KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Välk ja pauk

Kui näed välgusähvatust ja kuuled pikseraksatust, oled pääsenud.

Kes meist poleks alateadliku hirmuga lugenud sekundeid, et teada saada, kui kaugel on äike, ikka  kolm sekundit kilomeetri kohta. Mark Twain kirjutas: "Hirm äikese ees on üks kõige piinavamaid   nõrkusi, mis inimesel võib olla… Naine, kes julgeks vanakuradile endale silma vaadata, – ja kes ei  karda isegi hiirt, kaotab end täielikult ja variseb ainsa välgusähvatuse ees kokku".  Sada aastat enne piksevarda leiutamist, 1652. aasta 20. juunil peeti jumalateenistust Inglismaal   Lawtonis (Cheshire). Sadas tugevat vihma. Äkitselt kõlas kirikus kui musketipauk. Reverend Randell Sillito jätkas jutlust, kuni märgati, et kogudusest on 11 surnult istumas, üks poisike isegi ema   süles, kes oli vigastamata pääsenud. Välgust tabatuil oli näha vaid musti laike, õhus levis nõrk  väävlilõhn.  Äikese teema on eriti aktuaalne tänavu, mil juunikuus kostis piksekärgatusi pea igal teisel-kolmandal   päeval. Virumaal tappis välgulöök Aidu karjääri töömehe, teisal vigastas neli poissi, Järvamaal    Retlas said elektrikarjuse juures äikese ajal surma seitse lehma, Älli külas kõrgepingeposti all aga 36   mullikat. Kallastel hirmutas linnaelanikke mööda tänavat hüpelnud keravälk. Kui palju telereid,   arvuteid, telefone "läks õhtale", ei saa vist loendadagi.

Vist kõigil rahvastel töötasid peajumalad kohakaasluse alusel ka piksejumalatena. Vanadel   kreeklastel ei kuulunud äike üldse looduslike nähtuste hulka, vaid oli Zeusi tööriist. Roomlaste  Jupiter mitte ainult ei karistanud, vaid ka hoiatas eksinuid, põrutades välgulööke isegi Kapitooliumi  künkale (manitsedes kui president parlamenti mõnel maal). Välkude suund väljendas selgelt ka  peajumala tahet: kui Rooma foorumi kohal lõi välk vasakult paremale, oli see hea märk, kui  vastupidi – halb. Selliste poliitiliste otsuste kohta öeldi: "Vaatan taevast." Cicero olevat vaielnud  meteoroloogilise info sellise interpreteerimise vastu. Ka eestlaste Pikker oli tuntud kohtumõistja.    Kaugelt on aga sageli raske õiget otsust langetada, nii ka tabas kirjanduse andmeil välk eesti rahva  nimekaimat naiskangelast Lindat röövel Tuuslari asemel.  Entsüklopeediast võib lugeda, et neljapäev – vähemalt hispaania keeles – oli pühendatud planeet   Jupiterile, saksa keele alusel aga võiks oletada, et Jupiterile kui kõuejumalale (Donner – kõu,  Donnerstag – neljapäev). Või oli seal maal täheldatud, et kõige rohkem on kõuemürinat kuulda  neljapäeviti. "Donnerwetter!" tõlgitakse millegipärast eesti keelde mitte kui "äikeseilm", vaid "Pagana  pihta!".
                    
Äike koosneb välgust ja müristamisest. Aristoteles arvas, et kõuekõmin tekib siis, kui õhk  paisatakse ühe pilve juurest vastu teist pilve. Tänapäeval on äike aga atmosfäärinähtus, mis avaldub   rünksajupilvedes või -pilvede ja maapinna vahel toimuvate sädelahendustena ja nendega kaasneva   müristamisega.  Äikesepilv peab olema küllalt suur, et oleks ruumi elektriväljade tekkeks ja et saaksid toimuda  protsessid, mis viivad seal üles-alla kihutavate veepiiskade või jääkristallide laadumisele ning mis   põhjustavad erinimeliste laengute eraldumist pilves.   Selliste laengute jaotumisel võivad pilve ja maapinna või pilvede vahel tekkida nii tugevad   elektriväljad, et nende vahel toimub sädelahendus, mida kutsutakse välguks.

Praegusel ajal on imelik mõelda, et alles paarsada aastat tagasi tuli katsetega tõestada, et välk on  ikka elektriline nähtus. Ameerika füüsik ja riigitegelane Benjamin Franklin tegi (tagantjärele mõeldes) 1752. aastal riskantse katse, saates tuulelohega äikesepilve siidnööri, mille otsas oli raske uksevõti.  Kui nöör niiskus ja uurija lähendas käe võtmele, hüppas sellele säde ("elektrik"). Paljud teised   katsetajad ei olnud nii õnnelikud, nagu näiteks Pärnust pärit Georg Wilhelm Richmann, keda välgulöök tabas laboratooriumis.   Kui kästakse midagi teha "välgukiirusel", siis tähendab see tegevust 0,2 sekundi jooksul, nii pikk on   tavalise välgu eluiga. Selle ajaga jõuab aga säde üles-alla käia pilve ja maa vahel isegi mitukümmend korda. Kuna kogu protsess käib nii kähku, siis ei ole märgata ka seda, et sageli lööb välk alt üles   (maalt pilvesse). Sel juhul on piksenool harunenud ülalt. Kolm neljandikku Empire State Buildingut tabavaist löökidest olevat sellise suunaga.   Guinnessi rekordid on jäädvustanud mehe, kes on kõige rohkem saanud piksetabamusi. Virginia   osariigis elanud looduskaitseala valvurit Roy C. Sullivani tabas 35 aasta jooksul välk tervelt seitsmel   korral, kõige kergemail kordadel said juuksed kõrvetada, raskemal juhul oli selg ja rind   põletushaavades. Enamuse neist saatusehoopidest sai ta hobuse seljas ratsutades, korra tabas teda  välk majas elektrijuhtme lähedal. 1952. aastal tabas välk lennukit , olgugi et lähim äikesepilv oli 50 miili kaugusel. Nii polegi võimatu,  et tuleb välk selgest taevast. Välgunool kulgeb kõige väiksema takistusega teed mööda, alati pole   see sirgjooneline.

