KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Norraski elavad muskusveised

Tekst Jaanus Paal,
Eli Fremstad,
Simen Bretten
Fotod E.Hugens,
J.Paal, H.Kruusi

Tallinna Loomaias elavad muskusveised alates 1994 aastastTeatmeteosed ja muud allikad on kindlameelselt väitnud, et Norras muskusveiseid ei ela. "Teravmägedel võib kohata ka muskusveist, kuid katsed teda Norras reintrodutseerida  pole edu toonud" nii väidab Eesti Looduse 1998. a jaanuarinumbris Sulev Kuuse. Ignorantsus piisoni kõrval Euroopa suurima maismaal elava imetaja vastu ajendab  botaanikutest autoreid eksitavat teavet ümber lükkama. Ei mäletagi enam, kumb meist teda esimesena märkas. Avastasime ta Dovrefjelli rahvuspargi  naabruses Hjerkini laskeväljal autoga ringi sõites ja oma eksperimendi jaoks sobivaid proovialasid  valides. Esimesel pilgul näis umbes poole kilomeetri kaugusel, väikese oja kaldal seisvat lihtsalt üks   kopsakas pruunikat värvi kivirahn, mis siinses maastikus üsna tavaline. Kui auto kinni pidasime ja ka  binokli appi võtsime, võisime veenduda, et see rahn nosib sammhaaval edasi astudes hoopiski süüa.  Jaa muidugi oli see muskusveis! Järgnevatel päevadel selgus, et olime oma proovialad paigutanud  piirkonda, mis oli kahest täiskasvanud loomast ja kahest vasikast koosneva perekonna "karjamaa".  Nägime neid oma tööd tehes peaaegu iga päev, kord kaugemalt, kord lähemalt. Kumbki pool hoidis  lugupidavalt paarisajameetrist distantsi ja nii ei tekkinud ka mingeid arusaamatusi. Kaks aastat hiljem  oli siiski ühe prooviala serv värsketest vaevakase võsudest paljaks söödud ning asemele jäetud ...  teadagi mis!

Tegemist on loomaga, kelle nimetus on äärmiselt eksitav.Ladinakeelse teadusliku liiginime Ovibos  moschatus sõnasõnaline tõlge on hoopis "muskuseline lammas-veis" (inglise keeles "musky sheep-cow"). Tegelikult pole antud juhul üldsegi tegemist lamba ega veisega Muskusveiste lähimateks sugulasteks loomariigis on arvatavasti hoopis Kesk-Aasia kõrgmägedes elavad takinid  (Budorcas taxicolor). Mõlemad liigid kuuluvade veislaste (Bovidae) sugukonna kitslaste (Caprinae) alamsugukonda. Lisaks sellele ei ole muskusveistel midagi tegemist musklusega   spetsiifiliselt lõhnava nõrega, ehkki väär teave muskusnäärmete esinemisest nendel loomadel on  kandunud mingist vigasest algallikast raamatust raamatusse. EE 6. köites väidetakse näiteks, et muskusveistel on muskusnäärmeks eesnääre. Kanada zooloogide selgituse kohaselt tuleneb eksitus  sellest, et nende loomade uriinil ja väljaheitel on muskust meenutav lõhn.  Välimuselt, kasvõi juba oma suuruse poolest, sarnanevad muskusveised mingil määral piisonitega täiskasvanud isaslooma õlakõrgus on kuni 165 cm, kehapikkus 240 cm, kaal aga kuni pool tonni.  Emased on väiksemad. Mõlema soo esindajatel on vägevad, tüvikuosas lamedad üleskeerduvate otstega sarved, mis katavad laialt ka otsmiku.
                    

