KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Eesti vanimat kraatrit jahtimas

Juunil algul andis Pirita jahisadamas otsad lahti Eesti Meremuuseumi uurimislaev Mare, et minna Soome lahe suudmealale Neugrundi madala kanti, kus paari aasta eest avastati oletatav meteoriidikraater. Avastust oli avalikkusele tutvustatud, aga otsest, kohapeal hangitud tõestusmaterjali polnud. Paljud kivid ja nähtused lubasid väita, et merepõhjas  lebav hiiglaslik moodustis on meteoriidikraater.

Enamasti on igal avastusel oma eellugu ja ega olnud selles suhtes erand ka Neugrundi   meteoriidikraater. Selle omapärase, meresügavustest kerkiva struktuuri mõju on omal nahal  tunnetanud lugematud Soome lahel seilanud meresõitjad juba vähemasti viikingi ja hansa aegadest  peale. Otse iidse ja elava liiklusega meretee ääres ootamatult meresügavustest esile kerkiv madal,   mille lael vee sügavus ulatub vaevalt meetrini, on nagu laevalõhkujaks loodud. Ühelt poolt ligi saja meetri sügavusest mudasest merepõhjast üles sööstvad järsud siledad kaljuseinad, teisalt jälle kitsas  sügavustesse kaduv sünge veealune kanjon ning nende keskel too päris laevamurdja ise – poolkuu-kujuline mitmekilomeetrise läbimõõduga kergelt lõunasse kaldu paeplatoo olemus jäi aga  teadmata.

Et mina ja teised geoloogid Sten Suuroja, Aadu Talpas ja Tõnis Saadre näitelavale astuksid, aitasid  kaasa Osmussaar ja Loode-Eesti rannik. Teerajajaks oli tuntud Eesti vanema põlve geoloog Armin  Öpik. Osmussaart ja Pakri saari uurides leidis ta omapäraseid bretšalaadsest kivimist koosnevaid  rändrahne. Btretša (itaalia keeles breccia) on kivim, mis koosneb mingi algkivimi nurgelistest  tükkidest ja on tsementeeritud teise kivimiga. Uurija andis sellele kivimile ka oma nime –  gneissbretša, mida tänase päevani Eestis esinevate sellelaadsete kivimite tähistamiseks kasutatakse.   Erilist muljet avaldasid talle seejuures nn Osmussaare kaksikud – kaks mainitud kivimist koosnevat   hiidrahnu saare läänerannikul. Öpik leppis tavakohase seletusega – küllap olid kivid mandrijää poolt  kusagilt Lõuna-Soomest, Kesk-Rootsist või Läänemere põhjast siia kohale taritud. Tollal arvati, et  sellised bretšad võisid tekkida üksnes vulkaaniliste plahvatuste käigus. 

 Öelda, et järgnevate aastate jooksul keegi nende salapäraste kivide vastu huvi ei oleks tundnud, on   liiast, sest meie tuntud geoloogid Karl Orviku (1933) ja Herbert Viiding (1955) mainivad oma rändkividele pühendatud uurimustes nende huvitavate bretšalaadsete kivimite olemasolu ja  fikseerivad ka nende mitmeid uusi esinemisalasid Lääne-Eestis, aga oma väljaütlemistes nende  kivide päritolu kohta ollakse seejuures enam kui kitsid.  Neugrundi kraatri avastamisloo kohta võib julgelt öelda, kartmata valevandumise süüdistust, et see  algas Kärdlast. Just selle linna piirimail asuva ürgvana, umbes 455 miljonit aastat tagasi tekkinud ja   mattunud meteoriidikraatri uurimisest ja selle olemuse mõistmisest sai alguse see meie geoloogide  tunnetuslik-avastuslik tee, mis lõpuks viis välja Neugrundi meteoriidikraatri avastamiseni. Alates  1967. aastast tervelt viisteist aastat, sadakond puurauku, äraarvamata hulk geofüüsikalistele  mõõdistamistele, laboratoorsetele töödele ja kuklakratsimisele pühendatud tunde kulus jõudmaks äratundmisele, et Kärdla, tolle maapõue peitunud ringja moodustise puhul on tegu  meteoriidikraatriga. Te võite ju endamisi mõelda, et millest säärane taipamatus ja kanapimedus, kui    asi iseenesest on lausa silmnähtav. Aga nende jäärapäiste geoloogide kaitseks peab ütlema, et väga   raske on midagi avastada, kui sa ei tea, mis see "midagi" on. 

