KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Lumi üllatab ikka ja jälle

Tekst Tiit Kändler
Foto Toomas Tuul

Oleme tavaks võtnud naerda lumerookijate üle, kellele iga-aastane lumesadu näib talv talve järel üllatusena tulevat. Kuid lähemal vaatlusel ongi lumi üllatav. Lumehelbed köidavad siiani nii teadlasi kui kunstnikke. Ja lumememmed pakuvad oma teeneid ühiskonnateadlastele, kes avastavad neis kultuuride palgejooni.

SEL SUVEL võisid Californias asuva Pasadena Tehnoloogiainstituudi teadlased rõõmustada kui lumememme valmis saanud lapsed. Autoriteetses füüsikaajakirjas Physicsal Review Letters ilmus nende artikkel lumehelveste kiiremast kasvatamisest. Kenneth Lipprecht oli oma kolleegidega avastanud, et tugevas elektriväljas kiireneb jääkristallide kasv enam kui kümme korda. Lumehelveste pitsjad struktuurid moodustuvad, kui vee molekulid kogunevad mühklikule külmale pinnale ning hargnevad seal. Lipprecht leidis, et kui rakendada jääkristallile pinge, tõmbab see vee molekule kristalli tippu, kus välja gradient ehk ruumiline muutumine on kõige suurem. Põhjuseks on vee molekulide polaarsus elektrilaeng on neis jaotunud ebaühtlaselt. Ilma väljata kasvavad lumehelvest moodustavad jääkristallid umbes kolm mikromeetrit sekundis. Pinge tõustes suureneb kiirus aeglaselt. Ent 1000 voldist kõrgemal hüppab see kuni 70 mikromeetrini sekundis. Kasv keskendub kristalli tippudele, tekitades nõnda pikki nõeljaid moodustisi. Sellise kiiruse puhul kasvaks kristall minutiga pool sentimeetrit. Teadlased loodavad, et nende leiutatud tehnika võimaldab kasvatada pikki nõeljaid kristalle, mida võiks kasutada näiteks skaneeritava prooviga mikroskoopides. Rakenduse peab pakkuma selleks, et saada uuringuteks raha. Kuid igast rakendusest põnevam on uuritav asi ise. Ja vesi, mis katab enamikku Maast, vesi, millest peamiselt koosneb inimene, vesi, mis oma pühas kolmainususes jää-vesi-aur demonstreerib ülemineku võimalusi ühes olekust teise, pakub põnevusi kuhjaga. Tundudes nii lihtne ja loomulik selge nagu vesi , ei paljasta see oma iseloomu just meelsasti.

MAA OOKEANID võisid kauges minevikus õige mitu korda olla täielikult külmunud. Harvardi ülikooli teadlase Paul Hoffmani arvates kujutas Maa endast 750 ja 570 miljoni aasta taguses vahemikus vähemasti neli korda hiiglaslikku lumepalli. Korduv külmumine ja sulamine võis vallandada mikroobidest suuremate loomade tekke. Lumepalli ideega on tuldud lagedale varemgi. Hoffmani kinnitusel näitavad kliimamudelid, et kui polaarmütsid saavad väga suureks, peegeldavad nad ka tavapärasest rohkem päikeseenergiat. Maa hakkab jahenema, kuni lõpuks jäätub. Skeptikud on osutanud tõendusmaterjali puudumisele. Nüüd on Namibia kaljudes Lõuna-Aafrikas leitud jälgi, et 540 miljonit aastat tagasi, mil see paik asus ekvaatori lähistel, esines vähemasti neli jääaega. Enne-jääaegsete ajastute kivimid sisaldavad suurel hulgal süsinik-13 isotoopi, mis viitab intensiivsele elutegevusele. Hoffmani arvates võisid vetikad atmosfäärist nii palju süsihappegaaasi kõrvaldada, et see vähendas kasvuhooneefekti, misjärel saabuski jääaeg. Möödunud aasta septembris ajakirjas Science avaldatud töös spekuleerib Hoffman, et lumepalli-Maa tingimused tõukasid evolutsiooni mikroobidest suuremate olevuste arengu teele. Kui asurkonnad kokku varisevad, kiireneb evolutsioon, nii et planeedi külmumistsüklitel võis olla oma osa selles, et Maa elustik on praegu just selline nagu see on.