Nagu näitavad fossiilsed leiud, olid muskusveised viimase jääaja lõpus Euroopas üsna kodus. Niisiis  on tegemist siinmail, võib-olla Eestiski elanud loomaliigiga, kes hiljem on kadunud. Siberis leidus neid veel 30004000 aastat tagasi, mõne vene teadlase arvates elasid nad Taimõri poolsaarel isegi  1700. a paiku. Alaskalt kadusid muskusveised möödunud sajandil.  Karmis kliimas elamiseks on muskusveisel pika evolutsioonitee jooksul välja kujunenud hulga  kohastumisi. Kõigepealt torkab silma tumepruun karvkate. Sellega on kaetud ka pea, suu ja udar.  Jalgadel on karv heledam. Karvastik on kahesugune pealmise osa moodustab kattekarv, mille karvade pikkus on kuni 90 cm seega pikimaid, mis üldse loomadel esineb , keha ligi jääb  aluskarv, mis on nii peene- ja pehmekiuline, et seda peetakse üheks kõige paremaks villaks.  Igatahes "Apollo" kosmoseprojektis osalenud ameerika astronautide aluspesu oli just sellest  valmistatud. Kattekarv ei vahetu, aluskarv aga tuleb mais-juunis loomade seljast tuttidena maha ning   seetõttu paistavad juulikuus kõik muskusveised hoopis saledamad kui talvekarvas, mis sügise  jooksul jälle taastub. Üks täiskasvanud loom "toodab" kuni kolm kilogrammi villa.  Ka keha kuju, füsioloogia ja käitumine on kujunenud kliimaga kohastumise tagajärjel. Oluline on   säilitada sooja. Seepärast on kõrvad, jalad ja saba suhteliselt lühikesed, ümar pea läheb sujuvalt üle  kehaks. Sõrad on küllaltki suured ja hea kujuga lume alt taimede väljakraapimiseks. Suvel  kogutakse talvevaruks ja külmakaitseks naha alla paks rasvakiht. 

 Lumetormi puhul heidavad loomad maha, pööravad selja vastu tuult ja lasevad end lumel katta.  Vasikad lamavad ema kõrval tuulealusel küljel. Talvel hoiavad loomad paikadesse, kus tuul ei lase  kuhjuda paksul lumikattel ning kus on võimalik lund laiali kraapides taimedeni jõuda. Energia  kokkuhoidmiseks liiguvad loomad talvel võimalikult vähe, peavad pikki puhkeaegu ja toituvad  lühikeste ajavahemike kaupa. Üks käesoleva loo autoritest Simen Bretteni jälgis kahe ja poole  kuu jooksul päevast päeva üheksast loomast koosnevat karja ning tuvastas, et selle aja jooksul  piirdus karja liikumine ainult 200-hektarilise alaga. Suurema osa ajast loomad seisid.  Suvel on muskusveiste elurütm teistsugune, siis kulutavad nad söömisele hoopis rohkem aega.  Ööpäeva jooksul on sellal seitse kuni üheksa söömisperioodi. Kogu karjal on ühesugune söömise ja   puhkamise rütm: umbes poolteist tundi toitunud, heidavad nad üksteise järel pikali ja mõne minuti  jooksul on kogu kari puhkamas. Ühel piiratud alal viibitakse nii kaua, kuni seal jätkub toitu, siis  liigutakse kiiresti ja peatumata sihikindlalt uuele karjamaale. Kuumal suvepäeval otsib muskusveis  siiski lumelaike või suundub vee äärde, et veidi jahtuda ja ka putukatest vabaneda.

Arktiline loodus ei paku just eriti rikkalikku menüüd. Põhiosa moodustavad sellest maadligi kasvavate pajude ja vaevakase lehed ning noored oksad, samuti tarnad ja rohundid, mida leida on.  Viimaste kuivanud osad on toiduks ka talvel. Norras on muskusveistel aprillikuus tavaks minna sööma subalpiinse vööndi lehtivasse kasemetsa. Juuni teisel poolel, kui kõrgemal alpivööndis on  lehtinud vaevakask ja pajud, liiguvad loomad sinna ega lasku subalpiinsesse vööndisse tavaliselt enne järgmist kevadet. On täheldatud, et nad püüavad toituda hiljuti lumest vabanenud paikade  lähedal, kus puhmastaimede lehed on just lahti keerdumas ning seega kõige proteiinirikkamad. Muskusveiste biokeemilistest ja taimefüsioloogilistest "teadmistest" annab tunnistust ka nende oskus selgelt vahet teha kahe väga sarnase pajuliigi halli paju (Salix glauca) ja lapi paju (S. lapponum)  vahel. Esimest söövad nad meelsasti, teisest aga pööravad pea ära, sest see sisaldab mõrudat  salitsüülhapet. Muskusveised elavad tavaliselt peredena või väikeste, 5-12 loomast koosnevate karjadena. Kari ei  ole eriti püsiv: osa loomi võib sellest kergesti lahkuda, samas võib juurde tulla uusi. Kõige arvukamad on karjad talvel, suvel ja innaajal kohtab isaseid ka üksikult uitamas. Hierarhia ei ole karjas eriti tugevasti väljendunud. Sageli võib juhtloomaks olla ka emane, innaajal on liidriks muidugi  kõige tugevam isane. 

