keelustas Eestis igasuguse seltsitegevuse ning loomakaitseliidu likvideerimise järel läks loomaaed Tallinna linnavalitsuse alluvusse. Alanud Teine Maailmasõda ähvardas loomi näljaga ning kahju kannatasid nii asukad kui rajatised. Ometi oli ajalehe Eesti Sõna andmetel 1943. aasta kevadeks loomade arv kasvanud 200 isendini. Neid sai iga päev näha isegi talvel. Plaaniti algust teha koguni uue lõvimaja ehitusega. 1944. aasta 9. märtsi 1944 öise õhurünnaku ajal sai pommikildudest haavata ja leidis oma varajase lõpu ka ilves Il(l)u. Rõhutamaks tema olulisust Eesti loomaaianduse sünniloos pandi meie uue loomaaia põhjavärava ette professor Enn Roosi modelleeritud istuva ilvese pronkskuju. Samuti on ilves  valitud ka Tallinna Loomaaia logol kujutatud vapiloomaks. 

PÄRAST SÕDA algasid loomaaia võimaliku laiendamise ning tulevase asupaiga üle taas vaidlused. Kaheksa aasta jooksul vahetus loomaaia direktori postil üheksa inimest, kes olid sellele kohale määratud enamasti vaid karistuseks. Esimesel sõjajärgsel enam kui aasta ametis püsinud direktoril, 1953.aaastal paika pandud Friedrich Koržetsil õnnestus loomaaia senist pindala kahekordistada. Loomaaed oli ometi räbalas seisus. Teadustegevuse asemel lokkas seal lõssenkistlik-mitšuurinlikest ideedest kantud "massiline hübridiseerimine uute liikide saamiseks, tõuaretus koduloomadega ristamise teel ning kasulike ja kahjulike loomade välja selgitamine." Täiesti uus lehekülg Tallinna Loomaaia arenguloos algas 1961. aastal, mil selle etteotsa asus suurepärane loomade tundja ja energiline administraator Karoly Stern. Ta asus kohe kollektsiooni korrastama ja territooriumit laiendama, viies selle Kadrioru võimaluste viimase piirini. Peale pingsaid vaidlusi reserveeriti 1963.aastal loomaaia tarvis maa-ala Veskimetsa lähistele. Seal aga oli laevastiku baas. Rahapuudusel projekteerimine soikus. Kuid loomaaia kollektsioon täienes ja võeti tööle uusi kõrgharidusega spetsialiste. Sugenesid rahvusvahelised sidemed. Aastas käis loomaaias veerand miljonit inimest. Rohkem kitsuke ala ei võimaldanukski.

OLÜMPIAMÄNGUD mõjutasid loomaaia käekäiku omal kombel. Pärast Karoly Sterni surma 1975.aastal jätkasin koos kaastöötajatega tema tegevust. Moskva olümpiamängude purjeregati ettevalmistamise esialgsetesse plaanidesse õnnestus sisse lülitada ka loomaaia üleviimine. Arhitektide Mall Meelaku ja Mart Pordi üldplaneering kinnitati 1977. aastal. Sedamööda, kuidas olümpiaprogramm kokku kuivas, langes uue loomaaia ehitus sellest välja. Siiski ei pandud muudele ehitustele jalgu jäävat loomaaeda kinni. Kohe olümpiamängude järel hakkasime rajama korraliku ekspositsiooniga kaasaegset loomaaeda. Kuid ajutiselt pidime vana kinni panema. Moskva olümpiamängude ülikahjum muutis aga plaane. Kogu N Liidus keelustati kümneks aastaks spordi- ja kultuuriasutuste ehitamine. Kahest sandist võimalusest - loomaaed kinni panna või ajutistes ehitustes avada - valiti viimane. 26.juunil 1983 see Veskimetsas avatigi. Loomasõbrad olid ootamatult arusaamatu üllatuse saanud. Loomaaed, millest räägiti paarkümmend aastat ajakirjanduses kui Veskimetsa kanti ehitatavast loomade poolvaba pidamisega ja kõiki tänapäevaseid tehnika saavutusi kasutavast superkompleksist, mõjus vaatajaile kohati veelgi rusuvamalt kui Kadriorus. Polnud ju kaljukitsedel enam klindinõlva, karudel avarat jalutusaeda ning mõned lähestikku paiknenud laohoonete vahele jäävad puurid tundusid veelgi ahtamad kui Mäekalda tänavas. See, et basseinides oli puhas vesi, et loomad said tselluloosivabriku väävelgaasi asemel hingata Tallinna puhtaimat õhku, et soojalembeste loomade tarvis olid talvel keskküttega ruumid, oli teada eelkõige loomaaednikele  ja loomadele. Vana platsiga võrreldes oli küll suur samm edasi saadud, ent maailma taustal jäi loomaaed siiski sajandivahetuse tasemele. 
Siiski külastas loomaaeda kaks korda rohkem inimesi.

LOOMAAIA asutamise 60.aastapäevaks saime valmis väikese troopikamaja, mis on suhteliselt kesistele mõõtmetele vaatamata esimene nüüdisaegset tipptehnoloogiat kasutav rajatis Eesti loomaaianduses. Ning loomaaedade maailmaorganisatsioon, kes võttis juba 10 aastat tagasi Tallinna Loomaaia oma liikmeskonda, tegi ettepaneku tähistada loomaaia asutamise 70. aastapäeva siin toimuva maailma-organisatsiooni aastakonverentsiga. Kuid meie 87 hektari suuruse ala kaasajastamiseks oleks vaja umbes miljard krooni. Selle saamine linnalt ja riigilt võtab tõenäoliselt sada aastat.