KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Intervjuu Jaan Kaplinskiga

Jaan Kaplinski "On oluline, et maale tuleks inimesi, kes osa oma energiast kulutavad looduskeskkonna hoidmisele ja kujundamisele." Läbi aastakümnete sügava loodustundega silma paistnud kirjanik ja filosoof Jaan Kaplinski elab suurema osa aastast oma maalilises talus Vana-Mutikul Põlvamaal, kus avaral künkanõlval asuvate hoonete ja õuemaa juurde kuulub ka viisteist hektarit metsa. "See pole mitte suvekodu, vaid maakodu, kus omal ajal tuli ikka väga palju teha ja ümber ehitada ning ega seda lõppu paista praegugi", ütleb ta, "aga ma lihtsalt ei oska teisiti elada". Ajakiri Loodus käis Jaan Kaplinskil külas 29. juunil.

Oma viimases raamatus "Kevad kahel rannikul …" tunnete muret, et kunagiste loodusrahvaste hing kipub tänapäeva tsivilisatsiooni surve all ära kaduma. Mis toob hinge ühte Eestimaa tallu? Eks ikka mitu asja koos. Inimesed ise. Teatav vaim, mis säilib hoonetes, kui on tõesti olnud eelmised asukad, kes on jätnud midagi endast ja oma hingest nendesse. Ja muidugi loodus. Inimese ja looduse selline koosmäng, mis on tekitanud näiteks niidud, nurmenõlvad või kaasikud. Kodukaasik on ju tüüpiline kultuurmaastik, ikka kas vana alemaa, põllumaa või karjamaa peale kasvanud. Suur osa Eesti maastikust oligi varem selline kultuurmaastik. Aga mitte intensiivselt kasutatav kultuurmaastik. Olid niidud, olid põllud täis lilli - rukkilille, mooni, magunat ja mida kõike veel. Loodus oli palju rikkalikum, kui temast viimast välja ei pigistatud. Inimese ja looduse kokkumäng ongi loonud kõik selle siin, mida mina püüan omal viisil edasi viia. Mitte väga peale surudes, kasvõi mitte niites mingisuguse murutraktoriga maid siledaks, vaid niites vikatiga. Esialgu on meil kolm meest, kes niidavad, ja päris hea meelega - saame selle hektariga hakkama. Tulemus on see, et meil on lilli muru sees. Või ega meil ei olegi õiget muru, meil on rohkem niit. Aga niit, eriti puisniit, on üks väga huvitav ja rikas kooslus Eestis.

Kas sellisel säästval talupidamisel võiks olla Eestis tulevikku? Tulevikku ei tea me keegi. Mina seda igal juhul teen, arvan, et midagi saan ma nii teha looduse heaks ja oma hinge heaks ja võibolla oma vaimu ja metsa- ja niiduvaimude heaks. Saan kasutada ära seda, mis ma mujal teenin, panna see siinse keskkonna kujundamisse või hooldamisse. Ma olen naljatamisi öelnud, et olen asutanud oma kodu ümber kimalaste ja konnade kaitseala - ega neil kummalgi pole väga intensiivselt majandatud maastikus enam eriti kohta. Konnad on mürkide suhtes tundlikud, aga minu tiik on neid täis. Just äsja tulid väikesed konnapojad veest välja, sabajupikesed taga. Üldiselt on aga talupidamise tulevik Eestis muidugi tume. Majanduslikult on väga raske välja tulla. Asi võibolla natuke paraneb, kuid mind teeb murelikuks ka maaelu ökoloogiline külg, sest intensiivne põllumajandus - palju keemiat ja palju raskeid masinaid - hävitab nii palju ja on muutunud praegu üheks looduse kõige suuremaks vaenlaseks näiteks Lääne-Euroopas. Inglismaal on vist viimase kümne aastaga kiivitajate arv vähenenud poole võrra, ja selliseid uudiseid looduse kohta kuuleb pidevalt. Kui see kõik tuleb ka meile, siis sellest oleks väga kahju. Ida-Euroopas, kuhu Eestigi kuulub, peaks loodust hoidma ja mitte püüdma kõike maksimaalselt välja pigistada. Majanduslikult oleks see võimalik, kui osa neid subsiidiume, mis makstakse Lääne-Euroopas põllumeestele, makstaks meil Eestimaal näiteks inimestele, kes maad peavad - põldu, metsa, aeda. Kui makstaks inimestele selle eest, et nad säilitavad loodust, säilitavad seda kultuurmaastikku, mis siin on veel suhteliselt puutumata. Meil on säilinud palju sellist, mis Euroopas on kaduma läinud, ning kuidagiviisi võiks Lääne-Euroopa seda kompenseerida. Need mõtted praegu liiguvad, ka rahvusvahelisel tasandil. Eestis on tegelikult head tingimused, meil on tõesti puhas loodus. Võiksime oma puhtaid tooteid edukalt müüa, aga see tahab organiseerimist, see tahab investeeringuid, sest lääneeurooplased, kes oleksid huvitatud ostmisest, on huvitatud suurtest kogustest. Nii et asi on keeruline. Kuid meie inimesed ei kujuta ette, kui suur on kontrast Eesti suhteliselt puutumatu ja väga rikka kultuurmaastiku võrdlemisel Lääne-Euroopa omaga, kus tõesti annab otsida linnukest või putukat. Seal liikudes avastad jahmatusega, et see maastik on kuidagi kummaliselt elutu, teda on nii vähe.