Innaaeg on muskusveistel juulist septembrini. Sel ajal on isased väga aktiivsed, nad liiguvad palju ja peavad omavahel turniire. Võitlus näeb välja nii, et loomad jooksevad paarkümmend meetrit hoogu   võttes suure mürtsuga sarviseid otsmikke pidi kokku. Osa pulle võib võitluses saadud vigastuste tagajärjel isegi hukkuda. Innaaegne rändamine ja võitlemine võib võtta pullidelt nii palju energiat ja aega, et ei jõuta piisavalt süüa ning talveks vajalikku rasvakihti koguda. Nõnda sureb täiskasvanud  pulle talvel lehmadest rohkem ja harva elavad nad kauem kui 8-10 aastat.  Ühel lehmal sünnib korraga üks, vahel ka kaks vasikat. Nende ilmaletuleku ajal, aprillis-juunis, on  mõnikord 20-30 kraadi külma. Ema lakub vasika üle ja juba paari tunni vanuselt on see võimeline  kõndima ema järel järskudel nõlvadel maha üsna pika maa. Kui lehma ööpäeva jooksul pärast sünnitust häiritakse, võib ta vasika maha jätta. Vasikate rasvakoes on palju nn pruuni rasva, mis  ainevahetuse käigus kergesti muundudes annab kehale vajalikku soojusenergiat. Muskusveiste piim  on väga proteiini- ja rasvarikas ning vasikad kasvavad kiiresti: esimese kuu jooksul suureneb nende kaal kolm korda. Vasikad jäävad ema lähedusse 2-3 aastaks ning saavad suguküpseks 4-5  aastaselt.

Käitumiselt on muskusveised, nagu enamus teisigi rohusööjaid, rahumeelsed ega lase end suurt  häirida ka inimesest, kui see ise neid otseselt segama ei kipu. Inimese lähenedes ei pane loomad kunagi jooksu, vaid jätkavad söömist või puhkamist. Kui aga inimene oma isekuses juba sajakonna  meetri kaugusele läheneb, käsitlevad muskusveised seda kui rünnakut. Täiskasvanud loomad moodustavad ringi, mille sisse jäävad vasikad. Pead pööratakse väljapoole ja langetatakse  madalasse kaitseasendisse. Sellest, et nüüd on asi naljast kaugel, peaks igaüks aru saama. Niisugune käitumisviis tagab efektiivse kaitse huntide ja isegi jääkaru vastu, kuid muudab muskusveised  kergeks saagiks jahimeestele. Nimelt ei põgene loomad ka siis, kui mõni neist tapetakse. Tuntud Gröönimaa inuiitide (eskimode) uurija Knut Rasmussen kirjeldab näiteks, kuidas nad olid  toidupuudusel sunnitud maha laskma muskusveise, selleks aga, et tapetud looma kätte saada, tuli  tappa kogu kari. Muskusveiste häiritust näitab ka pea nühkimine vastu puid või põõsaid. Seegi on hoiatuseks, et  lähemale ei maksa tulla. Kõige ennem võivad üliinnukat fotograafi ehk muidu hoolimatut jobu, kes   kuidagi mitmekordsest hoiatamisest aru ei taha saada, rünnata just vasikatega emasloomad. Igatahes   on Norras paar inimest pidanud oma rumaluse üle Dovre mägedes muskusveistega suheldes hiljem  haiglas õige pikalt mõtteid mõlgutama.