Meteoriidikraatrid, eriti aga suured ja ürgsed, on nähtused, mille olemasolu inimesed alles viimastel  aastakümnetel on tõsiselt tunnistama hakanud. Veel 18. sajandi lõpul tunnistas Prantsuse Teaduste   Akadeemia, et igasugune jutt taevast langevatest kividest on sulaselge ebausk. Kuigi mõne aja  pärast Normandias taevast alla sadanud kivirahe sundis helgepäid oma seisukohti revideerima, lepiti   vaid sellega, et kuigi taevast võib vahel midagi kõrbenud kivitüki või metallikamaka taolist alla  sadada, ei saa need kraatreid tekitada. Ei aidanud ka "ebausklike" meteoriitikute viited Maa rõugearmilisele kaaslasele Kuule. Selle pinnal isegi palja silmaga nähtavad lugematud ringjad  kraatrid kuulutati sedamaid vulkaanilisteks.  Aegade edenedes meteoriitidele jäetud tegevusväli laienes. Nende osalust tunnistati osaliselt nii Kuu  kui ka mõningate väiksemate Maa kraatrite puhul. Viimaste seas olid üheks esimeseks meie Kaali  üheksa kraatrit, mida tunnistati 1927. aastal. Esmatingimuseks oli, et kraatrist või selle lähiümbrusest pidi olema leitud taevast pärit materjali, mille kõige tavapärasemaks esindajaks peeti   meteoriitset kõrge niklisisaldusega rauda.

Tõeline heitlus meteoriidikraatrite õiguse eest eksistentsile ei peetud mitte Maal, vaid   Päikesesüsteemi teistel taevakehadel, eeskätt just Kuul. Terasema silma ja ettekujutusvõimega  vaatlejad nägid seal isegi tuhandetesse kilomeetritesse ulatuva läbimõõduga ringmoodustisi.  Maa on tänu oma aktiivsele siseelule ja sellest tulenevale maakoore alalõpmatule uuenemisele ning   atmos- ja hüdrosfääri tegevusele suutnud enamjao valusatest tähehaavadest oma näolt kas täielikult  või siis osaliselt kustutada. Teised Päikesesüsteemi taevakehad on aga enamuse neist ülima   hoolikusega säilitanud.   Maalgi on meteoriidikraatreid. On nii tibatillukesi, väikeseid, suuri kui ka hiiglasuuri. On niisuguseid,  kus justnagu eile kukkunud meteoriiditükike augu põhjas susiseb, kui ka niisuguseid, mille vanuse   mõõtmiseks jääb ka miljardist aastast vajaka. Jälgi kunagi toimunud meteoriidiplahvatustest on  kindlaks tehtud üle paarisaja.

 Kõige vanemad mälestused Maad tabanud meteoriidist pärinevad enam kui kolme miljardi aasta  tagusest ajast ja on seotud Lõuna-Aafrikas ja Austraalias leviva kuni kahe meetri paksuse tektiitide  ehk meteoriidiplahvatusel kraatrist välja paiskunud tardunud sulakivimi kuulikestega. Kraatrit ennast   ei ole leitud, kuid arvestades tektiidilasundi suurt paksust ja leviala võis selle läbimõõt ulatuda kuni  1000 kilomeetrini ja seda tekitanud meteoriidi läbimõõt 50 kilomeetrini. Seejärel tuleb ligi kahe miljardi aasta vanune 140 kilomeetrise läbimõõduga Vredefordi ringmoodustis Lõuna-Aafrikas ning   1,85 miljardi aasta vanune ja ligi 200 kilomeetrise läbimõõduga Sudbury ringmoodustis Kanadas.    Päris noorte kraatrite kilda kuulub enamjagu Eestis teadaolevaist meteoriidikraatritest. Meil on ka  oma väike kaasaegne kraater, mille tekitanud meteoriidi langemist on nähtud ja mille läbi sündinud  kraater lõpuks ka leitud. See kaheksameetrise läbimõõduga kraater asub Simunas ja selle  tekitajaks peetakse 1937. aastal sealkandis jälgitud boliidi. Kraatri või õigemini küll kraatrit  meenutava augu leidis mõni aasta tagasi meie üks agaramaid meteoriidiuurijaid professor Enn Pirrus. 