Tänavune juuni sarnanes Eestis mõnes mõttes troopikaga – hommikud ilusad, päevad päris kuumad   (kohati 30° C), pärastlõunal kerkisid vägevad rünkpilved, tuues kaasa tugevat äikesevihma. Nii pea  igal teisel-kolmandal päeval! Kui keskmiselt on Eestis juunis Tallinnas kolm ja Tartus viis piksega päeva, siis tänavu registreeriti mitmel pool 9-10 sellist päeva. Jaanikuul olid Ida- ja Kagu-Eestis   olemas põhitingimused äikese tekkeks – soe ilm ja lausa vettinud maapind, mille kohale kerkisidki   vägevad rünksajupilved, nn Cumulonimbused.  Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudil tuli anda palju tõendeid kindlustustele seoses  arvukate äikese ja tormide poolt tekitatud kahjustustega. Eesti Loodusuurijate Seltsi poolt korraldati  põhjalikumaid äikesevaatlusi kuuekümnendail aastail. Üliõpilase Laur Mägi diplomitööst selgus, et   aastail 1963-1966 esines Eestis 211 mitmesugust pikse poolt tekitatud pahandust. Kõige  sagedamini tabati elektriliine (30% üldisest arvust) ja hooneid (20%).Tulekahjusid, mille põhjustas   pikne, esines 23, inimohvreid oli isegi 17.  Mida kõrgemad on maapinnal hooned, puud vms, seda suurem tõenäosus on, et neid kunagi tabab välk. Maailma kõrgemad ehitised saavad pihta paarkümmend korda aastas. 

Benjamin Franklini geniaalne leiutis – piksevarras - on 1752. aastast alates, kui ta püstitas selle oma majale, päästnud sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid elusid. Algul levisid uued kaitsevahendid väga  visalt. Prantsuse filosoof ja klerikaal abbé Nollet nimetas piksevardaid ohtlikeks ja teatas, et   kirikukellade helistamisest on küll, et hajutada äikesepilvi ja kaitsta inimesi välgu eest. Selline vaade  oli püsinud juba kuus sajandit, vaatamata tõigale, et ainuüksi 18. sajandil sai Inglismaal kolmekümne  aastaga oma tööpostil surma 103 kellalööjat.  Steeple Ashtoni külas (Wiltshire, Inglismaa) tabas välk paarisaja aasta vältel nii sageli kirikutorni, et  ei tasunud seda taastada. 1772. aastal hüppas seal tulekera, ilmselt keravälk, kahe vaimuliku vahel,    vigastades neid kergelt. Kakssada aastat hiljem, 1973. a tabas välk sama küla elanikku, 84aastast   Henry Bolti nii, et ta lendas köögi ühest seinast teise. Muide – ta nimi tähendab inglise keeles välgunoolt.   Et ennast äikese eest kaitsta, tuleb hooned kaitsta korralike piksevarrastega. Tasub eemale hoiduda   kõrgetest puudest lagedal väljal, eriti ohtlikud on lehtpuud (tammed). Vesi puudes aurustub  momentaanselt, purustades sageli puud suurteks tükkideks. Veelgi vägevamad kärgatused kostavad  äikese ajal kõrbetes, kui välgud tabavad sammaskaktusi, mis on kui hiiglaslikud looduslikud  veereservuaarid.

Majades tuleks hoiduda telefoniga kõnelemast, televiisori vaatamisest (alles hiljuti oli Tallinnas   tulekahju, mis põhjustatud välgulöögist TV-antenni!), ahju kütmisest (suitsusammas pidavat toimima  kui piksevarras), hoida eemale isegi seinakontaktidest. Rakvere lähedal Mäokülas lõi 23. juunil  1963. aastal välk elektrivõrku. Ühe maja seinakontaktist lendas välja sinist tuld. Üks lähedal seisja  sai kerge torke õlanukile, hiljem oli seal lillakas-punane, umbes 5-kopikalise suurune kujutis, mis   "meenutas stiliseeritud kiirtega päikest". Ohutuim koht avamaastikul on sõiduautos. Teatavasti   liiguvad elektronid mööda metalli välispinda.  Tšehhi kirjanik Miloslav Skala soovitab äikese lähenedes "panna varbad-kontsad kokku, põlvitada  maha, suruda pea käsivarte vahele, käed aga sirutada enda ette maha, et tekiks maaühendus. Ja   suhu tuleb torgata okaspuu oksake, et see koguks atmosfääri elektri endasse".   "On olemas lugematult palju suurpäraseid juhtnööre enda kaitsmiseks välgu eest, ja on lihtsalt  arusaamatu, kuidas mõned inimesed siiski oskavad välgust tabatud saada," kirjutas kokkuvõtvalt  Mark Twain.   Muidugi ei aita vahel mingi nõuanne. New Yorgi osariigi üks farmer sai traktoril töötades välgulöögi,   kuid jäi ellu. Tund aega hiljem sai kiirabiauto, millega õnnetut haiglasse viidi, uue tabamuse ja lendas kraavi, tappes farmeri.