Hoolimata paljude teatmeteoste kinnitusest, leidub Norras muskusveiseid päris kindlasti, aga siiski  on nad ajaloolisel ajal siin suhteliselt hiljutised uustulnukad. Huvi nende loomade vastu sai õhutust sellest, kui 1913. aastal leiti läbi Dovre mäestiku raudteed ehitades kaks muskusveise selgroolüli.  Siit arenes mõte nende loomade sissetoomiseks Norrasse. Esimene katse tehti 1925. aastal, mil  hülgeküttide abiga toodi Ida-Gröömaalt Lääne-Norrasse üheksa muskusveise vasikat. 1929.  aastaks olid kõik loomad surnud ja sai selgeks, et neile ei sobi okeaaniline niiske kliima, vaid kuiv ja  kontinentaalne. Seepärast viidi järgmised 17 looma Arktikasse Lääne-Teravmägedele, ja see katse näis olevat üsna edukas. Enne sõda loendati sealse populatsiooni suuruseks 50 looma, mis kahanes  mõneti sõja ajal, hiljem aga suurenes jälle. Ometi hakkas loomade arvukus järjekindlalt langema, nii  et 1980. aastal elas seal veel vaid üks pull.  Dovre mägedesse toodi esimesed 10 muskusveise vasikat Ida-Gröönimaalt 1932. aastal. Kahe  aasta pärast said viis looma lumetormis hukka, ülejäänud paljunesid küllaltki edukalt, kuid sõja ajal  loomad kadusid. Registreeritud on, et kaks tapeti sakslaste poolt, kes või mis oli süüdi ülejäänute surmas, pole teada. 

Uuele populatsioonile pandi Dovre mägedes alus jällegi Ida-Gröönimaalt sissetoodud loomadega.  Kokku introdutseeriti 21 vasikat, kellest paljud surid esimestel eluaastatel. Loomade arvukus  suurenes kuni 60. aastate keskpaigani üpris visalt sellal oli teada 20 looma. 1978. aasta suvel sai  12 surma ühekorraga välk tabas äikese tõttu ärritatult kaitseringiks koondunud karja. Viimasel   aastakümnel on Dovre populatsioonis püsivalt olnud 50-60 looma ja nende eelistatumad karjamaad  asuvad Dovrefjelli rahvuspargi lääneosas Oppdali ümbruses.  1970. aastatel kujunes ühel karjal komme talvituda Rootsis, suvel aga nuumata end piirialadel või   Norras. Neid oli kõige rohkem kümmekonna aasta eest, mil loendati 38 looma. Sellest ajast on aga  siinse populatsiooni arvukus tasapisi langenud, põhjuseks nii haigused, õnnetused kui ka toidukonkurents samas piirkonnas elavate kodustatud porodega.  Kanadas võeti muskusveised nende arvukuse kiire vähenemise tõttu kaitse alla juba 1917. aastal. Gröönimaal jätkub muskusveiste küttimine veel praegugi, ehkki piiratud ulatuses. Möödunud sajandi  lõpust kuni käesoleva sajandi 30. aastateni oli üsna tavaline, et norra ja taani hülge- või vaalakütid  tapsid muskusveiseid kohates kõik täiskasvanud loomad, vasikad aga võtsid kaasa kodumaale, kus  rikastelt eraloomaaedade omanikelt sai nende eest head hinda. Arvatakse, et saja aasta jooksul   toodi Norrasse umbes 300 vasikat, kuid kuna muskusveised surid kinnistes tingimustes õige ruttu, hakkas huvi nende pidamise vastu langema. Lisaks sattusid Norra ja Taani selle tõttu järjest  laialdasema kriitika alla.   Praegu on muskusveistel tugev ja arvukas populatsioon Kanadas ja Ida-Gröönimaal. Gröönimaa  kirdeosas elab neid umbes 3000, idaosas aga enam kui 15 000. Gröönimaalt pärinevate loomade  abil taastati populatsioon ka Alaskal Nunivaki saarel. Sealsed loomad on nii hästi paljunenud, et  neid on saarelt viidud elama ka mujale. Praegu loendatakse Alaskal umbes 1000 muskusveist.  Gröönimaalt pärit muskusveiseid viidi 1974. a ka Taimõri poolsaarele ja Wrangeli saarele, kus  populatsioonid on hästi kasvanud.