Kas seega peaksime oma looduse säilitamiseks lootma Euroopa peale? Kui me integreerume, siis tuleb kuidagiviisi selles mängus kaasa mängida. Üks võimalus oleks just niimoodi, et nad aitaksid meil vältida vigu, mis seal on tehtud. Tegelikult on ju see intensiivne põllumajandus mingis mõttes nonsenss, sest makstakse peale saastamise ja ületootmise eest. Võiks vähendada toodangut ja vabanenud ressursid panna siis tõesti looduskaitsele ning teiselt poolt võibolla vaesemate maade põllumajanduse aitamisele, kus see väike lisaväetiste hulk annaks palju suuremat efekti. Hollandis või mujal on põllumajandus sisuliselt saavutanud tootlikkuse lae, seal pole võimalik enam eriti kusagile edasi minna. Pole võimalik ka seepärast, et suurema saaste, väetiste ja mürkide hulgaga ei saaks loodus enam hakkama.

Kas praegu pole Eestis siiski nii, et igaüks tahab saada võimalikult palju ja võimalikult kiiresti? Et meie looduse kaitsmine eeldaks ka olulist muutust inimeste teadvuses? Meie inimeste teadvuses on looduslähedus siiski veel olemas, kuigi ta ilmselt läheb kõvasti tagasi. Noored inimesed ei tee enam sageli varese ja varblase vahel vahet, aga midagi siiski on. Seegi oli mulle üllatus, kui suurt vastukaja leidis idee keelata metsaraided lindude pesitsusajal. Täiesti kalki ja hoolimatut suhtumist - on sedagi, aga see vast siiski ei valitse. Kui inimeste loodustunnet kuidagiviisi tagant aidata, siis võibolla paljud suudaksid ka rohkem ära teha. Kasvõi iga metsaomanik saaks rohkem kasvama jätta, saaks veidi säästlikumalt ümber käia oma metsaga. Talumees saaks natuke seda loodusmaastikku säilitada, ka siis, kui see majanduslikult alati ära ei tasu. Euroopal ja tervel maailmal on vaja seda loodust, see on nagu puhver, mis kaitseb meid meie eneste eest. Ida-Euroopa on nagu Lääne-Euroopa suur park või mets, mis piirab seda üleindustrialiseeritud, üleasustatud piirkonda. Meile ei pruugi meeldida idee, et oleme mingis mõttes nagu kaitseala, aga miks ka mitte? On ikka suur kontrast - kui Lääne-Euroopas on mets üksikute saarekestena keset põllumajandus- ja tööstusmaastikku, siis Eestis on vastupidi. Inimasustus ja põllud on saarekesed metsa sees.

