KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Soomaal on viis aastaaega

Soomaas räägitakse tavapäraselt seoses kevadiste üleujutustega, kuid see sajandiku Eesti suurune maalapp on võluv suveli. Nii üllatavalt mitmekesine. Siin võib leida kõdusoometsija luiteid, Sillavallaja Mulgi Heinamaa. Viimastel aastatel on rahvuspargi töötajad ja sõbrad siia hoogsalt rajanud laudteid, mat-kaonne ning laagriplatse. 

AMMU ENNE, kui Teodor Lippmaa paikkonna Soomaaks nimetas, kõneles kohalik rahvas, et siin on viis aastaaega. Lisaks neljale tavapärasele ka suurveeaeg. Ent tuleks lisada veel kuues - südasuvine parmupaus. Parmud on siin tõesti suured, kollased ja jõulised. Kui ühe säherduse kiskja oma säärel puruks lööd, pritsib verd kui Tartu tapamajas. Lemmjõe luhal Oksal aeti möödunud aasta märtsis püsti vaatetorn, mis on pärit Vene sõjaväe aegadest, ent kenasti korda tehtud. 20 meetri kõrguselt paistab lääne poolt kätte Kuresoo rabarinnak, idakaarest aga Vastemõisa mobiilimast. Torni kõrgustes pesitsevate pääsukeste jaoks on parmud jumala kingitus. Kingitusena pole aga tulnud kätte luht. Siin tuleb igal aastal heina niita, ja rahvast, kes seda tarbe pärast teeks, pole võtta. Kogu Soomaa rahvuspargis elab vaid sadakond inimest. Kui kogu Eesti oleks sama tihedalt asustatud nagu Soomaa, mahuks meid siia riiki kümme tuhat - üks Keila linnajagu rahvast. Rahvuspark suudab igal aastal niita 200 hektarit, luhtasid on aga kümme korda enam.

MULGI HEINAMAA on Soomaa suurim ja kuulsaim luht. Siin pole niitnud mulk, vaid nimi tulnud rohukonna käest, kes muudkui "mulk-mulk" teeb. Siinne rahvas on üldse olnud looduskeeletundlik. Sellest annavad tunnistust paigad nagu Ruunaraipe ja Miiliaugu luited, Põlendmaa, Kuusekäära, Kikepera, Meiekose, Pöörikaariku. Kõik puha tõsielulistest juhtumustest külge jäänud nimed. Mulgi Heinamaal õitseb haruldane orhidee kahkjas sõrmkäpp ja Raudnajõe köhal lendleb hulganisti haruldasi kiile vesineitsikuid. Vesi on rabaveena pruunikas ja puhas. Selle niidu niitmise peale käib lausa väike võistlus - on auasjaks imekaunist paika alles hoida. Au teadagi püsti ei hoia, ja nii makstakse hektari niitmise eest sadakond krooni, mis aitab traktorimehel otsad kokku saada. Soomaa rahvuspargi töötajad ütlevad, et Soomaad kas armastad jäägitult või ei meeldi see sulle üldse. Soomaa on oma jäägitud sõbrad koondanud seltsi, mis igal aastal talgukorras küll tammesid võsast puhastab, küll kähe kämbla laiuseid planke metsa tassib, et õpperadu pikendada. Kellele Soomaa üldse ei meeldi, seegi on siit midagi kaasa saanud. Vahel leiavad uue peremehe prügikastid, mis parasjagu auto pakiruumi ara mahuvad. Ka kemmergute prill-laudu pole paljuks peetud endaga ühes võtta. Teabetahvlitele riputatud käärudest rääkimata. Plaanis on ehitada üks tavapärane heinaküün, kus ka matkajad puhata saaksid, ja Tipu külla platvorm, kust uudistajad suurvett vaadata võiksid, kartmata, et see neid endid ara viib. Pikanäpumeeste kõrval ongi suurvesi tegija, kes endaga ühes viib nii laagriplatsid kui niidetud, ent koristamata heina.

ENT RIPPSILDU, neid Soomaa talukultuuri hämmastavaid tunnistajaid, pole siiski vesi endaga kaasa viinud. Tipu külas Lätis on üks markantsemaid, mis algab ühe talu hoovilt ja viib teise talu tagamaale. Taludevahelise asjaajamise hõlbustamiseks need sillad kunagi rajatigi. Ajal, mil suure maaga sai ühendust vaid talveteede tulles. Läti rippsild ripub Halliste jõe köhal siiani - üksildaselt ja kurvalt, teerada otsas rohtunud. Vaid perekoer peab silda omaks ega jäta haukumist enne, kui kontvõõrad sellelt maas ja kõrge luhaheina vahele kadunud. Ruunaraipe luited on kui ime siin muidu soises ja lodumetsalises paikkonnas. Tahtmatult otsib silm mereranda või olgu siis järvesilma, mis tavapäraselt Eesti luidetega külgneb. Meri oli, aga ara läks. Kümme tuhat aastat tagasi.