KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Kakssada kaks aastat seeneringe

Tekst Erast Parmasto,
Seenevana

203 aastat tagasi olid seeneringide asemel veel nõiaringid. Mitte küll Eestis; meie rahvaluulekogudes pole sõnagi nõidade, haldjate või murueide tütarde seenekasvatuse-alasest tegevusest.  Nimetuse "seenering" oleme tõlkinud saksa või vene keelest, sellega mujal seotud kenad muistendid  ja pajatused jäid aga meist üle võtmata. Üks kaunimaid neist on ehk Inglismaal Devoni krahvkonnas  kirja pandud ja V. Day Sharmani poolt 1952. aastal ära trükitud lugu. Keegi vanaproua märkas   oma majatagusel rohumaal haldjate öise kunstilise isetegevuse jälgi - ringikujuliselt tallatud  ringmängurada. Tähelepaneliku loodusesõbrana tegi ta vaatluste abil selgeks, et haldjaneiud panid   tantsu ajaks oma lapsukesed tema aeda tulbiõitesse, igaühesse ühe. Seal kiikusid nad rõõmsalt seni,  kuni noored mammad tantsu lõid. Ta täheldas ka tulpide tavalisest pikemat õitseaega ning nende  harilikust meeldivamat aroomi. Paraku asendas proua pärija tulbid hiljem aedviljaga; nende kasv oli   aga väga vilets. Oma tantsuplatsi juures olnud lillelisest lasteaiast ilma jäetud haldjad käisid nüüd   vahetevahel vanaproua hauaplatsil laulmas. Keegi ei julgenud neid ligemalt vaatama minna, ent tasast  lauluüminat kuuldi sealt küll. 

Seeneringe on igaüks meist muidugi näinud. Metsas moodustavad mitmed seeneliigid katkendlikke sõõre või kaarekatkendeid. Katkendlikkus tuleb sellest, et seeneniidistikul jääb iga aastaga maa all laiemaks kasvades ikka mõni teine seen või puu ette. Kus takistust pole (näiteks karja- või  heinamaal), on mitmed seened ilusate ringidena. Selliselt kasvavad näiteks metsikud ampinjonid.  Ringi teke saab alguse mullas idanenud ja siis kasvama hakanud seeneeostest. Kui mingeid tõkkeid  ees pole, kasvab seen igas suunas enam-vähem ühtlase kiirusega, umbes 5-25 sentimeetrit aastas. Taanis täheldati käesoleva sajandi alguses isegi ühe 28meetrise läbimõõduga seeneringi diameetri   poolteisemeetrilist suurenemist ühe aasta jooksul.   Seeneniidistiku nooremas osas kasvavad mullast välja viljakehad - need jala otsa pandud kübaraga  moodustised, mida me palja silmaga ja erilise uurimiseta näeme ja seeneks nimetame. Seen ise on  muidugi palju suurem, aga ega me mulla sisse ja ilma mikroskoobi abita seeneniidikesi näha ei suuda.  Iga-aastaste kordusmõõtmiste abil saame ligikaudselt hinnata seeneringi vanust, mis võib ulatuda   mitmesaja aastani. Põhja-Ameerikas olevat nähtud kuni 200meetrise läbimõõduga ringe, nende   vanust on hinnatud kuni 800 aastani.  Kes kordagi metsa pole saanud või seal maha pole vaadanud, on seeneringi ehk näinud kodus  moosipurgis. Alguses on hallituse ümar laik pisike; kui kohe meetmeid kasutusele ei võeta, läheb ta  ikka suuremaks. Laigu serv on valge, seal vallutavad moosi pinda noored seeneniidid. Keskkoht on  siniroheline, kuna pind on kaetud seene värviliste eostega. 