JÄÄ POLE JÄÄV. See sulab, muutudes veeks, see omakorda aurustub, kogunedes pilvedesse. Sobilikul temperatuuril ehitab veeaur endast üles tillukesed kristallid, mis omavahel ühinedes moodustavad suuremaid helbeid. Kui nood piisavalt raskeks muutuvad, ei suuda pilv enam pidada ja laseb oma koormal maha sadada. Siis nimetavad inimesed seda vett lumeks. Ühelgi teisel ainel pole erinevate olekute jaoks erinevaid nimesid. Kui või üles sulab, saab sellest sulavõi, mitte mingi muu nimetusega aine. Ja kui väävel oksiidina tehasekorstnast välja paiskub, on see vaid kollane suits. Jääkristallid moodustuvad tolmuosakestel, kui veeaur kondenseerub ja osaliselt sulanud kristallid omavahel kokku kleepuvad, et lumehelbeid moodustada. Pilvekambrites on tehtud katseid, millest selgus, et lumehelbed moodustuvad isegi bakteritel.  Öeldakse küll, et pole kahte ühesugust lumehelvest, kuid ometi saab neid liigitada eri tüüpi kristallideks. Kõigil lumekristallidel on kuus külge. Jääkristalli selline kuusnurkne kuju tuleneb vee molekulide kujust ja omavaheliste sidemete laadist. Põhiliselt saab eristada kuut liiki lumekristalle nõelad, sambad, plaadid, plaatidega kaetud sambad, dendriidid ehk puuna hargnevad moodustised ja tähed. Milline kristall moodustub, sõltub õhu niiskusest ja temperatuurist. Kui lund sajab külma ilmaga, on sellel väikesed helbed ja kui temperatuur on nullile lähemal, on helbed suuremad.

LUMI TOIMIB ka elusolenditele. Raske lumekoorma all murdub taimi. Suure lume ajal on lindudel raske toitu leida. Ja isafaasanite sabasuled külmuvad vahel uinaku vältel lume sisse kinni, nii et lind ei saa enam ära lennata ja nälga sureb. Inimeste kultuuris on lumi seotud ehitamisega. See on justkui taeva kingitus, tasuta ehitusmaterjal, mida vajadusel kasutatakse. Põhjarahvad teevad sellest endale lumeonne, mööda lumekatet on olnud ikka tõhusam liikuda, olgu siis suuskadel või loomade veetud saaniga. Ning maailmas on olemas üks olend, mida toodetakse igal aastal sadades tuhandetes, kuid ei müüda üheski poes. See on lumememm, kes konutab meie hoovil, olgu õues paukumas pakane või sadamas külma libedat lörtsi. Lumememm pole mitte üksnes laste meelelahutus, pelk mänguasi. Lumememm on inimkultuuri osa nagu jõulupuu või jaanituli. Selle Jaapanist Inglismaale ning Kanadast Andideni ulatuva elualaga olendi uurimisele on sotsioloogid ja kultuuriuurijad pühendunud alles viimastel aastatel.  Ühelt poolt pole lumememm ju midagi muud kui mõned üksteise peale asetatud lumepallid. Esimese suure sulaga kaob see salapärane elukas maa alla, jättes endast järele vaid mõne tüki sütt, porgandi, luua ja katkise ämbri. Teisalt iseloomustab lumememm inimkultuuri oma kaduvuse ja üksildusega. Lumememm on sümbol, mis seondub jõulusoojusega ja mida saadetakse õnnitluskaartidel laiali üle kogu maailma. Seistes ihuüksi külma tuule käes, teeb lumememm oma tööd, tõestades inimesele kodukolde armsust. Lumememm erineb kultuuriti. Anglo-Ameerika uurijad kinnitavad, et kuigi lumememm tundub olevat sootu, on ta sugu siiski tähtis. Sealmail on ta mees. Nii inglise snowman kui saksa sneemann on meessoost sõnad, nagu ka prantsuse lustakas bonhomme de neige. Kuid Venes elab nii snegovik kui sne¯naja baba. Ja Eesti on hoopis eriline, sest siinmail seisab tormis ja tuules, lörtsis ja rahes vapralt oma maja ees ikka naissoost lumememm. Lumemees on Eestisse jõudnud hiljuti, küllap inglise mõju tõttu. Eesti lumememm on hoolas seda näitab tavapärane luud tema käes. Mida ei saa öelda inglise lumemehe kohta, kes on pigem varustatud piibuga. Nii seisabki lumememm ja meenutab inimesele tõsiasja, et iga töö sulab kord ja kaob silmist, nii nagu lumi kevadel. See on ka põhjus, miks inimesed lund veidi pelgavad, sellega mängivad ja seda huviga uurivad.