KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Rukkivarblane

Tekst ja fotod:
Fred Jüssi

Pildil on isaslindVõibolla meenutab see lind kusagil põlluserval krägisedes tõesti varblast, on teda ju kivitäksigagi segi aetud ja pajuharakaks nimetatud. Eks püüdke ise selgusele jõuda, missugusel määral need rahva seas  liikvel olnud nimetused end õigustavad või ei õigusta.  Punaselg-õgija ei ole mingi linnuharuldus, aga samas hakkab ta põõsastikus, kadastikus või metsaserval silma enam kui nii mõnigi teine laululind. Et näe, tema kah siin! Istumas mõnel traataia postil,  kadakapõõsa ladvaoksal või muul nähtaval varitsuskohal. Kel selle linnu vastu huvi, see märkab  punaselg-õgijat juba kaugelt. Moodsasse maailma passib tema sellepärast, et paistab sageli hästi kätte ka auto aknast; autost on mõnel teeäärsel põõsal istuvat õgijat teinekord õige läheda maa pealt võimalik jälgida või isegi pildistada. Suvel, muidugi, sest meile ilmub ta alles millalgi maikuus (siit ka  külvilind või kaeralind), et siis septembris või juba augustis jälle kaduda Aafrikasse.

Punaselg-õgija on õigupoolest üks omapärane segu röövlinnust ja laululinnust, seda nii väljanägemise  kui ka eluviiside poolest. Ise umbes talvikese suurune, käitub punaselg-õgija teinekord nagu tõeline  kiskja. Ega teda siis muidu õgijaks kutsuta. Oma tugeva musta nokaga, mil hammaski näha, sööb ta  ajud püütud hiire või konna peast ning saab vaevata jagu sisalikust või kopsakast vihmaussist. Koguni  tihase võib punaselg-õgija õnneks võtta. Aga varitsuspaigas piidleb tema enamasti siiski putukaid: tirtse, mesilasi, kimalasi, ritsikaid. Ja miks mitte ka hiiri. Varasemates linnuraamatutes eristatakse õgijaid  teistest värvulistest kui tapjalaste sugukonda. Ladina Lanius ei tähenda ju kah midagi muud kui lihunikku.

Õgijate üheks iseärasuseks on komme oma saakloomi vardasse ajada. Okaspõõsastel jahtides pistab ta need enne tarvitamist okaste otsa, aga muidu sobivad ka teravad oksatüükad ning okastraadi ogad. Nii  et kui leiate sedasi tallele pandud ilma peata hiire või konnakese või ka ritsika või kuldpõrnika, siis  teate, et see on kindla peale punaselg-õgija töö (rabadel võib nõnda koheldud jahisaak kuuluda ka umbes rästa suurusele hallõgijale). Jahedal hommikul, kui putukad ei liigu, kuluvad need palad marjaks ära.  Laululinnuna on punaselg-õgija minu jaoks midagi minevikulist. Viimasel ajal olen kuulnud üksnes tema kärisevaid või kädistavaid häälitsusi, kui ta pesa ligiduses inimesest häirituna saba viibutades mu  liikumisi jälgib. Punaselg-õgija on õieti üks seltsimatu ja omaette lind ja ei ta armasta ka suurt laulda,  kui just väga vaja pole. Mäletan üht päikeselist pühapäeva 1949. aasta kümnenda juuni paiku, mil  leidsin paari tunni jooksul kuus punaselg-õgija pesa. See oli linnurohkes paigas, Tallinna tollal  linnurohkes ümbruses, mida meie kutsusime Tondi lepikuks. Nüüd on lepiku puud veel alles, aga sealsete võserike asemel seisavad paneelmajad. 

Siis, jah, laulsid linnud seal küll hoogsasti ja hoolega, sest piiritülide vältimiseks oli vaja naabritega  suhted selged hoida. Punaselg-õgija laul võib küll olla üsna vali, aga ei kunagi nii vali ega kõlav kui näiteks mõnel põõsalinnul sealsamas kõrval. See koosneb suures osas teistelt õpitust, mida siis iga lind omamoodi kädistab (no pajuharakas!). On andekaid ja väga andekaid, nagu mäletan noist ammustest  aegadest, päris andetuid võibolla ka, aga need ei tule meelde. Mart Mäger on tapjalinnust kirjutanud, et  kui pole "oma" laulu, siis ei saa ka "oma" nimesid tahta. Kümne aasta vältel, mil seitsmekümnendatel ja  kaheksakümnendatel mikrofonidega linnuhääli jahtisin, ei läinud mul igatahes punaselg-õgijast korda  ainsatki lindistust teha. Veel on tollest ammusest juunipäevast meelde jäänud hämmeldus  punaselg-pajuharaka see oli siis rukkivarblase nimetus munadest, mis igas pesas olid vaata et ise   värvi, ehk küll domineerisid kas punakaspruunid või siis hallikasrohelised toonid.