Kolme aasta eest avaldasime koos Tõnis Saadrega lühikese teadaande Loode-Eesti rannikualal ja  Osmussaarel uuritud sajakonnast nn gneissbretšast koosnevast rändrahnust ning oletasime, et need  ja ka paljud teised juba varem Eesti lääneosas täheldatud samasuguse koostisega rändkivid võivad olla pärit mingilt lähedalasuvalt meteoriidikraatri ringvallilt. Arvasime, et just üks niisugune varjab  end Neugrundi madala all.    Järgmisel suvel läksime Stockholmi ülikooli uurimislaeval Strombus Neugrundi madala piirkonda   väljaöeldule tõestust otsima. Oletatu leidis igakülgset kinnitust: merepõhja häälelainetega kompiva  riista lindile ilmus ringvalli kontuur.  Nüüd saime väita, et Neugrundi 20 m sügavusel vee all asetsev seitsmekilomeetrise läbimõõduga   ringvall peidab endas enam kui poole kilomeetri sügavust kraatrit, mis tekkis umbes 475 miljonit   aastat tagasi toimunud meteoriidiplahvatuse tagajärjel.    See aga ei tähendanud kaugeltki veel, et meie oponendid seda ka tunnistanud oleksid. Vee alt   polnud välja toodud ühtegi kivitükki, mis oleks meteoorilt pärit. Nii olemegi jälle tagasi loo alguses  mainitud laevasõidu juures. 9. juuni keskpäeval laskusid sukeldujad Vello Mäss ja Andres Eero merepõhja, hetke   otsustavusest närveldavad geoloogid jäid tekile tammuma. Ainult pool tundi ja juba kerkisidki otse   laeva kõrvalt mullikobarad ning mõni hetk hiljem ka sukeldujad ise. Päris tühjade kätega nad   igatahes ei naasnud, sest turuvõrku meenutava koti põhjas paistis midagi suurt ja rasket olevat.   Kivid! Parasjagu suured, parasjagu rasked ja... just need, mida geoloogid olid oodanud.  Sukeldujate jutt, kaasatoodud kivimipalad ja vee all tehtud videosalvestused andsid vääramatu  põhjuse just nagu kogemata kaasa võetud vahuveini avamiseks.

Otsitud Neugrundi meteoriidikraater, õigemini küll selle ringvall, oli leitud! Esimesele sukeldumisele järgnes teine, kolmas ja pea igaüks neist lisas midagi uut äsjatehtud avastusele. Sukeldujad polnud enne midagi sellist näinud. Rippuvad kaljuseinad sööstavad otse  päikesevalgusest mustavasse sügavikku, lõhed ja koopad, millel pole lõppu ega algust.   Palusime lausa palvena: "Mehed, kas saaksite veel veidi sügavamale minna!" Kogenud Vello Mäss  vangutas pead ja ütles, et kui hädasti vaja, siis viie-kuuekümne meetrini võiks vast proovida minna. Viimane elustav valguskiir kustub kusagil kahekümne viie meetri sügavusel ja edasi on tõesti ainult   põhjatu pimedus, neljakümne viiest meetrist sügavamal algab aga juba sügavusjoove. Kuid neljakümne kahest meetrist sügavamal on Neugrundi kraatri nõlvad kaetud juba mudaga ja kivimit  ennast ei ole enam näha. Üritati kolmel korral erinevates kohtades, aga tulemus oli ikka sama. Kuid  ka see nelikümmend kaks meetrit valmistas geoloogidele niisuguse üllatuse, mis sundis neid oluliselt   revideerima oma seniseid oletusi kraatri vanusest. Selgus, et järsaku jalamilt kraatrit täitvatest  kivimitest võetud proovid kuulusid kivimitele, mis olid settinud sinna mitukümmend miljonit aastat enne seda, kui kraater oletatavalt tekkis. Järelikult on Neugrundi kraater mõnikümmend miljonit  aastat vanem kui arvatud – ligikaudu 550 miljonit aastat vana. Nüüd võib juba julgelt öelda ka kõige norivamate oponentide juuresolekul, et Neugrundi  meteoriidikraater on avastatud.

Kalle Suuroja on geoloog, Eesti Geoloogiakeskuse teadlane.