KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Surmaorgu ja tagasi ka!

Tekst ja fotod:
Indrek Rohtmets

Kuulus Zabriskie Point - voogavad maastikud küngastegaSulgeme autoaknad, sest sisse vihisev tuul on kõrvetavkuumaks muutunud. Kahel pool teed laiuv  kiviklibune tasandik väreleb pärastlõunaleitsakus. Veel mõni kilomeeter Panaminti oru laudsiledat põhja ning maantee ronib taas mööda lamedat mäenõlva üles. Kraadiklaas meie ratastega elamu    sisemuses langeb 40 kraadi piirimailt 30ni. Oh, milline mõnus jahedus! Kihutame mööda mäekuru   tuulekoridori ning ootame. Nii, seal see siis lõpuks on - maailma suurim vabaõhu-saunalava, üks  ainulaadseima kliimaga paiku meie planeedil Surmaorg. Sierra Nevada mäed Ameerika Ühendriikide Metsikus Läänes on loodusesõbra jaoks tõeline  eldoraado. Mammutipuumetsade mõtlik majesteetlikkus, Yosemite'i kanjonite ja koskede   hingemattev ilu, mäeahelike vahele surutud kõrbelaikude äärmuslik omapära... 

See kõik asub   üksteisest päevateekonna kaugusel, mis Ameerika mastaape arvestades on vaid kukesamm. Sealse  erakordse looduse on aga kujundanud mäed koostöös ookeaniga, mis siis, et viimane mitmete   sadade kilomeetrite kaugusesse jääb. Nimelt püüavad Sierra Nevada ahelikud kinni ookeanilt   saabuva niiske õhu. Esiteks kohtab Vaikse ookeani niiske hingus oma teel sisemaale  rannikuahelikke, tõuseb kõrgemale ja kondenseerub pilvedeks. Seal sajab vihmana maha ka enamik   mereõhu niiskusest. 

Udustel ja viljakatel ookeanirandadel kõrguvad 120meetriseks maailma kõrgeimate puude hulka  kuuluvad ranniksekvoiad. Esimesest tõkkest üle pääsenud õhumassid põrkuvad pärast  Kesk-California hiiglaslike puu- ja aedviljapõldude ületamist Sierra Nevada eelmägedega ning    tihenevad taas pilvedeks. Sealt langev vihmavesi niisutab maailma suurimateks elusolenditeks peetud   mammutipuude ehk hiidsekvoiade väheseid säilinud kasvukohtasid. Üha kõrgemaks kasvavad   lumiste tippudega mäeahelikud rehitsevad edasi itta liikuvatest õhuvoogudest viimasegi niiskuse ning   Surmaoru kohal kummub enamuse aastast sügavsinine pilvitu taevas.     Ka idakaar ei luba Surmaorule niiskust. Seal laiuvad Nevada hiiglaslikud kuivad rohtlad ja  poolkõrbed, mida kaugel tagapool piiravad Kaljumäestiku kilomeetritekõrgused ahelikud. Nõnda  langebki selles ähvardava nimega paigas aastas parimal juhul vaid 100 mm sademeid ning juulikuu  keskmine temperatuur küünib üle 40 kraadi.

Kuum ja madal

Automaatne ilmajaam mõõdab pidevalt temperatuuriMäekurult vaadates tundub, et orupõhi on siinsamas. Teame, et Surmaorg on ligemale 200  kilomeetri pikkune ning paari-kolmekümne kilomeetri laiune, seega ligemale üks seitsmendik Eestist. Kahel pool kaarduvad mäeahelikud, mille mõningad jääliustikes tipud ulatuvad üle kolme kilomeetri  kõrgusele. Imelikul kombel paistab, nagu oleks ka osa kuumuses värelevast orupõhjast määrdunud  lumega kaetud. Ilmselt kuulsad booraksiväljad, kus sajandi eest veeresid 30tonnise kandejõuga vankrid, mida vedasid mitmekümnemuulalised rakendid.    Pärast pooletunnist sõitu pole orupõhi kuigi palju lähemale tulnud. Küll aga on läinud kuumemaks. Nii kuumaks, et vägisi kisub mõte sinnapoole, et enam kuumemaks ei saa ju minna. Järgneva  pooltunni kestel kogeme, et saab küll. Kui lõpuks Surmaoru kaitseala (Surmaorg on täpsemalt osa  Mojave ja Colorado kõrbe biosfääri kaitsealast ning National Monumenti staatuses) väravas   Stovepipe Wellsis autost välja tuleme, tundub, et siin võib kuumust suisa käega katsuda.  Kraadiklaas varjus näitab 120oF ehk 48oC. Kivid päikese käes on aga köetud 90kraadiseks!   Kui astume väikesesse kaitseala kontorisse, kus valitseb tehiskliima ja tavaline toatemperatuur,  tundub, nagu oleksime sisenenud külmkappi. Piletid lunastatud, alustame retke mööda selle  hiiglasliku praepanni põhja, laskudes nüüd juba meeter meetri järel maailmamere pinnast allapoole.    Surmaorg on kahes mõttes läänepoolkera pooluseks. Seal asub läänepoolkera kõige madalam koht,    mis jääb 86 meetrit alla merepinna ning kõige kuumem paik, kus on mõõdetud 57oC varjus. Ja pole  mingi ime, et need poolused langevad tegelikult kokku. Kõige madalam paik on ka kõige kuumem.