Metsas ja moosipoti juures on asi kergesti taibatav: me kas näeme seent või ei näe. Rohumaadel  kasvava kevad-võluheiniku seeneringid on aga nähtavad ka siis, kui pole kevad ja seetõttu seent  ennast veel või enam näha pole. Maa-alune seeneniidistik surub ringjalt edasi kasvades ettejääva  heina kasvu maha või rohi isegi sureb. Nimelt võtab niidistik suure osa mullas olevaist lämmastiku- ja   fosforiühenditest ja ehk niiskusestki endale, jättes taimed sellest ilma. Ka kasutab ta toiduks surnud  rohujuuri.

Kenad, muuseas väga maitsvad, seene viljakehad kasvavad sellises ringis mais või juunis. Peagi on  nad aga kadunud ja ringist jääb näha vaid ängistatud kasvuga rohu või palja mulla riba. Selle välise  ringi sees on aga teinegi, kus rohi on lopsakam, tumedam, tavalisest priskema kasvuga. Selles  tsoonis on seeneniidistik juba surnud, väetades nõnda mulda. Nii võib seenering olla kasvõi sada  aastat vana, seeneniidid ise on aga ainult mõne aasta vanused. Näiv ring on tegelikult rõngas.  Neid rõngaid võib Eestiski mitmel pool märgata; ühte ilusamat ja suuremat olen näinud Vilsandil.  Üsna tavalised on need naabersaarel Ölandil.  Selliste välisosas taimedeta, selle taga aga lopsaka rohukasvuga ringide olemus valmistas teadlastele omal ajal küllaltki tõsist peamurdmist. 1790. aastail kaevas Yorkshire krahvkonnas elav   looduseuurija, kunstnik ja kunstiõpetaja James Bolton ühe seeneringi labida sügavuselt ja üsna laialt  üles. Paraku ei leidnud ta maa sees ei muttide, sipelgate ega teiste loomade eeldatud tegevusjälgi. Õnneks ei leppinud ta hea tuttav, Birminghami tohter ja vabal ajal botaanik, Kuningliku Lissaboni Teaduste Akadeemia ja Linné Seltsi liige William Withering sellise teadmatusega. Oma teaduslikus  uurimistöös kasutas ta sama aparatuuri, nimelt aialabidat. Surnud rohu ringi alt leidis ta juba kahe   tolli sügavuselt seene niidistiku. Selle avastuse avaldas ta 1796. aastal Inglismaa floora kolmanda  trüki neljanda köite 122. leheküljel.

Tollest ajast peale on seeneteadlased neid ringe korduvalt uurinud, kasvukiirust mõõtnud, uuemal  ajal ka mullakihi keemilisi muutusi analüüsinud. Ringide päritolu on jõudnud kooliõpikutesse ja seeneteaduse käsiraamatutesse. Jäänud on ainult nimetus nõiaring; haritud inimese jaoks on see  proosalise seeneringi dekoratiivne lisanimetus.  Paraku ei viitsi mitte igaüks raamatuid lugeda, pealegi tuleb mõnele suguvennale ja -õele vahetevahel  peale hirmus tahtmine ufosid ja muid ebamaiseid asju näha. Ühes Virumaa Teataja 1997. aasta  juuninumbris oli juttu "anomaaliast Rutjas" - ringist heinamaal, "mille põhjust ei oska keegi seletada".  Kooliõpiku asemel pöörduti Anomaalsete Nähtuste Komisjoni aseesimehe poole, kes aga paraku  asja ufodega "kindlalt seostada" ei söandanud - puudu olevat tõendavatest radarivaatlustest.   Ajalehtedest saime tol aastal lugeda teisigi taolisi sõnumeid salapäraste ringide kohta - küll  Krasnodari krais, küll mujal.  Mis teha, kui leiate moosipurgis hallituseringi? Sellesinase Nähtuste Komisjoni poole ei tasu hallitust eelnevalt radari abil uurimata pöörduda - kindlat vastust teil selleta loota pole. Vaadake parem ise  oma moosihoidlas ringi: võibolla läheb õnneks mõnda ufot just siis kinni püüda, kui ta purgikaane  alla hakkab pugema. Sellest tuleks veel suurem teaduslik avastus, kui William Withering kakssada  kaks aastat tagasi tegi.

Erast Parmasto on akadeemik, Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudi  vanemteadur.