Kui aga läheme siiski sama teed, mis Lääne-Euroopas? Jah, kui see lääne tee tuleks, kui siin masinad ja nende tootlikkus hakkaksid dikteerima maastikku, kui mets oleks põhiliselt istutatud mets, valitseksid lageraied ja suured põllumassiivid, kus võimsad masinad töötavad - see ei ole muidugi meeldiv variant. See tähendaks keskkonna vaesumist. Looduse mitmekesisusele annaks see suure hoobi, ja võibolla ka selle keskkonna inimlikkusele, sest puuistandik ja lage põllumassiiv ei ole maastik, kus inimene tahaks elada ja ennast hästi tunneks. Kui mõelda, kui palju inimesed on valmis maksma, et näha ilusat loodust, olla mõnes looduskaunis paigas - kas seda nüüd lausa rahaga mõõta saab -, siis peaksime ka midagi kulutama selleks, et säilitada see inimlik maastik ja mitte muuta seda ülesküntud uudismaaks. Nõukogudeajal selline oht oli, aga meie looduskaitseliikumine oli nii tugev, et vastutöötamine toimis ja mingi kompromiss ka leiti. Sotsialistlik suurpõllundus ei muutnud meie maastikku Lõuna-Venemaa taolisteks ääretuteks põllulagendikeks.

Kas praegu on näha sellist konkreetset jõudu, kes suudaks Eestimaa loodust vaesumise eest hoida. Euroopa Liit? Meie oma valitsus? Looduskaitsjad? Valitsusest ei usu ma eriti midagi. Aga ma arvan, et võibolla looduskaitsjate ja Euroopa Liidu ühine tegevus. Euroopa rohelised võiksid meile siin abiks olla, sest lõpuks on praegu Prantsuse, Saksa ja Soome valitsuses rohelised sees. Ja nendel on Europarlamendis teatav mõju, nii et sealt võiks abi loota. Mõnel pool elavad inimesed maal tõesti väga halvasti ja neil ei ole eriti muud teha kui metsast elada, aga teiselt poolt meenutab praegune metsade mahavõtmine ja hävitamine aega, kui inimesed kolhoosiaja alguses kõrvalhooneid kütteks põletasid. Küsimus ongi selles, et mida rahaga tehakse, mis metsast saadakse ja elamisest üle jääb. Õige oleks panna see raha kuidagiviisi tagasi omaenda keskkonna edendamiseks ja kaitsmiseks.

Talu on üks väga kompleksne nähtus - nagu riik miniatuuris. Selles on ka meie traditsioonilise talu teatav võlu, et talumees tegeles tõesti kõigega. Ta pidi küll loodust kasutama, ent samal ajal ka kaitsma. Praegune suur spetsialiseerumine maal kaotab ära talu, mis oli omaette mikrokosmos, kus olid põld, aed, loomad, mesilased. Kus tehti väga palju käsitööd. Sellist asja ei saa sageli kunstlikult säilitada, kuid teiselt poolt on siin midagi, mille üle me peaks mõtlema. Talu oli kultuurinähtus, osa maastikku, mis oli nii-öelda inimesestatud, kus igal pisikesel künkakesel ja mõnel vanemal puul olid omad nimed, allikatel ja kividel olid nimed, see oli tõesti inimese ja looduse väga pikaajalise kooselu tulemus. Ja kahju on kindlasti, kui ka maainimesel ei ole enam aega ja rahu oma ümbrusega tegelda ning seda põhjalikult tundma õppida. Siis on ta juba võõrdunud maast, muutunud nomaadiks. Kuid ma ei usu, et see peab tingimata niimoodi minema. Üks väljapääs on selles, kui maale tuleb rohkem inimesi, kes teevad mingit muud tööd ja saavad oma tulu mujalt. Inimesi, kes ei pea pidama põldu või kasvatama lehmi, kuid kes osa oma ajast ja energiast kulutavad kooseluks selle keskkonnaga, oma elupaiga hoidmiseks ja kujundamiseks. Selliseid inimesi Eestis on ja ma arvan, et mitte vähe. Ma ise ei kujuta küll ette, et võiksin elada ilma oma majapidamiseta siin, ilma nende puude ja põõsasteta, lindudeta, kes siin pesitsevad ja tegutsevad. Inimene vajab niisugust elu, see on üks tervemaid eluviise üldse.