Elu põrgukatlas

Surmaoru soolaväljade vahelgi leidub eluSeame end sisse tamariskide alla jäävasse laagripaika Furnace Creeki kämpingus ning jääme õhtut   ja palavuse leevendumist ootama. Mälume vinnutatud soolaliha ning joome mineraalvett, et soolade  tasakaal ohtra higistamisega kehas paigast ei läheks. Nüüd, kui on aega veidi ringi vaadata, selgub,   et esmapilgul värsket kruusakarjääri meenutaval maapinnal kasvab hulgaliselt taimi ning sibab ringi  putukaid. Eemalt kostab ronkade "kronk-kronk", põõsastes sädistavad väikesed linnud ning ühtäkki   kihutab meie nina alt mööda Ameerikas üsna tuntud lind suur-jooksurkägu. See täpiline, uhke peatuti ja vägeva nokaga suleline on tavaline tegelane paljudes koomiksites ning multifilmides. Tõeliselt hämmastav on aga tema kiirus. Jooksurkägu kuulub maailma kõige kiiremini jooksvate  lennuvõimeliste lindude hulka ning kes teda on näinud põõsaste vahel uhke kaarega kurve võtmas, ei   kahtle selles enam sugugi.  Surmaorust on leitud üle 900 taimeliigi ning arvukalt linde, imetajaid (peaasjalikult pisinärilisi) ja   roomajaid. Kõrbeloomad on enamasti öise eluviisiga, mis kahandab muidugi suuresti võimalusi   nendega kohtuda. Seda enam olime õnnelikud, kui nägime eemal vilksatamas pulstunud koiotti, kes   plaanitses ilmselt tulla kämpingu prügikaste revideerima, oletades, et säärase kuumaga seal inimesi ei  ole. Koioti hinnang olukorrale oli peaaegu täpne, meile lisaks oli hiigelsuurel laagriplatsil koha sisse   võtnud veel vaid paar-kolm matkaseltskonda.

Värvi- ja valgusemäng geoloogilisel polügoonil
Kõrbematkaja jaoks on ööpäevas kaks aega, mil iga minutit tuleb kullaga kaaluda. Tund-poolteist enne päikeseloojakut ning koiduaeg on vaieldamatult parimad nii jalgsiretkeks kui pildistamiseks.  Surmaorg pakub igal õhtul ja hommikul erakordseid valguse- ja värvimänge. Peaaegu aastaringi   koguneb õhtu eel inimesi Zabriskie Pointi, paika, kus järsud temperatuurikõikumised, sademed ja  tuul on kujundanud uskumatult voogava maastiku. Ning igal õhtul korraldab loojuv päike seal   unustamatu etenduse, andes maastikule mõnekümne minuti jooksul mitusada kordumatut ilmet.   Surmaorg on õigupoolest just nagu maakoort kujundavate jõudude katsepolügoon, ideaalne koht   geoloogia õppimiseks. Orupõhjast leiab vaheldumisi soola-, liiva- ja kivikõrbe. Ümbritsevatelt  nõlvadelt aga raua- ja magneesiumioksiidide poolt kõige fantastilisemaks värvitud kaljusid    punaseid, kollaseid, rohelisi, mitut kirja siiruviirulisi jne. Suure osa Surmaorust moodustab kunagine järvepõhi, mille kohal laiuvad nüüd mitmeilmelised   soolakõrbed. Paik, mida tuntakse Vanakuradi golfiväljakuna (Devils Golf Course), meenutab   künnipõldu. Justnagu oleks sooladest küllastunud pinnas vähemalt meetrisügavuselt hiigeladraga segi paisatud. Teisal jälle on soolad vee aurumisel moodustanud müstiliselt korrapäraste kärjemustritega kaetud tasaseid lagendikke.   Kogu org asub vulkaaniliselt aktiivses piirkonnas. Tihti kohtab seal sünkmusti laavaseinu ning   -väljasid, kus kasvab vaid vähe taimi. Need on mälestusmärgid viimaste aastatuhandete  vulkaanipursetest. Oru põhjaservas haigutab 800meetrise läbimõõduga Ubehebe kraater. See  sündis 4000 aasta eest, hetkel, mil maa all kohtusid magma ja põhjavesi. Vesi aurustus silmapilkselt    ja aururõhk rebis maakoorde 230 meetri sügavuse augu.

 Sametmust ja soe
Pimedus saabub kiiresti. Loojuva päikese viimane värvimäng taevarannal ei takista tähtede müriaade  üha heledamalt säramast. Ümbruskonna kõige kõrgema tipu, Teleskoobimäe (Telescope Peak)  poolt kostab koiotikarja mitmehäälset laulu. Justnagu väike roheline kodukäija lehvib meie   laagripaiga juurest mööda hiiglaslik ööliblikas.   Ootame, millal läheb jahedaks. Kraadiklaas püsib jonnakalt 38 pügala juures.   Oleme just asunud õlilambi valgel õhtueinet võtma, kui märkame meid piiravaid manulisi. Tillukesed   heledad kogud hüplevad närviliselt just lambi valgusvihu välispiiril. Tavakeksikud on sealsete  kõrbete ühed arvukamad närilised. Nad on enam-vähem samasugused nagu kunagi Kara-Kumis   nähtud hüpikhiired ning need loomarühmad ongi õigupoolest suurepärane näide selle kohta, kuidas   elutingimused võivad maakera eri paikades sarnaseid loomaliike luua. Keksikud võtavad    rahulolevalt vastu neile heidetud linnutoidu ning asuvad terakesi oma põsetaskutesse toppima. See    tegevus hõlmab nende tähelepanu nii jäägitult, et me võime loomakestele päris ligi astuda ning neid    mõnekümne sentimeetri kauguselt taskulambiga vaadelda. Tugevad jalad ja uhke tutiga saba  tasakaalu hoidmiseks, hele karv, suured tumedad ööloomasilmad. Kõrbe pärisasukas, kes on ilmselt suutnud kohaneda ka pealetungiva tsivilisatsiooniga.  Heidame magama lootuses, et lõpuks siiski läheb jahedamaks. Kõrbe tunnuseks on ju ikkagi järsud   temperatuurikontrastid. Teooriale vaatamata on õhk hommikul poole kuue ajal soe nagu supp.  Piiritusesammas kraadiklaasis näitab 36o!

Kuri ja ligitõmbav kuulsus

 Mäeahelike taha peitunud päike korraldab idataevas rutiinset hommikust illuminatsioonietendust, kui   sõidame läänepoolse maailma kõige kuumema paiga Badwaters Springsi poole.  Mitmesajameetrise tumeda kaljuseina varjust voolab välja tagasihoidlik allikas, mille kaldal turritavad   mõned rohelised puhmad. Allikaveest moodustunud madalal tiigil ujub kajakas. Imelik, kajakas   kõrbes! Teame, et see vesi sisaldab kuni kümme protsenti soola. Nii allika kaldaid kui ka põhja   katavadki soolakristallid, rohekas vees aga sibavad ringi arvukad vähikesed. On vast tõesti kena  kodupaik neil loomakestel viie-kuuekümnekraadiseks soojeneva veega tulisoolane lombikene! Elu    jaoks pole tõesti levikupiire. Allika kaldal seisab automaatne ilmavaatlusjaam, mis edastab iga poole tunni tagant oma näidud   tehiskaaslase vahendusel keskusesse. Ameeriklased usuvad, et see on vaid aja küsimus, millal   Badwaters lööb Liibüas mõõdetud 57,8oC rekordtemperatuuri. Kaljuseinale 86 meetri kõrgusele   kinnitatud valge ruut aga tähistab maailmamere taset.  Päike piilub üle mäeahelike ja palavus hakkab kasvama. Surmaorust lahkudes mõtlen neile forty-ninersitele, 1849. aasta kullapalavikus osalejatele, kes kunagi oma õnne otsides juhuslikult   siia orgu sattusid. Saatuslikule nimele vaatamata ei hukkunud otse Surmaorus kuigi palju inimesi,   mitmed rändurikaravanid aga kaotasid seal kõik oma veoloomad ning pidid teekonda jätkama  ebainimlikult rasketes tingimustes. Nemad panidki orule selle tänaseni säilinud nime ning nendest    aegadest on pärit ka säärased ümbritsevate mäetippude nimetused nagu Puusärgimägi ja   Matusekalju. Ning küllap jälgisid kullast pimestatud pioneeride liikumist ka ainsad kohalikud,    shoshoni indiaanlased, kes teadsid väheseid joodava veega allikapaikasid Surmaoru nõlvadel, kuid   pidasid neid kutsumata külaliste eest saladuses. Tänapäeval on võimalik Surmaorgu külastada ka nii, et kordagi ei välju tehiskliimaga ruumidest.   Mugavad bussid toimetasid kogu aeg jõukaid turiste oruveerul asuvasse luksuslikku hotelli. Ka  suveniiripoed, kus müüdi T-särke kirjaga "Mina elasin üle retke Surmaorgu!", olid meeldivalt   jahedad. Igal aastal sooritab säärase "kangelasteo" mitusada tuhat inimest. Surmaorg on ligitõmbav    paik ning õnneks leidub seal ruumi nii nendele, kes tahavad tõepoolest unikaalse kõrbega isekeskis   kokku puutuda, kui ka nendele, kes rahulduvad toonitud klaasiga bussiaknast nähtuga.